Thea Paluoja: "Kui ma peaksin lavale kippuma, tuleb kohe kiirabi kutsuda. Siis on midagi halvasti!" (24)

Ehkki "ära iial ütle iial" paistab tegelikult olevat hea nali. Sest oma õpilastele on lavast hoiduv Thea südamele pannud kuldlause: "Kui ma peaksin lavale kippuma, tuleb kiirabi kutsuda. Siis on midagi halvasti!" Samas väidab ta, et kasutab oma stuudios pedagoogina enim ettelaulmismeetodit. "Ajaliselt pole võimalik nendega nooditundmist õppida, kuid kõik ei ole muusikakooli lapsed," lausub Thea. "Palju asju teen ette. Seda enam, et kohati jookseb mu väljendusoskus kokku, siis näitan ette."

Ja veel – sel sügisel algab Thea laululaste kooliaasta teisiti. Sel lihtsal põhjusel, et ta sai mullu aasta dirigendi-muusikaõpetaja tiitli, millega kaasneb nädalake õppimist Itaalias Euroopa koorijuhtide akadeemias. Sinna ta septembri avanädalal koos Raul Talmariga tuhisebki. Ise naerab: "Närvid on täitsa otsas! Materjal, mis tuleb läbi töötada, on väga hull. Ja laululapsed teavad, et sel sügisel tulevad nad stuudiosse hiljem."

Kui pikalt sa, Thea, lauluõpetaja oled olnud?

Aastal 1981 hakkasin juhendama esimesi vokaalansamblikesi. Tehnikakooli juures, kus ma õppisin juuksuriks. Ise laulsin sõbrantsiga juba keskkooli ajal. Päris juhendamist, kui hakkasin välja mõtlema seadeid, asusin tegema siis, kui läksin Alusse juuksuriks tööle.

Alu?

See on väike koht. Raplast – üks kolm kilomeetrit. Mind suunati sinna tööle.

Kaua sa juuksur olid?

Kaks ja pool aastat. Tänasel päeval on minu suhe juuksuritöödega – kummarduste saatel. Põhimõtteliselt ma seda ei tee. Mul on oma õe pere ja tädi, kes keelduvad mujale minemast. Seisavad vahel kuu-poolteist järjekorras ja ootavad, millal mul aega tekib. Mulle see töö nii õudselt meeldib. Ma ei ole küll kursis uute nippidega, aga ma ei taha seda teha ülejala, ei taha seda teha une arvelt ega muude asjade arvelt. Ma tahan seda teha väga hästi.

Kuid käärid istuvad siiani hästi käes?

Ikka. Ning ega ma ise väga juuksurit armasta. Kui lõigata vaja, teen peaaegu et ise ära. Mingid asjad on käe sees. Ega mulle ei meeldi, kui mu juukseid katsutakse. Juuksuriks õppimine oli eluunistuse täitmine, kuigi mulle öeldi, set see pole minu ala. Mul olid jalad väga kehvad.

Ja sinu edu konkursil "Kaks takti ette" oli suisa uus tulemine?

Ma laulsin kogu aeg vahepeal. Olid igasugused kontserditrupid. Poolas käisin mingitel kultuuripäevadel koos Justamendiga. Nemad mulle teatasidki ühtäkki, et kui tahad laulmisega edasi astuda, mine "Kahte takti". Kõik eelvoorud olid olnud, kuid detsembris tehti lisavoor. Läksin sinna.

Ja preemia, millega su konkurss päädis, oli mis?

Arvan, et publikupreemia... ja... (naer). Ei mäleta. Selle finaalsaatega on see tore lugu, et ainukesena pole just see ETV arhiivis säilinud. Seda juhtis Arvo Aun ja keegi avastas saadet jälgides, et tal on sinimustvalge lips. Seetõttu see saade ka kustutati. Nii et ise pole ma seda saadet näinud.

Jäänud on ainult fotod?

Jah. Lisaks ka võistlussaated.

Kuid – kui ebakindel sa tol ajal olid?

Oi, jumal! (naer) Olin siis tükk vanainimest, 22, aga nii rumal!

Kas aga pärast edu hakkas ka pakkumisi sadama?

Ikka hakkas. Proov 583 tuli suhteliselt kohe järele.

Oli see mingi unelma tõeks saamine?

Ei! Ma pole kunagi tahtnud lauljaks saada. Tegelikult tahtsin laulda mitmehäälselt. Tahtsin laulda neljandat või kaheksandat häält. Mitte soolot!

Ometi olid ju popp ja sind fännati?

Issand jumal! (naer) Oli ka palju lugusid, mida sai salvestatud, aga mida mul endal olemaski pole. Need on kuskil Lauri Laubre kapis peidus. Ja neid lugusid enam kuskilt ei saa. Ses mõttes on kurb. Siiani lastakse "Sinu juures", 1960. aastate hitti – minu meelest on see nõme lugu.

Kuid kaks väga ilusat lugu kirjutas mulle Alo Mattiisen. Need ei läinud tollel ajal eriti suurele ekspluatatsioonile, ju ei olnud piisavalt head. Ühe neist lauludest – "Asjatu vaev" – tegin ühe kvartetiga ära ja nemad võitsid sellega Mattiiseni konkursi.

Kuid ega ta ikkagi minuga Alo nägemuses ei õnnestunud. See sai ülejala joostes tehtud. Nooti sel polnud, ainult märkmed, ja Alo laulis mulle ise ette. Mina tollal ka väga nooti ei tundnud ja sellepärast see tuligi kuidagi ilma emotsioonideta. Kuid vähemalt ühe Alo loo olen nüüdseks ära teinud.

Teine Mattiiseni lugu oli "Üks öö"?

Jah, hästi romantiline lugu. Seda on nüüdki tehtud, sest sellest käib noortel jõud üle.

Sinu noored?

Ei. See on lugu, millele ma pole leidnud head võtit, kuidas seda veel paremaks teha. Ja seetõttu pole ma tahtnud torkida.

Et siis teatavate enda lugudega on sul väike tõrge sees?

Jah. Või – kõikide asjadega on tegelikult nii, et võtan tihtipeale palju laule ette, aga mõnedega juhtub, et keset protsessi avastad, et see lugu ei tööta. Ideed ja mõtet pole. Kõik laulavad ilusasti, aga ei tööta – jama! Samamoodi on enda lugudega – kui pole head ideed, siis pole mõtet teha.

Kuid tollal, kui ise poplaulaja olid – kaua see kestis? Ühel hetkel kadusid kõmdi lavalt ja kõik.

Läksin tõesti uljalt siit Tallinnast. Ei käinud siin kolm aastat enam üldse. 1985. aasta sügisest hakkas mu lauljaelu peale ja tegelikult 1988. aasta märtsis ma lahkusin. Lihtsalt sai aeg otsa. See ammendas ennast.

Sai sul bändist ja lavast kõrini?

Eks noorel inimesel olid muud unistused ja tegemised ja mõtted. Ja kui nüüd tagasi mõtlen, on mul kohati piinlik. Teinekord oli kaks kontserti päevas. Trükitud kavaga. Tuimade nägudega mindi lavale ja tehti ära. Ühtegi lugu ei vahetatud, järjekord kehtis. Tundsin, et asi on otsas. Ütlesin kuu aega ette ja läksin.

Mõnuga?

Oi, oli mõnus! Maalt tulla selle melu sisse oli minu jaoks liiga palju. Ma ju sõitsin kogu aeg. Käisin Alus tööl. Olin EPTs kaadriinspektor.

Küsisin alati end ülemuselt töölt varem ära ja läksin tee peale linna hääletama. Ees ootas kas väljasõit või proov. Nii käis see kaks aastat.

Kõik kestis kella ühe-kahe-kolmeni öösel. Ööbisin Laubre juures ja hommikul läksin poole kuuese rongi peale ja sõitsin tööle. Ei, aitäh! Viimasel aastal teenisime suhteliselt normaalselt, sest meil oli iga päev kontsert või kaks. Aga ma sõitsin selle raha taksoga maha. Võtsin kell pool kolm öösel Võidu väljakult takso ja sõitsin koju. Et saaks oma voodis magada.

Kas su isiklik elu ka kannatas selle all?

Mingit isiklikku elu ei olnudki. Eks ma siis lootsingi, et bändist lahkudes tekib (naer).

Tekkis?

Jah, olen praegu vabaabielus. Tollal oli aga tõesti hull aeg. Ma ei onud valmis tulema Tallinna-inimeseks. Laulmine oli kõrvaltegevus, see ei olnud mulle primaarne. Ma ei tahtnud olla esimene viiul.

Kas tagasi minnes läks lauluõpetamine loomuldasa edasi?

Jah. Laulustuudios, mis on väge kogunud ja laienenud, on üle saja lapse.

Oled sa kõik Rapla lapsed sinna kokku kogunud?

Ei (naer). Igalt poolt käiakse. Üks tüdruk käis möödunud aastal Tallinnast. Pool üheksa õhtul saime kokku. Esimesed solistikesed ja ansamblikesed hakkavad keskpäevast peale ja viimased lõpetavad õhtul hilja. Lisaks on ka koorid. Stuudios on mul mudilaskoor, lastekoor ja neidude koor. Väljaspool stuudiot on poistekoor ja noorte meeskoor ja kolmandat aastat ka täiskasvanute segakoor.

See viimane on vist põnev projekt?

On. Hoopis midagi muud kui lastega töötada. Olen väga rahul. See koor on Märjamaal.

Nii et ikka tiirutad ühest kohast teise?

Muidu ikka Raplas, aga segakooriga tõesti mujal.

Sul on hirmedukad laululapsed – pole vist konkurssi, kus nad midagi ei võidaks.

Võitmine pole ju üldse oluline. Elu on mind õnnistanud tugevate noorte inimestega. Nad on nii atraktiivsed, et ükskõik, kus nad esinevad, võtab publik neid alati hästi vastu. See, kas tuleb koht või mitte, oleneb žürii tujust, ja see on mõttetu. Publik – see loeb.

Samas – olen õnnetus olukorras, et mu noored ei jää ju Raplasse. Lõpetavad keskkooli ära ja läinud nad jälle on.

Palju neist muusikat õppima on siirdunud?

Klassikalist laulu – üks. Poppi on neid ikka läinud, kuid seda pole ma eriti soosinud. Dirigeerimist on õppima mindud. Lauluõppimine on kahe otsaga asi: õpid, saad paberi, et oled laulja, kuid mida sa sellega teed?

Paber laval ei aita vist?

Ei. Pigem õpi mingi muu amet ja laulutunde saab alati kõrvalt võtta. Olen seda õpilastele rääkinud, kuid olen ka rõõmus, kui nad lähevad muusikat õppima. Aga see ei pea olema laul.

Kui mitu su õpilast on tänavu "Kahte takti" kippunud?

Tean, et mõned käisid proovimas, aga nad ei saanud vist edasi. Kätt ma ette ei pannud, sest kogemusena on see absoluutselt oluline, iga lava on oluline. Jumala pärast, minge! Kogemus minna ja esitada omavalitud hitt a cappella – see on väga kõva.

Kui raske on sul lauluõpetajana vaadata, et lapsed ühel hetkel suu juurest lahkuvad?

Kui Vaiko Eplik ja teised lõpetasid, siis mõtlesin, et suren ära. Kokkukasvanud seltskond oli ja kui nad lõpetasid, olin täiesti oimetu. Priit Võigemast jäi tollal ja kogus uue seltskonna. Siis hakkasin mõtlema, et järelkasv peab kogu aeg olema, sest muidu ma lähen katki. Emotsionaalne pool on kogu aeg nii üleval, et kui nad su maha jätavad, on valus. Nüüd aga tunnen kohati, et võib-olla on see hea, sest muidu läheb asi vanaks.

Kui leebe õpetaja sa oled?

(naer) Järelikult on minus näitleja kaduma läinud. Ma pole üldse mingi lilleke ega mingi leebe tädi. Olen tiigriaasta Lõvi, üsna range ja tujukas. Aga ma armastan väga naerda, ehkki see ei tähenda, et ma kogu aeg naeraks.

Kuid – stuudiotöö on raske töö, me õpime raskeid asju. Ma ei luba ka puududa – puudujad jäävad teistele jalgu.

Kas kaardikepp on klassis au sees?

Ei ole mul sellist asja. Klaver on. Ja mõni noot.

Mida teame Thea Paluojast?

Sündinud 5. augustil 1962 Raplas.

1980. aastal lõpetas Rapla keskkooli.

Aktiivne lavaaeg aastail 1985–1988.

Endine poplaulja (Proov 583), kes on praegu dirigent-muusikaõpetaja ning Rapla laulustuudio juhataja ja juhendaja.

Tuntuimad õpilased ning kollektiivid on Vaiko Eplik, Priit Võigemast, Märt Avandi, vokaalansambel KLÜKK, Rapla Laulustuudio neidudekoor, vokaal-

ansambel Segased.

Allikas: Vikipeedia