Inimesed

Laine Jänes: "Armastusse usun ma siiski ikka veel!" (158)

Aigi Viira, 1. september 2007 00:00
VAIDLUSTETA-KAKLUSTETA: Presidendi vastuvõttude esipaar elas juba toona, kui punasel vaibal jalutati, üle suhetekriisi. Vapper paar varjas oma saladusi särava oleku taha.Foto: Teet Malsroos
"Mulle tõesti meeldis Viljariga elada," ütleb Laine Jänes, kelle kaks aastakümmet kestnud kooselu on tänaseks läbi. Mõistagi ei kõla tema hääles ühtegi rõõmsat nooti. "Praegu on tähtis vaid see, et meie lapsed saaksid tuleval kevadel koolid lõpetatud."

Et Laine ja Viljar Jänes enam paarirahvas polegi, sahistab Tartu linn juba ammu, Tallinn mitte. Alates tänavusest suvest on nende kahe teed lahus. Vastastikusel kokkuleppel, sest Viljari ellu on ilmunud uus kaaslane. "Sisuliselt on lahkuminek otsustatud," lausub Laine. "Olime Viljariga abielus 22 aastat, enamikust muredest saime üle ja kogesime ka palju ühist rõõmu. Viimased paar aastat on ehk pingelisemad olnud. Meie abielu suurim õnn on kaks imearmsat tütart. Loodan väga, et oleme suutnud neile head vanemad olla."

Kui kaua oled pidanud tegema nägu, et tegelikult on kõik väga hästi? Kas juba siis, kui te presidendi vastuvõtul suurepärase paarina defileerisite, oli pereelu karidel?

Ma pole pidanud teesklema, et kõik on hästi. Olen olnud lootusrikas, püüdnud suhteid parandada. Väga paljudest elulistest probleemidest saime ligi veerand sajandit kestnud abielu jooksul kenasti üle. Midagi katastroofilist pole isegi praegu, mõistame teineteist, suhtleme rahumeelselt. Meid seovad elu lõpuni ühised lapsed, nendega seoses ja muudelgi põhjustel suhtleme ikka. Minul on väga kahju, et kooselu on katkenud.

Kas esindusnaeratused leppisite avalikeks etteasteteks kokku?

Ei leppinud. Püüdsime olla pidude väärilised. Ka kõigil avalikel üritusel osalemise otsused sündisid ühiselt. Suhted ei lähe kunagi üleöö keeruliseks. Ma ei tea just palju pikaajalisi suhteid ja abielusid, kus probleeme üldse poleks. Mõnikord saadakse neist üle, mõnikord mitte, ning osapooled ise teavad seda ette. Kui üle ei saada, siis juhtub nagu minu ja Viljariga – minnakse lahku. Mõistlikult. Me ei vaidle, me ei kakle.

Mis sa arvad, miks te lahku läksite? Sinu karjääri pärast? Iseloomude sobimatuse tõttu? Kas Viljaril sai küllalt olemast Prints Abikaasa?

Arvan, et avalik elu võib siin ju mingit rolli mängida, kuid mitte liiga olulist. Asi on selles, et ole sa muusikaõpetaja, linnapea või kultuuriminister, kodus olen ikka olnud seesama Laine, ema ja naine, kes tegeleb koduste asjadega. Kaugenemine tekib ka neis peredes, kus pole avaliku elu tegelasi. Põhjused on enamasti sarnased. Ainult et avalikus elus olevad pered paistavad rohkem välja. Neil on surve olla ideaalne, ehkki me kõik oleme samasugused inimesed nagu kõik teisedki. Pigem on põhjuseks ikka see, et me ei suutnud teineteise hingeeluga vajalikul määral arvestada. Igas suhtes on alati kaks poolt ja küllap jätsime mõlemad midagi tegemata.

Mida su pere – nii tütred kui vanemad, asjast arvavad?

Kõik on väga kurvad, aga detailidega kursis ja püüavad mõista. Vara osas oleme ka kokku leppinud... Lastele on aga isa ikka isa ja ema ema – sõltumata meie omavahelistest suhetest. Pered luuakse ja lapsed sünnivad ju armastusest. Olen lastele kinnitanud, et kindlasti on oluline isaga suhelda, sest teist isa neil ei ole ja ei tule kunagi.

Kuidas te kaks edasi kavatsete minna? Su abikaasa on omale uue partneri leidnud. Aga sina?

Viljaril on edasi oma tee, minul oma. Uut kaaslast mul ei ole, sest mul ei ole kuskile söösta. Võin olla väga hea suhtleja, aga seda, et paaniliselt ja iga hinna eest kedagi uut otsiksin, ei ole. Armastusse usun ma ikka veel ja arvan, et eks igaühe jaoks on kuskil keegi. Hinge tahan muidugi ravida.

Kas sind siis üldse miski pärast lahkuminekut Tartu küljes kinni hoiab või kolidki ära Tallinna? Kui ei, siis mis need asjad on, mis sind 186 km sõitu ette võtma sunnivad?

Tartu küljes olen ma paljudel põhjustel. See linn on minu kodulinn, seal elavad mu lapsed ja vanemad. Linnapeaametis olen paljud asjad saanud oma kätega korda saata. Praegu, ministriametis elan küll ajutiselt Tallinnas, kuid Tartu on seda tugevamalt südames. Tuleviku osas ma kaugeid plaane ei tee – püüan saavutada tasakaalu.

Mida sa oled sellest õppinud ja kas oleksid pidanud midagi teisiti tegema? Ning mida oskad öelda neile, kes on sarnases olukorras?

Parim on probleemid lahendada, kuid ma ei tea, kas me alati seda suudame. Suhete loomisel ja hoidmisel on lisaks püüdlikkusele ja heale tahtele ka õnne vaja. Iga hinnaga suhteid koos hoida ei saa, isegi kui tahaks. Mõni olukord on selline, mis tundub väljapääsmatu. Mõni pääseb sellest välja tagavaraväljapääsu pidi, teine ei pääsegi. Kuigi lahutus on väga halb lahendus, on ta mõnikord vist halbadest lahendustest parim. Kui liisk on langenud, siis tuleb selle otsusega edasi elada ja hakkama saada. Ma väga püüan.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee