Inimesed

Artikkel ilmus Õhtulehes 11.09.2007

ARHIIV | 20 AASTAT KURKSE TRAGÖÖDIAST | Aleksei ei pidanud uppuma. Ta pidi ellu jääma (1)

Maarius Suviste, 11. september 2017, 11:12
MUREST MURTUD: Isa Mihhail ja ema Valentina käivad Viljandis oma ainsa poja haual tihti. «See kõik oleks juhtunud nagu eile, mitte kümme aastat tagasi,» poetab ema. Foto: Kalev Lilleorg
Ema Valentinal on vahel selline tunne, et pojake Aleksei on kusagil kaugel. Koputab ühel päeval uksele, kallistab lävel seistes ja habiseb: "Kallis ema, kallis isa! Siin ma olen!" Aga Aleksei ei tule, mitte kunagi enam. Sest noor mees jättis oma elu karmi merre, samuti kui tema 13 sõpra.

Tugev ja sitke kapral Aleksei Dmitrijev oli siis 23aastane.

Tema surnukeha leiti kolme meetri sügavusest merepõhjast kaks päeva pärast rahuvalvajate surmaretke üle Kurkse väina. Ta lamas kõhuli, käed vastu rinda surutud. Ta oli Kurkse sadamast kõigest 400 meetri kaugusel.

Aleksei puhkab Viljandi metsakalmistul. Tema kõrvale on maetud kaks sõpra – Rocco Puss ja Eero Kurjamaa, kes samuti tol surmamarsil merre oma elu jätsid. Nemad kolm leiti vetesügavustest kõige esimestena.

Õhtuleht 11.09.2007Foto:

Aleksei ema Valentina ja isa Mihhaili näolt pisarad kadunud ei ole. Nad seisavad oma ainsa pojakese haua ees. Ja ohkavad sügavalt.

Isa: "See kümme aastat oleks nagu üks päev."

Ema: "See kõik oleks nagu juhtunud eile."

Ema süda tundis surma ette

Kümme aastat tagasi, nädal enne suurõnnetust, käisid kolm rahuvalvevägedes teenivat Viljandi poissi korraga kodus.

Valentinal on kõik hästi meeles. Aleksei tuli koju appi kartuleid võtma. "Pärast olime kahekesi köögis, istusime vastamisi. Ma ütlesin talle: "Tead, Aleksei, meil juhtub suur õnnetus. Meie peres läheb keegi ära." Ma täitsa tundsin ette, et midagi kohutavat juhtub! Aga ta vaatas kogu aeg maha, ta ei julgenud mulle kordagi silma vaadata..."

Emasüda tundiski ette. Ta sai teleuudistest teada, et Kurkses on midagi kohutavat juhtunud. "Helistasin Paldiskisse, sinna poiste baasi. Sealt küsiti perekonnanime. Ma ütlesin. Öeldi, et helistagu ma kriisikeskusesse. Ja siis ma hakkasin värisema!"

Valentina hingab sügavalt sisse-välja. "Siis ma helistasin kriisikeskusesse ja mulle öeldi: "Aleksei on teadmata kadunud." Ma värisesin."

Vanemad sõitsid Paldiskisse. Tuppa, kus Aleksei elas, toodi kolm õnnetusest eluga pääsenud rahuvalvajat.

Valentina: "Neist kõige pikem ütles: "Tänu teie pojale jäin ma ellu! Ta oli kogu aeg minu kõrval ja ütles, et küll me peame vastu, kõik läheb hästi." Ma küsisin, kuhu Aleksei jäi. Teie saite päästepaati, aga miks Aleksei ei saanud?"

Sõdurid vaikisid. "Pärast siiski kuulsin, mida poisid olid rääkinud: Aleksei ei pidanud uppuma. Ta pidi ellu jääma," vahendab Valentina. "Aga mis seal juhtus, ei tea me siiani."

Suri kuu pärast ristimist

Peagi Aleksei enam teadmata kadunud ei olnud – tema surnukeha leiti. Ta suri kuu aega pärast seda, kui ta kirikus ristiti...

Aleksei sai luurerühmas olla natuke üle aasta. Oma tööst ei rääkinud ta kordagi. Kord öelnud ta emale nii: "Ema, mida sa uurid? Mida vähem tead, seda paremini magad."

Aleksei oli tugev spordipoiss. Üle kõige meeldis talle jalgpall. "Ta oli hea südamega ja vahva poiss. Elavaloomuline." Ema naeratab. "Kui ta naeratas, siis tal naeratas terve nägu."

Aga seda naeratust Valentina enam ei näe. See on nüüd vaid tema mälestustes.

Ema Valentina: Jaanus Karm ei saanud õiglast karistust

Valentinat pani imestama, et Balti pataljoni luurerühma ülem Jaanus Karm end kohtus süüdi ei tunnistanud.

"Sa oled rühmavanem, sina vastutad! Ta oleks pidanud peaga mõtlema! Ja kuidas tal oli veel julgust kohtus emadele öelda: "Mina ei ole süüdi!""

Karm sai karistuseks aastase vabadusekaotuse poolkinnises vanglas võimu kuritarvitamise eest. President Lennart Meri andis talle armu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee