Inimesed

«Kõrgus kah juba tõuseb, õhk hõreneb…»  

Rainer Kerge , 8. september 2007 00:00
180 MEETRIT MAAPINNAST: Nii kõrgele jõuab teletornis treppe mööda, näitab redelipulgal turniv harrastusmägironija Kaja Pino (ja küljendaja joonistatud nool teletorni varju peal). Veel ülespoole viivad vaid redelid. Ja üks riidekapisuurune lift. Foto: Marianne Loorents
Tallinna teletorni restorani ja vaateplatvormi (170 meetrit maapinnast) katust ääristab väike ringikujuline raudtee. Seda mööda saab sõidutada rauast agregaati, mis näeb välja nagu murtud nokaga kraana ja ulatub üle katuseserva ning redeli restorani akendeni. Redelil on kaks funktsiooni: seda kasutatakse restorani akende pesemisel ja tagavarateena, kui tulekahju ei lase restorani külastajaid allapoole evakueerida. Siis avatakse aken ja inimesed ronivad redelit mööda restorani katusele…

Katuselt saab alla treppi mööda. Muidugi pääseb trepi juurde ka restoranikorruselt – kui just tulekahju teed ei tõkesta.

Üsna kindel on, et Tallinna teletorni restoran sulgeb novembri lõpus uksed ja vaateplatvormile huvilisi enam ei lasta. Kauaks see nii jääb, pole praegu teada.

Olemasoleva trepi kohta – viib püstloodselt 180 meetrit maapinnast kõrgemale – liigub legend, et treenimata inimene kõnnib üles terve tunni. Võib-olla koguni poolteist. Ja on kohale jõudes otsas mis otsas. Teisalt on teada, et augustiputši ajal läksid Nõukogude soldatid, kalašnikovid kaelas kõlkumas, torni veerand tunniga.

Aga kaua siis ikkagi teletorni treppi mööda astuma peab, et pärale jõuda?

Asja selgitas välja ekspeditsioonigrupp koosseisus:

Urmas Ojamaa, teletorni haldava AS Levira haldusjuht;

Kaja Pino, harrastusmägironija;

Rainer Kerge, ajakirjanik;

Marianne Loorents, fotograaf.

Et tippu jõuda, tuleb kõigepealt laskuda. Urmas Ojamaa juhatab ekspeditsiooni teletorni keldrisse. Kaarjas ja koonusjas koridor ning poolovaalsed ukseaugud meenutavad kuuekümnendail vändatud ulmefilmide kosmoselaevu. Ja siis algab trepp, mis viib 180 meetri kõrgusele.

Esimene aste, stopper alustab loendamist

Kerge: «Aga kuidas mägironijad trenni teevad?»

Pino (kahara pealtpõlve seeliku ja 8sentimeetriste kontsadega kingadega): «Mina teen oma korrusmajas – kui kuskile ekspeditsioonile minek on.»

(Treening nägevat välja niii, et mägironija tõuseb, seljakott seljas, kõige kõrgemale korrusele, sõidab liftiga alla, ja astub jälle üles. Allatulek – nii treppi kui ka mäge mööda – on suur katsumus, mida liftiga majas treenides annab vältida.)

Kerge: «Majarahvas piilub uksesilmadest?»

Pino: «Viimati tegin tõsisemat trenni kolm aastat tagasi ja siis ka aegadel, kui keegi eriti ei passinud, pärastlõunati.»

Kerge: «Kerge klaustrofoobia hakkab siin tekkima...»

Pino: «Kõrgus kah juba tõuseb, õhk hõreneb.»

Ojamaa: «Liftiga sõites tunneb, kuidas kõrvad hakkavad plõksuma. Peab, suu lahti, sõitma.»

Kerge: «Mina hakkan tunnetama jalalihaseid, mida siiani polnud vajadust tähele panna… Kas ma kujutan ette, või siin läheb kitsamaks?»

Pino: «Sa ise hingeldad nii, et su kopsumaht tõuseb ja paisutab rinnakorvi ja sulle tundub, et sa oled laiem.»

Ojamaa: «Kitsamaks peab minema…»

Kerge: «Nojah, torn on ju koonusjas.»

13. korrus.

Ojamaa: «Nüüd läheb edasi selline trepp…»

Kitsuke trepp kaob kõrgusse. Korrused pole enam need mis kortermajades.

Kerge: «Palju meil sinna laeni maad on? Kümme meetrit? Viisteist?»

Ojamaa: «Kakskümmend!»

Kerge: «Aitäh!»

Mingid raudjubinad on trepi peal.

Ojamaa: «Nendega kinnitatakse…»

Kerge: «Mida? Miks nad maas on?»

Ojamaa veenab, et raudkobakatega kinnitatakse šahtiluuke.

Pino: «Siin on väga palav juba.»

Ekspeditsioon on ahenevas betoontorus, kus on umbne ja tolmune. Käsipuud – nende vahe on ehk 60 sentimeetrit – kleebivad kohati. Vahekorrus, see, milleni oli eelmisest 20 meetrit. Ekspeditsioon on teel olnud 9 minutit. Välisseinale on suurelt ja punaselt maalitud ning liftišahtile kraabitud number 100 – see on kõrgus maapinnast.

Ojamaa: «Need on kirjutanud erinevad ehitajad.»

Loorents: «Oled sa varem kah käinud siit…»

Ojamaa: «Niimoodi täie rauga ei ole, ainult jupikaupa.»

Nurga taga on… kahekopikalistele reageerima sätitud taksofon.

Pino: «See on tõesti näide, et siin väga sageli ei käida!»

Kerge: «Miks siin üldse peaks käidama?»

Ojamaa: «Siis, kui välitulesid vahetatakse. Ja siis, kui lisakaableid pannakse.»

Teletorni valgustavatele tuledele pääseb ligi ümmargustest akendest. 80 meetrit veel. Jälle on trepil mingi raudkolakas.

Pino: «See trepp tuleb kasuks mitme spordiala harrastajatele. Siin tuleb jalgu kõrgele tõsta, nagu orienteerujad seda teevad. Kui sa jooksed metsas mustikates ja kanarbikus, siis sa saad nendest üle, muidu sa oled kogu aeg kõhuli maas.»

Kerge: «Mida mägironijad tõstavad?»

Pino: «Üldse ei tõsta midagi, lohistavad jalgu. Jaan Künnap alati õpetab, et jalga tuleb tõmmata niimoodi, et ta vaevu maast kerkib, sest sellega hoiab hästi palju energiat kokku.»

Ojamaa: «120 meetrit!»

Betoontoru, milles ekspeditsioon ronib, läheb silmanähtavalt kitsamaks.

Kerge: «Palju teletorni restorani rahvast mahub?»

Ojamaa: «Ametlik piir on 80.»

Loorents: «Kui tuleb aken, siis teeme pildistamispeatuse.»

Ekspeditsioon jõuab vaateplatvormi alla. Siin pole mitte üksnes aken, vaid ka rõngasja rõdu uks. Vaadet segavad kaldsambad, mis toetavad restorani põrandat.

Ojamaa: «Vilniuse teletornil neid sambaid pole.»

Koera saba. Lahti unustatud ukse vahelt paistavad pokaalikastid, tähendab – oleme restoranikorrusel. Midagi koliseb.

Pino: «Need on nõudepesuhääled.»

Veel mõned trepiastmed ja lagi on ees. Edasi läheb redel.

Stopper teatab: 22 minutit ja 31 sekundit

Ojamaa: «Sealt ukse tagant läheb veel riidekapisuurune lift torni metallosa seest 250 meetri peale.» (Päris tippu, 314 meetrini, viib redel.)

Pino: «Nüüd läheme alla tagasi ja proovime, kui kiiresti tegelikult on võimalik siia tulla.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee