Lüübnitsa sibulalaadale pressis tuhatkond autotäit rahvast (3)

Sibulalaada korraldamine on iseenesest hea nõks meelitada ostjad müüjate koduväravasse. Kasu kahepoolne: sibulakasvatajad ei pea sibulakottidega linnateed ette võtma ning ostja saab ehtsa Peipsi-äärse sibula odavamalt kätte.

Kui palju kulub talveks ühe inimese kohta sibulaid, sellele ühest vastust pole. Mõnes peres ei tarvitata sibulaid üle ühe kilo aastas, teises aga kulub oma paarkümmend kilo. Peipsi-äärsest sibulast annab küpsetada oivalisi sibulapirukaid ja sametist sibulasuppi, teavad asjatundjad.

Lüübnitsas küsiti sibulakilost 8?10 krooni, punased salatisibulad maksid 12 krooni, kenasti patsi punutud sibulavanikud 30?40 krooni.

Neil sadadel laadalistel vedas, kes laupäeva hommikul kohe autonina Lüübnitsa poole keerasid ja hiljemalt kell üksteist kohale jõudsid. Tund aega hiljem olid kaks kasinat põlluparklat autodest umbes, laadale soovijate autorivi pikkuseks oli tee peal 2,2 kilomeetrit. Tühised 1600 m ja viimane masin oleks Võõpsu sillal seisnud.

Korraldajate äriplaanis oli veel üks aps: laada ja küla serva kohandatud parkla vahemaa jäi 20minutilise jalutuskäigu kaugusele. Vähe oli neid laadalisi, kes sibulakoti seljale upitasid, enamasti piirduti sibulavanikute ja vaid 5?6 kilo sibulate ostmisega.

Laadaliste rekordarv pani korraldustoimkonna pealiku Sulo Nurmeotsa kukalt kratsima. Sellist möllu kui tänavu, järjekorras seitsmendal sibulalaadal, pole Lüübnitsas senini olnud. "Vigadest õpime! Eelmisel aastal oli ainult 400 autot, nüüd tahtis platsile pääseda tuhatkond autot. Järv tuleb vastu ja külatee on nii kitsas ja kääruline, et sääl ei mahu autodega manööverdama."

Kui hästi läheb, ootab järgmisel aastal laadaväravas mõni roller või aiatraktor, et laadaliste sibulakotid parkimisplatsile toimetada. Jätkuks siis vaid sibulaid, küllap leiduks ostjaid.