SIND OTSIDES: Viru varietee esimese programmi muusika pärines eranditult Gennadi Tanieli sulest. Larissale lavastas Põder tantsu laulu «Sind otsides» põhjal, mida laulis Jaak Joala ning kus Larissale sekundeerisid Peeter Karell ja Jaan Puusepp.
Inimesed
26. aprill 2007, 00:00

"Mind vaadati sellise pilguga, et kas häbi pole – hommikul tantsid "Luikede järve", õhtul näitad soomlastele kintsu." (1)

"Paljud vaatasid mind sellise pilguga, et kas mul häbi ei ole. Hommikul tantsib Estonias "Luikede järve", õhtul aga läheb varieteesse soomlastele kintsu näitama. Et kus see häbi ja ots," muigab endine Estonia teatri balletisolist ning kümme aastat Astorias ja Viru varietees tantsinud Larissa Kaur.

Laupäeval 35. sünnipäeva tähistava Viru varietee sünnitus­valusid mäletab Larissa Kaur hästi. Kui Peeter Suur näitas kätte koha, kuhu rajada Peterburi linn, siis kultuuriminister Furtseva näitas kätte koha, kuhu emakese Maa peale, mille kuuendik territooriumist kuulus NSV Liidule, rajada üks tõeline lääne tüüpi varietee. Sest juba siis marssisid Tallinna vanalinna munakividel turistide hordid, aga pärast viljakat, kuid väsitavat ekskursiooni polnud neil mujal jalgu puhata kui restoranis. Kus aga peale söögi – põhiliselt küll joogi – midagi muud ei pakutud.

"Furtseva siis öelnudki, et alustada tuleb Tallinnast, sest seal elavad veel inimesed, kes ise on kunagi olnud varieteede juures tegevad, kes tunnevad seda õhkkonda ja teavad, kuidas ühte tõelist varieteed teha," räägib Larissa.

Esimese löögi võttis enda kanda 1966. aastal restoran Astoria, kus varietee nime all pakutav programm erines aga ühest õigest varieteest samapalju kui erootika pornost. "Pigem oli see isetegevus. Natuke operetti, natuke ooperit, žonglöör ja mida kõike," mäletab Larissa. "Ühesõnaga, selgelt selline kapustnik. Väga madala tasemega. Õnneks pidas see vastu vaid paar kuud."

Läksid varieteesse, unusta Austraalia

Siis ühel päeval ilmus teatrisse balletitundi Inge Põder, kellest hiljem sai Eesti varietee ema. "Ma veel mõtlesin, et miks ta meile tundi tuli. Et lihtsalt istub ja vaatab," arutles nooruke baleriin Larissa Kaur ega osanud uneski ette näha, et ta oli jäänud Põdrale silma kui potentsiaalne varieteeartist. Peale Larissa valis Põder välja veel kaks noormeest, Peeter Karelli ja Jaan Puusepa, ning lavastas nendega Astorias numbri "Summertime". Laulis Heidy Tamme, keda saatis päris orkester. "Orkestriga tantsida on ikka hoopis muud!" õhkab Larissa, pidades silmas seda, et tänapäeval tehakse varieteed eranditult külma ja kalgi plaadimuusika taktis.

Larissa sõnul suutis Inge Põder juba oma esimese kavaga Astorias õiget varieteeõhustikku tabada. Ning korraga hakkas mööda kuuendikku planeeti kulutulena levima uudis, et Tallinnas saab näha midagi erakordset, saab näha päris lääne varieteed.

"Paljud aga vaatasid mind sellise näoga, et kas mu häbi ei ole. Ise tantsib hommikul Estonias "Luikede järve", õhtul läheb aga soomlastele kintsu näitama". Larissa naerab, et tollasel Estonia direktoril René Hammeril on tänini lauasahtlis tantsijanna avaldus, kus palvele lubada teda varieteesse tantsima on rasvase punase pliiatsiga kriips peale tõmmatud. "Hammer ütles, et kes jõuab seda kisa pärast ära kuulata."

Larissa aga Hammeri keelust eriti ei hoolinud ja läks ikka. Varieteesse. Kui ta aga sama suure entusiasmiga tahtis Nõukogude Sputniku turismituusiku toel Austraaliat kaema minna, toodi ta maa peale tagasi. Läksid varieteesse, unusta Austraalia, oli vastus. Seda enam, et andekas tantsija oli Estonia teatri komsomolikomitees.

Varietee tähendas aga seda, et laval oli Larissa mähitud paksu sametisse, mis kõri alla kinni tõmmatud, nii kinni, kui üldse veel olla saab. Ainult selg oli natuke paljastatud. "Tänased noored tunduksid sellise kostüümi kõrval lausa alasti tänaval ringi kepsutavat," muigab Larissa.

Garderoobiks oli soome saun

Siis aga tabas Tallinna suur muutus. Hakati ehitama Viru hotelli, kuhu Nõukogude ideoloogia oli kavandanud lääneliku varietee.

"Esimesed proovid toimusid meil veel ehituselõhnalises saalis, garderoobiks oli soome saun. Mehed vahetasid kostüüme meeste, naised naiste poole peal. Kord nädalas, kui Estonias oli vaba päev ja oli võimalik kõigil tantsijatel korraga kokku saada, tegi Inge Põder üldproovi."

Larissa õhkab õndsalt ja ütleb, et hotelli direktor Lembit Mark hoidis neid kui oma lapsi ja et kõik töötasid ja hingasid nagu ühes rütmis. "Inge oli justkui meie ema, aga Ülle Ulla oli üldse meie jaoks kui kuninganna. Ta oli nii andekas! Issand, ta laulis, iga tema liigutus oli nii graatsiline! Olen temaga olnud ühes garderoobis, ja kuidas ta ennast meikis! Juba see oli vaatepilt."

Larissa mäletab, kuidas ühel päeval Inge Põder kutsus tantsijad salapärasesse ruumi, kus olid kuhjas mingid kastid, korvid ja kotid ning kust igaüks kui võlulaekast võis endale paruka valida. "See oli esimene teater-varietee, kes oma tantsijate eest tõeliselt hoolitses ja neile ka kostüümid selga õmbles."

Inge Põdra abikaasa oli Noorsooteatri direktor, kes võis kiidelda oma heade õmblejate ja juurdelõikajatega. "Hiljem viisin ma sinna vaid kangad – minu mõõdud olid neil juba olemas – ning sain oma kostüümi juba Estonia valvelauast kätte. Panin selga ja nagu valatult istusid."

Lisaks peitusid kastides kangad, suled ja ka üks juhtmeta mikrofon, mis etenduse ajal lauljatel käest kätte käis. "Kogu selle tavaari saime Soomest, aga mis kanalite kaudu, ma ei tea," ütleb Larissa.

Viru varietee esimese programmi muusika pärines eranditult Gennadi Tanieli sulest. Larissale lavastas Põder tantsu imeilusa laulu "Sind otsides" põhjal, mida laulis Jaak Joala.

Kuna autoriõigustele Liidus tollal vaid vilistati, käidi nii Moskvast kui ka Leningradist šnitti võtmas, kuidas ühte korralikku varieteed teha. Ja mitte ainult šnitti võtmas. Lihtsalt julmalt viksiti siinsed tantsunumbrid maha. Larissa mäletab, et isegi Leningradi Music Halli juht Ilja Rachlin kihutas autoga ööseks Tallinna, istus Astorias või Virus ning mõni aeg hiljem nägid ka Neevalinna õnnelikud väljavalitud, peamiselt küll välismaalased, täpselt samasugust show’d.

Larissa meenutab, et kuigi vahel tuli oma numbriga publiku ette astuda juba viiekümnes või seitsmekümnes kord, pidi seda alati tegema ilmega, nagu oleks alles esimene kord. "Tuli särada täiega. Keegi ei tohtinud teada, et seljataga on sul kaheksa tundi proove ja neli tundi etendust."

Vana-aastaõhtud koos valitsusega

Ometi on ta mälestused Viru varieteest kui üks lõputu kiidulaul. "Meid hoiti seal väga. Ja vana-aastaõhtud võtsime tihti vastu koos valitsusega. Olid väga ilusad ja soliidsed peod."

Ka oma ümmargused tähtpäevad sai Larissa tänu hotelli direktori vastutulelikkusele kas siis grillbaaris või 22. korruse baaris maha pidada. Mõlemad baarid olid tollal Tallinna kõige kuumemad kohad, kuhu tavasurelikul asja polnud. "Kuna ma olen Lipsode perekonna hea tuttav ja korvpallifänn, siis mu 30. sünnipäeval oli terve Kalevi meeskond kohal!" õhkab Larissa taas.

"See oli väga ilus aeg," elavneb temperamentne daam veel nüüdki. "Ülle oli meie kuninganna ja Inge meie ema. Nii kui lavale läksime, teadsime, et ingli silm on peal. Me ei tohtinud ennast hetkekski lõdvaks lasta." Igas mõttes. Kui mõni niiskete silmadega kõlupea arvab tänini, et varietee oli üks patupesa, siis ta võib selle arvamusega hauda minna. "Me ei tohtinud pärast programmi isegi sekundiks saali minna," jahutab Larissa võimalikku vastupidist arvamust – näiteks et varieteetantsijad ei saanudki olla korralikud nõukogude naised. Tegelikult olid nad nagu iga teine nõukogude naine. Armusid, jäid dekreeti ja said emaks.

Kui aga ükskord üks kõrge Ameerika ametnik tõesti imeilusasse Tanjasse kõrvuni armus, käidi Inge Põdralt spetsiaalselt luba küsimas, kas nooruke tantsijatar võib pärast etendust koos oma austajaga lauas istuda. Ent see luba oli range erand.

Tollal, 70ndate esimesel poolel, polnud ka igas Tallinna peres veel Soome TV vaatamise võimalust. Küll tulid Soome kanalid sisse varietee baari. Kui siis õhtul mõnd põnevat Hollywoodi šedöövrit näidati, lubas lahke baarmen neiud leti taha ja need kükitasid seal nagu kanad õrrel, et kunsti nautida.

Larissa tegi Viru varieteega ja varieteega üldse lõpparve 1977. aastal. Põhjuseks toob ta töökoormuse Estonias, kus ta kui mitte solistina, siis vähemalt mõne kõrvalosa peal enamasti kõikides etendustes kaasa tegi. Ka lapsed kasvasid suuremaks ja nõudsid rohkem tähelepanu. Kolmandaks mängisid kaasa pärast Inge Põdra lahkumist üha süvenevad intriigid varietees. "Ilma nendeta ju teatris ei saa," naerab Larissa. "Intriigid, intriigid, intriigid..."

Lisaks jäi Inge Põder haigeks, igaüks kippus lavastama ja see õhkkond, mis varietee esimesest päevast seal seinte vahel valitses, oli korraga kadunud, põhjendab

Larissa Kaur, miks ta jättis hüvasti varieteega, mida ta ihu ja hingega kümme aastat oli teeninud. Ühed ilusamad aastad, nagu ta ütleb täna, kui Viru varietee oma 35. sünnipäeva tähistab. Linnahallis. Sest ükski restoran pole huvitatud kulukat varieteed oma hõlma alla võtma.

Sabasuled ja soomlaste pikad näpud

"Väga paljud Viru varietee görlid olid õppinud kas balletikoolis või kusagil balletiringis, mõned olid tulnud ka teatrist. Peaasi, et oleksid ühepikkused. Kui nad aga varieteega ühinesid, ilmusid korraga välja mitmete mammad, et issand jumal, kindlasti seal varietees tehakse igasuguseid nilbusi, et mehed saalis hakkavad kindlasti minu lapsukest tagumikust näpistama," naerab Larissa. Tegelikult kartsid seda ka tüdrukud ise, sest Inge Põdra esimeses lavastuses Virus oli stseen, kus tantsijad korraga lavalt lahkuvad ja publiku ehk siis laudade vahel poolringi teevad, et seejärel teiselt poolt saali lavale naasta. "Inge kasutas selle saali sellist võimalust ära ja tüdrukud pelgasid, et kui nad seal sambarütmis tagumikku hööritavad ning suled viuh ja viuh ühele ja teisele pole käivad, hakkavad soomlased neid tagumikust näpistama. Inge siis käis saalis nagu politseinik ringi ja vaatas, et kõik oleks kontrolli all." Larissa meenutab sedagi, kui ta ise veel Astorias programmi "Summertime" tantsis. "Ka siis jälgis Inge alati soomlaste ilmeid ja reaktsioone. Mis väljendus põhiliselt selles, et kui mehe pilk mulle liiga kauaks peatuma jäi, tõmbas naine ta kohe nägupidi taldrikusse tagasi."

Kuidas 150 kilomeetrit tunnis kihutavas autos kostüümi vahetati ja grimm maha võeti

Parajasti sel ajal, kui Inge Põder oli Viru varietees toonud välja oma teise kava, kus Larissa soleeris, sõitis Estonia ballett Estonia peaballettmeistri Enn Suve lavastatud lühiballettidega Vanemuise teatrisse külalisetendustele. "Palusin Ennu, kes on muide minu klassivend balletikoolist, et kas ta ei saaks mind Tartus kellegagi asendada. Enn oli kategooriliselt vastu. Ei midagi, tuli Tartusse sõita."

Samas ei olnud võimalik ka Virus Larissat kellegagi asendada ning nii hauti välja kurikaval plaan. Et Larissa ja Enn Suve klassivend Ago-Endrik Kerge, kes sel ajal oli ennast ka juba Viru varieteega sidunud, võtab Larissa ja veel mõned tantsijad oma auto peale ning sõidutab pärast etendust Vanemuises nad kohe Virusse. Sõidutab on muidugi väga pehmelt öeldud.

"Sõitsime hommikul bussiga Tartusse. Kõik oli nagu ikka enne etendust. Tegime lavaproovi ja käisime linnas. Aga nii kui etendus lõppes ja olime kummardamas ära käinud, tormasime tagauksest välja. Endrik (Ago-Endrik Kerge, pildil – J. K.) oli oma autoga, luks-žiguliga (Larissa rõhutab eriti sõna luks) teatri tagaukse juures valmis, uksed lahti ja mootor töötas.

Tormasime otse autosse, kostüümides ja grimmi all, nagu me olime. Peeter Karell oli ostnud Laste Maailmast laste kiivrid, need panime pähe, tõstsime jalad üles lae alla, sest olime ju terve päev jalgadel olnud, aga ees ootas veel varietee, ning läks meeletuks kihutamiseks lahti. Võtsime tee peal grimmi maha ja sealsamas autos riietusime ümber. Ma ei tea, millise kiirusega Endrik kihutas, aga Tartust saime tulema alles kümne paiku, kuid programm Virus hakkas juba kell üksteist. Veerand tundi jäime siiski hiljaks.

Esimene sõit läks hästi. Inge oli varietees ukse juures ootamas, garderoobides olid kostüümid valmis ning praed laual. Nii saime ka natuke süüa. Hommikul sõitsime Endrikuga Tartusse tagasi. Hotellis oli selline ringtrepp. Lähen siis treeningtundi ja vaatan trepi pealt alla. Suve vaatab mind alt üles, et kõik on kohal ja kõik on korras.

Teisel õhtul kordus sama stsenaarium, ainult et balletipoisid märkasid – kuhu need tüdrukud küll pärast etendust niimoodi tormavad? Ilm oli aga teisel õhtul hullem kui koerailm. Tuli padukat mis kole. Lisaks udu. Palvetasin, et me ikka Tallinna jõuaksime. Jõudsime. Aga teisel päeva sõitsime Tartusse tagasi mitte enam Endriku autoga, vaid varajase Minski rongiga. Kui me siis juba Tartu jaamas taksot ootasime, et teatrisse sõita, hakkas mul kotis korraga äratuskell helisema. Poisid olid nalja teinud ja selle vahepeal helisema pannud. Nii see seal järjekorras plärisema hakkaski. Ma niimoodi vihastasin, et läksin hoopis jala teatrisse."