KUIV TRENN: Teoorias tundub kõik väga lihtne. Tegelikult ununevad aga merele saades kõik treener Tarmo Käosaare nõuanded. Siis on ainult meri, lained, tuul ja mina. Foto: Marianne Loorents
Inimesed
16. juuli 2007, 00:00

Kümme liitrit ärajoodud merevett, surfaripäevitus ja sinikad

Lained, päike, meri... Sina sõitmas oma purjelauaga, tuul sasimas juukseid... Kõlab nagu idüll? Esimest korda merele saades on aga asi pigem vastupidi. Palju külma merevett, palju sinikaid ja marrastusi, kõige selle juures aga väga vähe läbitud meetreid. Aga midagi surfamisest lahedamat pole olemas, seda võin ma öelda küll.

Nõva surfilaagrisse jõudes tervitavad meid meri, lõõskav päike, mõõdukas (2–6 m/s) tuul ja väga palju päevitunud, kirjudesse riietesse pakitud inimesi. Seda, et ma juba täna merele saan ja ka päriselt purjelauaga sõidan, ma veel ei tea. Praegu lähenen ma huviga algajate koolitusele, kuigi tean juba, et tegelikult loeb ainult see, mis hakkab toimuma merel.

"Surfarid tõmbavad ka triipu. Aga mitte peegli pealt ja mitte valget pulbrit," ütleb treener Tarmo Käosaar. Merele kiigates võib näha, et tal on õigus.

"Selg peab alati olema tuule poole," õpetab Tarmo. Kõlab loogiliselt.

"Kui tahad sinnapoole pöörata, siis lase puri taha ja vöör pöörab, vaat, siiapoole," ütleb Tarmo. Nüüd läheb juba keerulisemaks. Vöör, ahter, otsad, taglas, poom, mast... Mis need kõik on?!

Hiljem saan aru, et kõik asjad ei saagi kohe meelde jääda – ja sellest polegi hullu, kui esimestel kordadel nööre otsteks ei nimeta. Kõige olulisem on merel teada põhitõdesid. Ja kui ei tea, siis tuletatakse need meelde – valuga või vette kukkumisega. Sest kui ei ole meeles jalga masti ja laua vahelt ära võtta, siis hetkel, kui puri kukub ja varbad masti alla jäävad, tuleb see meelde. Või kui vette kukkudes ei taipa pead kinni katta, siis võib saada purjega pähe (ja see on äärmiselt valus!) ja teinekord on juba rohkem taipu.

Meri, mina ja laud

Ausalt öeldes ei ole mulle meri ja tuul kunagi meeldinud. Kui oleksin pidanud koostama nimekirja loodusnähtustest, mida ma kõige vähem sallin, oleks vist tuul olnud selle eesotsas. Aga nüüd juba kuulan ilmateateid nii, nagu surfarid seda teevad – kõige olulisem on tuule suund ja kiirus.

Olgugi, et trenažööril sai ära katsetatud viisid, kuidas purje üles tõmmata või suunda muuta, läheb merel kõik meelest. Tean, et selg peab alati olema tuule poole, aga tundub, et tuul puhub kõikidest kaartest korraga, nii et isegi sellest nõuandest pole kasu.

Kukun jääkülma vette, ronin uuesti lauale. Üritan purje üles tõmmata, kukun jälle... Ja nii kümneid kordi järjest.

Tarmo hõikab kaldalt: "Dagmar! Tõmbaks selle purje nüüd lõpuks üles, ah?!" ja ma hüüan vastu: "Ma ju ei oska! Raske on!" Aga alla anda ka ei tohi. Lõpuks, pärast tundidepikkust mässamist, sõidab minu juurde blond naisterahvas, kes osutub mu päästjaks.

"Kas sa oled juba väga väsinud?" küsib ta. Hiljem saan teada, et minu päästja on juba kümme aastat surfanud Epp. "Hoia nüüd esimene käsi sirgelt... Ei! Ära lase end kõveraks! Ja tagumise käega tõmba. Nii, väga hea, tõmba tugevamini! Ja sa sõidadki!"

Ja ma sõitsingi!

Läbi häda, valu ja vaeva, aga ma sõitsin! Järgmisel päeval meenutavad katsumust tapvalt valusad lihased, kümme sinikat ja mõned kriimustused. Aga kaldale jõudes, varustust kaasas vedades, vaatab Tarmo mulle otsa: "Ma näen, et su silmad säravad – ja see on peamine!"

Surfamine paneb tõesti silmad särama. Ja nüüd polegi enam muud kui üürida varustus, leida vaba päev ja minna taas merele...