Inimesed

Suveraamat 

Tõnis Erilaid, 19. juuli 2007 00:00
 

Kauaoodatud teine trükk raamatust, mis vapustas eesti kirjandushuvilisi ääretult stiilse ja ökonoomse sõnakasutusega – ning, kummardus, suurepärase tõlkega. Torinost pärit Baricco vallutas maailma muinasjutuliselt kauni armastuslooga Prantsusmaa Lavilledieu (jumala linna) siidikasvatajatest ja nende äriesindaja H?rve Joncouri reisidest eurooplaste eest suletud Jaapanisse armumisest, järjest tugevamaist tundeist, valust ja kaotusest, mille üle laotub müstiline saladusteloor ja lõpplahendus on ettearvamatu. Ma ei hakka seda ära ütlema. Raamat on piisavalt õhuke, et sellega ühe kauni õhtuga hakkama saada. Nii hästi kirjutatud, et ei sunni kiiruga lehekülgi mööda keerama ja lõpplahendusele lähemale jõudma. Ja nii rabav, et sunnib ikka ja jälle tagasi mõtlema.

Ketil Björnstad "Liv Ullmann – elujooned" Eesti Raamattõlkinud Elvi Lumet

Raamat, mis algab autori mõtisklustega sireliteajast Norra fjordides ja edasi koosneb peamiselt tema mõtisklusist Liv Ullmanni Miami-hotelli (Ritz Carlton) üle-tänava-vastasmajast jälgides, ei tekita just palju usaldust. Raamat on kokku kirjutatud vestlusist Ingmar Bergmani kaamera ees kuulsaks saanud näitlejatariga, kes praegu ise filme teeb, oma elust raamatuid kirjutab ja on USAs rikka mehega abiellunud. Niisiis on peamine küsimus, kas saame Liv Ullmannist üldse midagi uut teada ja kas tema päevikuist nopitud mõttekäigud piisavalt huvitavad on. Siin on huvitavaid seiku. Ma ei saa parata, et minu jaoks on need Bergmaniga seotud – kas või tema kohtumine Woody Alleniga. See on vihmase ilma raamat, kui hing on rahutu ja käid ringi ja otsid lihtsalt mingist mitte-liiga-ilukirjanduslikust teosest huvitavaid noppeid.

Stefanie Schütte "Kuulsad naismoeloojad. Coco Chanelist Miuccia Pradani" Olion, tõlkinud Ruth Kivastik

See on just paras rannaraamat selles mõttes, et kui peaks kaduma või plekiliseks saama, siis pole kahju. Kaaned on nagu vanal heal nõukogude ajal. Autoriks sakslanna, mis tähendab seda, et sealtkandi (ja meie laiemale avalikkusele vähe tuntud) kuulsusi saab pisut palju tõeliste maailmanimede kõrval. Pildid on mustvalged, kirjutamisstiil kaldub nii kollase teema puhul nagu moemaailma telgitagused kohati saksapärasesse raskusse – need on puudused. Kuid kirjelduste lühidus ja võimalus kas või mõnda seika teada saada inimeste elust, keda muidu tunned vaid tema kaubamärgi järgi, oleks plussid. Kuid kuna raamat on parajasti selline ühekorralugemine, siis mis võiks parem rannas pihku võtta olla? Kuigi – kes see ikka rannas nii palju loeb. Vahest koduõuel kõhutades?

Marilyn Yalom "Rindade ajalugu" Olion tõlkinud Sirje Winbo

Šovinistina pettusin, kui rindade kui suure erootilise ärataja asemel hakkas autor rindade kuuluvusest rääkima. Ammedest, imevatest lastest... Noh, erootikast on ka juttu, aga üldiselt on see poliitiliselt korrektne teos ja meestel selle juurde vähem asja, kui mõne kahtlase väärtusega väljaande manu, mida meesteajakirjaks nimetatakse. Uusi teadmisi võib hankida ja taas kord teada saada, et Linnutee tekkis jumalanna Hera rinnust pursanud piimast, kuid selleks tuleb läbi hekseldada ka kasutuid lehekülgi. Seetõttu ongi see raamat päevaks, mil pole vähimatki tahtmist midagi asjalikku ette võtta – ka selliseid tuleb suvel ette. Siis võib ka jupiti "Rindade ajalugu" lugeda. Aga küllap on naistel selle teosega oma suhe. Usun, et nemad loevad kilde spordipesu tekkest ja rinnavähist märksa suurema huviga kui mina.

Carol Drinkwater "Oliivisaak" Varrak tõlkinud Eve-Reet Tammet

See on järjekordne raamat sellest, kuidas anglosaksid Itaaliat ja Prantsusmaad vallutavad, oma suvekodud seal sisse seavad ja kohaliku elukorraldusega harjuda püüavad. Neid on teisigi (ja paremaid) eesti keeli ilmunud. Aga kui plaanite Rivierale sõita – mis küll pole vist nii eelistatud sihtkoht, kui vaadata Eesti Õhu lennuplaane ja selle muutusi – siis saate raamatust üht-teist kohaliku rahva ja selle harjumuste kohta teada isegi siis, kui ise oliive ei kavatse kasvatada ja õnnetut lahkuminekut üle elada ei plaani. Mõnest Provence`i paigast saab ka teada ning – mis võib olla peaasi – ergutab reisihimulist inimest jälle mõnd uut paika avastama.

Ernest Hemingway "Vanamees ja meri" Pegasus tõlkinud Enn Soosaar

Juba mitmes trükk raamatust, mille eest Ernest Hemingway Nobeli pälvis. Lugu Santiagost, kes 84 päeva merel käinud ja ilma tõelise kalata koju tulnud, siis aga hiidmariini püüdis ja selle pärast haidega võitles, kuni lõpuks kodusadamasse jõudis – kalast järel vaid luukere –, on tuntud hingetungiva teosena inimese ja looduse suhetest. Koolikirjanduse a ja o, seda kindlasti. Suvel paras lektüür neile, kes tahavad tõelist kirjandust nautida. Kuigi kardan, et valdavalt on need inimesed juba ammu viiekümnendate aastate Hemingway väljaandeid lugenud. Praegu on sellelt suurmehelt poes ka – vähemalt minu subjektiivse hinnangu järgi – paremaid lugemisraamatuid. Ja iseloomulikumalt hemingwayliku stiiliga, mis muide nõukogude ajal tublisti ka eesti kirjanikke mõjutas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee