Üha enam arvan, et minu saade lagundas N. Liidu (32)

Juhan Aare, kas täna on Venemaa samas seisus kui aastal 1987, mil riik ootas süsti, mis muudaks elu?

Venemaa on keeruline nähtus. Kindlasti isegi keerulisem kui Jeltsini ajal. Ta ajas selget poliitikat. Mina sain ta taotlustest aru. Praeguse Venemaa presidendi toimetamistest ma ei saa aru, kuigi ka tema puhul on selgus tekkimas. Venemaa on üha selgemalt käitumas, et taastada oma suurriiklik positsioon. Venelased tahavad olla ühed kahest maailmavalitsejast. Selle saavutamiseks kasutatakse kõiki meetodeid — gaasijuhe, lobi üle maailma jne. Enam ei taha Venemaa oma positsiooni relvadega saavutada, nüüd üritatakse majandushoobadega saada maailmavalitsejaks.

Ühes vanas intervjuus kinnitasid, et keskkonnsaade "Panda" ja fosforiidisõda oli üheks olulisemaks jõuks N. Liidu lagundamisel?

Arvan ka praegu nii. Ja üha rohkem. Enne 1987. aastat ei suutnud N. Liidus avalik arvamus ohtlikke projekte pidurdada. Arvajad räägiti pehmeks, pandi kinni või muudeti inimesteks, kes rääkisid kokkuvõttes vastupidist juttu. Moskva ei taganenud mitte kunagi.

N. Liidu väetisetööstusministeerium oli elukas, kel väga suured võimalused ja projektid. Nende tegevusest sündis kõikjal suur ökokatastroof. Nii oleks läinud ka Virumaal.

Ökokatastroofi eel

Kuidas sul õnnestus teada saada, et Moskva ametnikud kavatsevad Eestisse fosforiidikaevanduse luua?

Rahvas rääkis ja vist juba 1985. aastast. Sellest räägiti köögis, saunalaval, sõpraderingis jne. Inimesed ju nägid, sest looduses puuriti. Rägaveres, Kantkülas ja ka mujal oli üle tuhande puuraugu. See oli ikka meeletu arv. Rahvas tundis huvi ja selgus, et uuritakse fosforiidivarusid. Uuriti selleks, et ühel päeval ka kaevandada. Aga konkreetselt ei osanud Eestis keegi küsimustele vastata. Moskva kavatsused olid saladus.

Eesti fosforiidiprogrammi juht Mihkel Veidermaa ja ENSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul vaid rahustasid, et ohtu pole, midagi ei projekteerita ega kaevandata.

Ja ETV juhtkond oli nõus, et lähed Moskvasse Virumaa fosforiidikaevamistelt saladuseloori tõmbama?

Kui ma 1986. aasta sügisel "Pandaga" alustasin, planeerisin kohe üheks teemaks ka fosforiidi. See saade oli ette nähtud 1987. aasta 25. veebruariks.

Kohtusin ka akadeemik Veidermaaga, kellelt küsisin otse: "Mida ikkagi Virumaale kavandatakse?" Veidermaa rääkis, et maavarasid ainult uuritakse. Ta ütles, et loodust ohustavaid tegevusi sinna ei lubata. Kuulasin teda ja mõistsin, et ma ei saa ju temalt mitte midagi teada.

Aga Eestis polnud pärast teda enam kedagi, keda sel teemal küsitleda. Pidin sõitma Moskvasse, ministeeriumisse, kes on tööde taga. Ma ei öelnud ETV juhtkonnale, mida ma Moskvasse tegema lähen. Vormistasin komandeeringu, öeldes, et lähen "Panda" saatele materjali koguma. Fosforiiditeemast vaikisin.

Moskvas olid ees head kolleegid Vladimir Bogatkin ja Heimar Lenk.

Miks sa Lengile, ETV Moskva korrespondendile, ei tahtnud fosforiiditeemat usaldada?

Olin ju saatejuht ja ka saate autor ning tahtsin ministeeriumisse minna saladuskatte all.

Kas sa Tallinnast Moskvasse ministeeriumiametnikele ette ei teatanud, et tuled ja tahad fosforiiditeemalist intervjuud?

Sõitsin Moskvasse ja alles seal hakkasin numbreid otsima. Sain rääkida ministri sekretäri ja ta asetäitjaga. Palusin viimaselt intervjuud. Ta ei vastanud kohe ja palus pärastlõunal tagasi helistada. Ta loobus intervjuust, aga nimetas enda asemel interevjuud andma Juri Jampoli, üleliidulise väetistekoondise ülema. Jampoliga leppisime intervjuu kokku järgmiseks päevaks.

Tänu kaameramees Bogatkinile leidsime äärelinnas ministeeriumi majajuraka üles. Alguses meid sisse ei lubatud, valvurid puiklesid ja puiklesid. Siis lubasin, et helistan aseministrile... Tädid mõistsid, et meid tuleks ikka sisse lasta.

Jampoli kabinet oli tüüpiline Nõukogude ametniku tuba. Ühes servas oli kirjutuslaud, teises pikk koosolekulaud.

Intervjuu kestis seitse minutit. Mul olid väga lihtsad küsimused, et ta ei kahtlustaks mind ründamises. Kui Jampol rääkima hakkas, ei uskunud ma oma kõrvu. Kartsin, et ta hakkab keerutama, aga ta rääkis ülidetailselt. Ta nimetas kõik kuupäevad, arvud, tootmismahud jne.

Pärast intervjuud nägin, et Jampol oli rahutu. Ta saatis meid välisukseni ja küsis, millal lõik eetrisse läheb. Vastasin, et 2—3 nädala pärast, sest suured ülemused peavad selle enne läbi vaatama. Olin sunnitud nii ütlema, sest tegelikult pidi saade järgmisel õhtul eetrisse minema, ja siis oleks küll Jampol intervjuu ära keelanud. Ta polnud intervjuu ja endaga vist väga rahul. Mul aga oli hoopis mure, kas pilt ja heli ikka jäid peale.

Järgmisel hommikul olin Tallinnas, läksin telemajja, ilmutasin filmi ja kõik oli korras. Siis tuli uus mure — kuidas saate glavlitist (nõukogudeaegne tsensuur — U. S.) läbi saan? Ütlesin, et mul on intervjuu Moskva kõrge ülemusega... Taktika töötas, sest keegi ju ei arvanud, et Moskva ülemused midagi valet räägiks. Tagavaravariant olnuks see, et ma oleksin neile öelnud, et annan eetrisse teise intervjuu, kuid tegelikult poleks seda muutnud. No mida nad oleks mulle teinud? Võib-olla andnud eetrikeelu, ei enamat.

Kartis eetrikeeldu

Kartsid seda kõike kombineerides?

Ma ei usu. Tahtsin, et intervjuu läheks eetrisse.

ETV-kolleegidele rääkisid intervjuu tegelikust sisust?

Mul polnud aega. Pidin monteerima, vahetekste kirjutama ja saadet ette valmistama. Teadsin, et Jampoli intervjuu sisul on meile väga suur tähtsus. Ta tõi selguse Virumaa kaevandamistesse.

Millal tuli esimene vastukaja?

Esimene reaktsioon tuli samal õhtul — "Panda" režissöör Mai Uusile helistas Lennart Meri. Ta oli uue info selgusest ja täpsusest keeletu. Lennart oli rõõmus, et saime selle ka avalikustada.

Järgmisel päeval, see oli juba asjaolude kokkulangemine, kavandas raadiomees Ott Kool minust sõltumata Eesti Raadios ürituse, kus teemaks fosforiit. Nüüd kutsuti ka mind. Mängisime intervjuu uuesti maha. Samal nädalal kirjutasin "Noorte Häälde" kommentaari fosforiidist "Stardipauk Valges saalis".

Teleraadiokomitee, EKP ja Ministrite Nõukogu vaikisid?

Ka sealt tuli reaktsioon väga kiiresti. Otsiti võimalust, et mind süüdistada valeinformatsiooni levitamises. ETV toonane programmidirektor Voldemar Lindström sai ülesande saata mu intervjuu Jampoliga Moskvasse. Seda ka tehti. Seal üritati konstrueerida lugu, et olen palunud kaamera ette näitleja, kes on Jampoli moodi, ja mina panin talle ka sõnad suhu... Kui videot vaadati, siis mõisteti, et lavastatud pole midagi.

Keskkomiteest tuli korraldus registreerida kõik "Panda" saatele tulnud kirjad. Ametnikud tahtsid teada, millest inimesed kirjutavad.

Suurem vastulöök tuli 31. märtsil 1987, kui tollase Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli eestvedamisel toimus Sakala keskuses pressikonverents. Saul nuhtles mind väga kõvasti. Ma olevat kutsunud noorsoo protesteerima. Ma polnud tema sõnul rääkinud tõeliste spetsialistidega jne. Esinesin ka ise seal mitu korda, kus selgitasin Jampoli ja intervjuu tausta.

Sama päeva õhtul, kui ETVs monteeriti pressikonverentsi, andis Saul isiklikult telemajas näpunäiteid, mis võib õhtul eetrisse minna. Mind lõigati sealt välja. Ta lootis mind mättasse lüüa, aga saavutas vastupidise tulemuse. Saul oli tuline kaevanduste toetaja ja mind rünnates tegi ta mulle tohutult reklaami. Absoluutne enamus mõistis, et tegemist on äärmiselt ohtliku projektiga. Sauli maine langus algaski sellest pressikonverentsist.

Karistusest sa pääsesid?

Mind kutsuti ENSV Teleraadiokomitee kolleegiumi istungile, mida juhatas Allan Kullaste. Neil oli kindel kavatsus anda mulle eetrikeeld. Aga eelmisel päeval olin kohtunud Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga. Oli toimunud presiidiumi istung, kus Rüütel oli päevakorda võtnud ka fosforiidiküsimuse avaliku arutelu. EKP esimene sekretär Karl Vaino oli sellele vastu. Rüütel jäi peale ja lõplikuks seisukohaks kujunes, et diskussioon fosforiidikaevanduste üle on õigustatud ja vajalik.

Mina sain päev varem avaldamata otsuse projekti. Rüütel andis mulle paberi, kus oli ülemnõukogu formuleering kirjas — nad soosisid avalikku diskussiooni. Kui teleraadiokomitee kolleegium oli koos ja kõik süüdistasid mind Eestis ebaterve õhkkonna tekitamises, võtsin taskust välja avaldamata dokumendiprojekti. See mõjus väga kainestavalt. Kullaste ja ta lähedased kolleegid mõistsid, et mind pole mõtet nuhelda, sest siis nad lähevad konflikti ülemnõukogu presiidiumiga. Siiski otsustati, et otsesaadete asemel pean edaspidi saated lindistama ja need vaadatakse varem läbi.

Oled sa hiljem Bruno Sauliga fosforiidisõjast rääkinud? On ta su ees vabandanud?

1987. aastal pressikonverentsi lõpus küsis Noorte Hääle peatoimetaja Saulilt, et mida Juhan Aarega teha. Saul vastas, et kui ma ajakirjanikuna toimetan edaspidi perestroika vaimus, pole tal mu vastu midagi. Ta lubas minuga kätt suruda ja lahkuda sõpradena. Aga tean, kui Saul jõudis oma Ministrite Nõukogu kabinetti, andis ta korralduse mind peeneks jahvatada. Kokkuvõttes sai ka Saul ise aru, et tal ei õnnestunud mu peeneks jahvatamine...

Kohtusin Sauliga 2001. aastal kuskil pidulikul üritusel, kus seisime päris lähestikku. Ta küsis: "Aare, kas te mäletate, kuidas me koos fosforiidikaevanduste vastu võitlesime?" Vot seda ma tõesti ei mäletanud...

Küsis ta seda tõsiselt?

Päris tõsiselt. Ta püüdis tekitada olukorra, et ka tema oli toona meie poolt, aga ta ei saanud seda välja öelda... Tegelikult polnud mingit kahtlust, kelle ja mille poolt ta oli.

Kas sa Sauli mälestusteraamatut "Meie aeg", kus ta kirjeldab end suure rahvuslasena, oled lugenud?

Olen seda sirvinud. Aga ma tahaks sellesse süveneda.

Mõistad sa pärast punase režiimi lagunemist ENSV juhte või sa ei taha nendega tegemist teha?

Seal on kaks seltskonda inimesi. Ühed olid hinges valmis Eesti rahva eest seisma ja ütlesid oma seisukohad välja. Teised seda ei teinud. Näiteks Saul ei toetanud mitte ühegi sõnaga fosforiidivastaseid. Nagu ka ideoloogiasekretär Rein Ristlaan. Samas Indrek Toome ja Rüütel oli meie poolel.

Võõrtöölise oht

Mis oleks saanud Eestimaast, kui fosforiiti oleks hakatud ikkagi kaevandama?

Rakvere lähedale oleks rajatud väga suur maa-alune fosforiidikaevandus, kust oleks iga päev tohutus koguses vett välja pumbatud. See vesi oleks juhitud otse Soome lahte. Kaevandustest aga oleks välja toodud suurtes kogustes fosforiiti. Selleks oleks N. Liidust Eestisse elama toodud ligi 100 000 inimest.

Kabala fosforiidid on Pandivere kõrgustiku serval, mis omakorda on omapärane looduslik veevabrik. Sealt algavad paljud jõed, aga kaevandamise korral oleks see kõik segi paisatud, kaevud oleks kuivanud, põhjaveetase oluliselt langenud. See oleks võtnud katastroofi mõõtme. Ka vee kvaliteet oleks muutunud.

Kahju oleks tekkinud ka Toolse karjääris. Seal aga võinuks tekkida isesüttimiskolded. Kasvama pidi ka põlevkivi tootmine.

Mitu kuud pärast saadet tuli selgus, et fosforiiti Eestis kaevandama ei hakata?

Kohe oli tunda, et midagi muutub. Aga 1988. aasta 6. detsembril otsustas ülemnõukogu lõplikult keelata Virumaal fosforiidi kaevandamise.

Kes on Juhan Aare?

59aastane Juhan Aare on ajakirjanik ja poliitik, keda paljud teavad ka kui "Kevades" Teelet mänginud Riina Heina eksabikaasat.

Praegusest kooselust kasvab Juhan Aare peres väike laps.

Aare tipphetk oli 1987. aastal, mil ta ETV saates "Panda" paljastas Moskva plaani alustada Virumaal fosforiidikaevandamistega.

2000. aastal sai ta TPÜs Anu Tootsi juhendamisel magistrikraadi politoloogias.

2002—2006 oli ta Rahvaliidu liige, 2005. aastal tabati ta Rakveres 0,58promillise joobega.

2006—2007 oli Eesti telejaamades tema dokumentaalfilm "Eestlased Kremlis".

Bruno Sauli pärlid 1987. aasta skandaalselt fosforiidipressikonverentsilt

"Viimasel ajal on ajakirjanduses ilmunud küllalt palju kirjutisi fosforiidiga seotud probleemidest, kusjuures väga paljude vigadega."

"Järelikult, fosfor on meile vajalik mitte fosfori tootmise pärast, vaid meie elu enda pärast, selleks, et kindlustada meie toidulauda."

"Ma juba nimetasin oma ettekandes, et Kabala varude kinnitamise tähtajaks on määratud 1988. aasta kolmas kvartal. Järelikult ei saa olla ka mingit lähteülesannet projekteerimiseks. Ma toonitan — mingisuguseid projekteerimistöid ei toimu."

"Mina seltsimees Jampoli eest vastata ei saa. Teda ei ole siin ja ma ei võta omale õigust isegi kommenteerida, miks ta esines nõnda, et see on vastuolus nii distsiplinaarnõuete, eetikanõuete kui ka kõige muuga."

Aare: Miks küll Jeltsinile Eestist ordenit ei antud?

"Minu jaoks on Boriss Jeltsini Eesti ordenita jätmine küsimus, millele ma ei oska vastata. Aga ta on kindlasti ära teeninud kõrge riikliku autasu. Jeltsin oleks pidanud selle saama eluajal. Ta käitumine 1991. aastal oli otsustav. Jaanuaris riskis ta oma eluga, sest teda taheti hävitada. Pärast veriseid sündmusi Vilniuses pidi Alfa grupp liikuma Riiga ja Tallinnasse. Siin pidid jätkuma karistusoperatsioonid. Meil jäi see toimumata, sest Jeltsin tuli siia. Ta riskis oma eluga. Jeltsin väärib ka postuumselt Eestilt kõrget riiklikku autasu."

Mitmeid Vene staarpoliitikuid intervjueerinud Aarel jäi Jeltsiniga rääkimata, sest tema sõnul ei tahtnud Kreml neid kokku viia.