Foto: Scanpix
Inimesed
16. mai 2007, 00:00

Hitchcocki muusa, kirjanik Daphne du Maurier varjas kirge naiste vastu

Daphne du Maurier’d tuntakse naistekate autorina, kuid just tema jutustuse põhjal väntas Alfred Hitchcock kurikuulsa õudusfilmi "Linnud". Sala­päraseid hoovusi voolas ka kirjaniku eraelus. Korralik abielunaine varjas lesbikalduvusi.

Kirjandusmaailm tähistab tänavu Daphne du Maurier’ sajandat sünniaastapäeva. Tulevane silmapaistev autor sündis 13. mail 1907 mainekasse Londoni teatriperekonda, kus käis vilgas seltskondlik elu. Sage külaline oli seal näiteks kirjanik J. M. Barrie, kes ammutas "Peeter Paani" kirjutades inspiratsiooni Daphne neljalt tädipojalt.

Suurlinnas sündinud kirjanik elas siiski suurema osa elust Corn­wallis romantilises mereäärses häärberis nimega Menabilly. Ehkki du Maurier polnud oma kodu omanik, jumaldas ta Menabillyt, kas­vatas seal üles oma lapsed ning sai innustust mitme romaani kirjutamiseks. Üksildases häärberis nimega Manderley hargneb ka du Maurier’ tuntuima romaani "Re­becca" (1938) tegevus. Manderley pole üksnes maja – see tõuseb võimsaks tegelaskujuks. "Majad pole nagu abielud... neist ei saa lihtsalt välja astuda ja minema kõndida," ütles du Maurier oma armastatud Menabilly kohta.

Tundis tõmmet naiste poole

Biograaf Margaret Fosteri väitel oli Menabilly saladuslik paik. "Ja Daphne armastas saladusi." Suurim saladus tuli päevavalgele alles 1994 koos Fosteri autobiograafia ilmumisega. Raamatust selgus, et ehkki du Maurier oli abielus ega hüljanud oma abikaasat, sõjaväelast Frederick Browningit iialgi, oli kirjanik biseksuaalne ja tundis ülitugevat tõmmet sookaaslaste poole.

Kuna tema isa, näitleja ja teatrijuht Gerald du Maurier oli kangesti igatsenud poega, üritas Daphne käituda kui poiss: kandis lühikest soengut ja eelistas poistemänge. Abikaasana oli ta kohusetundlik, ehkki nägi vaeva ematunnetega. Esimese kahe lapse – tütarde – vastu ilmutas Daphne võõrastust, alles poeg äratas temas sooja ja armastava ema.

Du Maurier’de peres kasutati lesbilisuse kohta terminit "Veneetsia armastus". Kirjaniku suurim veneetsialik kirg oli tema Ameerika kirjastaja abikaasa Ellen Doubleday. Naistest said suured sõbrad, kuid Ellen keeldus isegi Daphne’ga Itaalias puhkust veetes Veneetsia kommete kohaselt käitumast.

Meisterlik atmosfäärilooja

Elleni asendajaks sai tunnustatud inglise näitlejanna Gertrude Lawrence, kellega du Maurier’l oli aastaid armusuhe. Paar tutvus autori näidendi "September Tide" lavastamisel, kus Gertie kehastas Ellenil põhinevat Stellat. Gertie ise figureerib kirjaniku raamatus "Minu nõbu Rachel" (1951). Näitlejanna suri 54 aasta vanuses hepatiiti, jättes du Maurier’ lohutamatusse leina. Kui kirjanik armastatust viimast korda lahkus, ütles too: "Mine minu juurest ja ära vaata tagasi nagu uneskõndija."

Du Maurier kasutas neid sõnu veidi muudetud kujul oma jutustuses "Suudle mind taas, võõras" (1951), mille peategelane oli seksikas, kuid hullumeelne naissarimõrtsukas.

Kirjanik elas rängalt üle, et kriitikud ei pidanud teda tõsiseks autoriks. Ta kirjutas tõesti kiiresti ja vahel hooletult, kuid kriitikud suhtusid üleolevalt isegi tema parimatesse teostesse. Näiteks "Rebeccat", kus noort abielunaist hakkavad painama mõtted oma mehe esimesest kaasast, nimetati romaanikeseks, melodraamaks ja romansiks. Kriitikutel ei jätkunud silmi du Maurier’ peenele psühholoogilisele dünaamikale ega kirjutamiskirele.

Tänapäeva kriitika hindab du Maurier’d intrigeerivate otste poolest, mida ta lugejatele jättis. Kirjanik ei tahtnud lugejale rahu anda, teostes peituvad saladused pidid jääma lahendamatuks. Biograaf Margaret Forsteri sõnul tegi du Maurier nimekirju asjadest, mida lootis saavutada. "Number üks oli atmosfäär. See oligi tema saladus – ta oli atmosfäärilooja."

Du Maurier oli kirjanikuna äärmiselt viljakas. Ta andis välja üle 35 ilukirjandusliku, ajaloolise ja biograafilise teose ning ahastas, kui loomeideesid ei ilmunud. Kui loomevõime teda viimaks maha jättis, ei leidnud du Maurier jaksu edasi elada. Ta suri 20. aprillil 1989. aastal 81 aasta vanuses.

Hitchcock lavastas nii "Rebecca" kui "Linnud"

Lavastaja Alfred Hitchcock oli du Maurier’st vaimustuses, tuues 1939 linale "Jamaica Inni", järgmisel aastal "Rebecca" Laurence Olivier’ga ja 1963 jutustuse "Linnud" (pildil kaader filmist). "Rebecca" võitis koguni parima filmi Oscari.

Kuuldavasti tegi Daphne du Maurier ise "Lindude" tõlgenduse pihuks ja põrmuks. Ta ei mõistnud, miks oli kuulus režissöör tema jutustust niimoodi moonutanud. Loo ja filmi vahe on rabav, ehkki mõlemas alustavad linnud seletamatult agressiivset rünnakut. Kuid jutustuse tegevus hargneb tema armsa kodukandi Cornwalli kõledal ja tuulisel rannikul ning peategelasena kaitseb oma peret tiivuliste eest farmitööline Nat. Hitchcock aga tõi tegevuse Californiasse linlaste sekka.

"Linde" peetakse du Maurier’ arvukate lühilugude seas meistriteoseks osalt seetõttu, et ta ei anna lindude apokalüptilisele vägivallatsemisele mingit seletust. Varem seostati du Maurier’ nime ajalooliste armuromaanidega, nagu näiteks "Jamaica Inn" ja "Kuninga kindral", kuid "Linnud" polnud inspireeritud minevikust, vaid paistsid ennustavat võimsat keskkonnakatastroofi.

Ka kogumiku "Õunapuu" nimiloos võtab loodus inimese üle võimust. Leskmees hakkab nägema oma aias kasvavas õunapuus jooni, mis teda kadunud abikaasa Midge’i juures kõige rohkem ärritasid. Tekib võitlus mehe ja puu vahel, lugeja tunneb, et abikaasa tegi Midge’ile elu jooksul ülekohut. Ning viimaks hävitabki puu mehe.