Leida Peips: lauta ma küll enam tööle ei läheks! (5)

On üks legend. Selle järgi ei taha Leida Peips (70), omaaegne kuulus lüpsigeenius, oma kodus näha ühtegi kirjutajat ega pildistajat. Kes on ette helistanud, et lugu ja pilti tegema tulla, selle on ta juba telefonitsi minema saatnud.

Niisiis me ette ei teata, vaidläheme hea õnne peale kohale. Ehk on kodus.

Viljandist on Leida juurde seitse kilomeetrit. Pärsti vald, Päri küla. Külateel kõnnib šokolaadpruuniks päevitunud mannekeen.

"Kes on teie küla kuulsaim elanik?" küsime.

Tibi raputab pead.

"Kus siin Leida Peips elab?" pärime edasi.

Tibi kehitab õlgu.

"Leida Peips!?" imestame. Ta ju legendaarne meisterlüpsja! Viljandi näidissovhoosi au ja uhkus! Kuulus sotsialistliku töö kangelane! Rahvasaadik!

"Peipsi talu vä?" Tibi näitab käega üle maantee ühe valge maja suunas. "Äkki see seal."

Läheme. Tee ääres seisev postkast, millele on kirjutatud "Peips", reedab õige koha. Majauks on valla, köögiuks ka. Kopp-kopp uksepiidale. Ja õnneks Leida ongi kodus.

Leida lehm leidis uue perenaise

Ta toimetab ja sahmib parajasti köögis, üle laua istub hallipäine eakas mees. Leida juuksed on värvitud (midagi punakat), seljas vahva ja vallatu kleit (midagi punakat), ilus naeratus näol. Aga ta on silmanähtavalt ehmunud.

Leidale kingituseks toodud suur kommikarp "Lady blue" teeb ta meele veidi rõõmsamaks, vähemalt pealtnäha. Ta tuleb köögist välja, maja ette puupingile istuma.

Leida elab vaikselt oma talus, tavalise maainimese elu. Päev korraga. "Mul läheb hästi. Mida ma ikka kurdan."

Tegelikult ka?

"Mis viga on? Hing on ju sees. Hea elu selle kohta, et olen 70 täis."

Ei ütleks küll!

"Mis seal öelda on? Näha ju! Tervis hakkab ära minema. Liigesed on haiged. Söön tablette hommikust õhtuni. Ja nii elu lõpuni..."

Äkki muudab Leida meelt: "Ah, ma ei tea midagi. Mul ei ole teile mitte midagi rääkida."

Tal on kolm kassi. Koera ei ole. Ja vist praegu ei võta ka. "Pean vahet." Kui võtabki, siis kindlasti mitte ketikoera. Ikka sellise, kes ringi lipata saab.

Ja laudas tal ka kedagi ei ole. Viimase lehma ("Väga hea oli!") andis ära aprillis. Sest tal endal ütles tervis üles, ei jaksanud enam.

Süda tilkus verd?

"Siiamaani! Aga noh... ükskord tuleb ikka lõpetada."

Õnneks piimaandja kombinaati ei läinud – lehm leidis teiste inimeste juures uue lauda. Leida ei ole teda vaatamas käinud, ei ole ka huvi tundnud, kuidas tal läheb. "Ta nüüd uute inimestega harjunud. Ei tea, kas ta mind enam ära tunnebki?"

Leida enam mehele ei lähe

Ühtegi laudalooma ega kodulindu ta enam ei võta. Oma maalapikese on ta rendile andnud, ise hoolitseb vaid aiamaa- ja kasvuhoonetoodangu eest. On tomatit, kurki, tilli, lilli. Nagu ikka väikses aias. On ka ubinaid ("Tänavu on õunauputus!"). On ka kartulit ("Tänavu on nii palju kartulimardikaid!").

Rahaliselt elate ära?

"Noh..." Ta naerab kelmikalt. "Peab elama." Tal on kaks poega ja viis lapselast. Annab lastelegi. Pojad ja miniad põllumajandusega ei tegele, kõik linnas tööl.

Leida elab lihtsa pensionäri elu. "Grupi peal ma ei ole, ainult tavaline pension." 4000 krooni tema pension veel täis ei anna. "Pole mul mingit soodustust, kõik rohud osta ise."

Korraga tatsab majast välja ka too hallipäine meesterahvas, kes ennist kööki istuma jäi. Tema on Leida naabrimees, endine naabrimees, sest nüüd elab ta üle tee Päri küla keskuses. Käib vapralt Leidale abiks. Aitab puid lõhkuda ja neid riita panna. On seltsiks, on keegi, kellega saab rääkida, mõtteid vahetada.

Mehele Leida enam ei lähe. "Ma pole tahtnud enam kellegagi suhet luua peale mehe surma." Ta jäi abikaasata paarkümmend aastat tagasi.

Äkki muudab Leida jälle meelt: "Ah, ma ei tea midagi. Mul ei ole teile mitte midagi rääkida."

Leida on enda sõnul üdini kodune inimene. "Ei ole ju kusagil käia. Ja mis kinno ma enam lähen. Kodus on telekas, vaatan parem sealt kino. Seebikaid ikka vahin. Näiteks "Kirgede tormi". Suvel ma "Õnne 13" ei vaata, need ju kordused. Ei tea, kas nad sügisel uusi osasid ikka teevad?"

Leida punus lehmadele lillepärgi

Millal te ameti maha panite?

"1992 oli vist. Ma sain õigel ajal pensionile – 55aastaselt."

Leida lüpsis siinsamas külas sovhoosi laudas, oma kodust poole kilomeetri kaugusel. 39 aastat jutti ühes kohas!

Kui rekordite löömisest aega üle jäi, pununud ta lehmadele lillepärgi sarvede vahele. Ta isegi laulnud neile. "Lehm maandab pingeid," teab ta.

Kui nüüd mõnikord õhtuti uni ei tule, mõtleb ta nende aastate peale, mil laudas lehmadega jändas. Vahel näeb unes, et jääb tööle hiljaks...

Kui ta nüüd verinoor oleks ja elukutset valiks, siis: "Lauta ma küll enam tööle ei läheks, aga siis oli vaja. Oli vaja kodu lähedal töökohta, oli vaja lapsi kasvatada, oli vaja tööd teha."

Leida ütleb, et tema tegi lihtsalt tööd – peaasi, et seda oli ja palka maksti ja ära elada sai. "Saavutuste pärast ei teinud ma mitte midagi. Mina au pärast tööl ei käinud."

Äkki muudab Leida jälle meelt: "Ah, ma ei tea midagi. Mul ei ole teile mitte midagi rääkida."

Mitu ordenit ta suurepärase ja tulemusrikka lüpsmise eest saanud on, seda ta ei tea. Või ei taha öelda. Igatahes ordeneid ja rinnamärke tal kodus seinal või lauasahtlis enam ei ole, sest: "Jagasin need ära. Ma ei tea, võib-olla

mõni veel on alles..."

Kellele kinkisite? Muuseumile?

"Ah, igale poole. Lastele ka."

Millal temast ajalehes esimene artikkel ja kena foto ilmus, ta ei mäleta. "Ma pole sellist arvestust pidanudki." Ei mäleta ka seda, millal tast viimati kirjutati.

Leida tahab kangesti kommikarbi lahti teha ja külalistele maiust pakkuda. Aga ei – see on talle. Ta tõuseb pingilt püsti ja läheb tuppa tagasi, kommikarp käes.

"Pole mul häda midagi," ütleb ta üle õla tagasi vaadates. "Elu on ilus."

Leida Peipsi kokteil

Tallinna nooblimates söögi- ja joogikohtades, aga võib-olla ka mujal, leiab menüüst värskendava segujoogi, mil nimeks Leida Peips.

See on mittealkohoolne kokteil, mis koosneb mahlast, piimast ja grenadillist.

Kes on Leida Peips?

Leida Peips (70) on omaaegse Viljandi näidissovhoosi lüpsifarmi legendaarne meisterlüpsja, edukas naistöötaja. Tema tööd ja loomadele pühendumist hinnati nii kõrgelt, et talle anti sotsialistliku töö kangelase aunimetus.

Leida rakendati ka poliitvankri ette. Nimelt tegid kommunistid temast "poliitiku". Brežnevi ajal esindas ta Eestit NL Ülemnõukogus.

Kui nõukogude võim lagunes, ei peljanud Leida Peips tunnistada, et ta oli kõigest parteilaste maskott, kellest ei sõltunud mitte midagi.

"Leonid, olen laudas, Leida!"

Leida Peips oli omal ajal nii kuulus, et temast tehti isegi anekdoote jm lühinaljavorme.

Leida saatnud kord Leonid Brežnevile kirja. Sestsaadik on tema majale igal hommikul kirjutatud: "LOLL".Lüpsja selgitanud, et see on tema enda kirjutatud, kuna ta ootab seltsimeest endale külla: "Ma ei kirjuta LOLL, ma kirjutan: "Leonid, olen laudas, Leida!""

"Miks ei suuda Leida Peips pärast parteikongressi lehmi lüpsta?" – "Ta ei saa käsi enam üles-alla liigutada. Käed liikuvat vaid kokku-lahti nagu plaksutamise puhul."

"Kuidas näeb välja põllumeeste laulupeo rongkäik?" – "Ees tuleb Leida Peips, seejärel lehmakari ja taga meeskoor, kes teeb pulli."