Filmi sõnum: "Kui te oma lapsi ei armasta, siis nad surevad..." (117)

Mart Laisk mängib Kadri Kõusaare debüütfilmis nimiosalise Magnuse – tundliku poisi, kel surmasoov aina süveneb ja kes teeb mitu enesetapukatset – isa.

Magnus kasvab õhustikus, kus keegi temast eriti ei hooli. Nimelt vanemate arvates kasvavad lapsed ise, kui toit laual ja katus pea kohal.

Laisk tunnistab, et tänu filmile sai ta lõpuks vabaks aastatepikkusest painest – tema poeg Markus võttis seitsme aasta eest endalt elu. "Film ei ole sugugi mitte meie perest. Küll osalesin selles projektis, kuna olen ise sarnaseid asju läbi elanud," tunnistab ta. Ja rõhutab veel kord, et just nimelt sarnaseid, sest filmi-Magnusega juhtunu pole üks-ühele tema varalahkunud poja lugu.

Kandis aastaid hinges

"Linateose sõnum on tõepoolest võetud minu enda läbielamistest, kuid filmis pole ühtegi stseeni päris täpselt otse elust. Vaid mõtted," arutleb Laisk.

Sõnum, mida ta soovib Magnuse isa mängides edastada, on šokeerivalt lihtne.

"Tahtsin edasi anda, et kui te oma lapsi ei armasta, siis nad surevad ära!"

Laisk ei tee saladust, et ta rääkis Kõusaarele oma elust, kuid filmi pani noor debütant siiski ise kokku.

"Tegu pole ju dokumentaalfilmiga, minu räägitust on tehtud kunstiline üldistus.

Ja üks lugu, mille põhjal film kokku pandud, on tõepoolest inspireeritud Markusega juhtunust. Kui mu poeg end 2000. aastal üles poos, siis jättis ta sellega mulle kui isale sõnumi. Ta tegi surmaga oma elu mõttekaks. Et kui enesetapust sõnum kätte saada, siis Markuse elu polnudki mõttetu..." räägib Laisk. "Kandsin seda sõnumit hinges aastaid ja mul kuidagi isegi sisetunne ütles, et ta kunagi leiab väljundi. Meediumi, mis selle avalikkuse ette viib. Ma tahtsin seda kuidagi valla päästa.

Ja siis ma kohtusin Kadriga. Ja nii ta läks. Pakkumine Magnuse isa mängida tuli Kadri poolt. Ja ma polnud vastu."

Laisk tunnistab, et esialgu ta isegi mõtles sellele, et ehk Markuse ema tahab filmi keelata. "Aga ma ei uskunud alguses, et film üldse tuleb ja et Kadri saab selle tegemiseks raha. Ma alahindasin teda, et noor tüdruk, pole elus ühtegi filmi teinud. Et kes talle kurat ikka raha annab. Aga näed... Ehk ma oleksin isegi loobunud sellest projektist, teadnuks, et film tõepoolest sünnib."

Kui Markuse ema kuulis, et selline film tuleb, üritas ta kõik teha, et seda ei näidataks, märgib Laisk. Ja nii asi lõpuks kohtusse jõudiski. Samas Laisk ei usu, et film keelatakse.

Vanemana läbi kukkunud

Miks ema filmi vastu on?

"Sõnum, mille ma filmis välja toon, on justkui see, et olen vanemana läbi kukkunud ja ei osanud oma last armastada. Ja see viiski tema surmani. Ehkki emaliini filmis sisuliselt polegi, tunneb ta end vast ikkagi kuidagi puudutatuna ja kardab, et jääb halba valgusesse selle filmiga," arvab Laisk.

Laisk usub, et film on lapsevanematele mõtlemapanev. "Et armastage oma lapsi!"

Kas te ise arvate, et kukkusite lapsevanemana läbi?

"Tegelikult ma ei kukkunud, sest ma ei üritanudki," tunnistab Laisk.

Markuse sündides oli ta vaid 18aastane. "Ega mul polnud toona aimugi, mis see lapsekasvatamine üldse on. Et see on mingi tegevus. Ma lihtsalt mõtlesin, et no las nad kasvavad. Nii noor inimene ei tea isegi armastusest veel midagi," toonitab mees, kelle poeg oli elust lahkudes vaid 20aastane.

Ja isa teab, miks poeg sellise sammu astus.

"Tal ei olnud maailmas kohta. Mitte ühtegi paika, kus teda oleks armastusega vastu võetud. Jah, enamik inimesi tema ümber käitusid korrektselt. Kui asja sisusse mitte tungida, siis pealtnäha oli nagu kõik korras. Et võiks nii ollagi. Aga polnud hingesoojust. Et oleks kodu. Või oma koht," räägib Laisk.

"Mõned sõbrad tal olid. Ja ma isegi suhtlen siiani nendega. Aga sõbrad on sõbrad, ema-isa on need, kes peavad looma selle tunde, et sa oled siia maailma oodatud.

Ka sõbrad tähendavad palju, kuid vaid sel juhul, kui ema-isa on eelnevalt loonud vundamendi. Aga kui seda pole, siis jäädki võõraks maailmas."

"Justkui kõik teed jooksevad kinni, sa ei oska midagi peale hakata. Ja tõtt öelda olin ma ka ise aastate eest, kuni 35. eluaastani üsna depressiivne. Ka mulle tundus, et enesetapp on üsna hea lahendus," räägib Laisk.

Ta kirjeldab "Magnuse" lõpustseeni.

"Me kallistame, jätame hüvasti. Ütlen, et ükskord tuleb see otsus teha. Ja et saad enne teada kui mina, kas see on õige või vale. Otseselt naturalistlikuks asi ei lähe. Aga selgelt on aru saada, et Magnus teeb eluga lõpparve. Ja isa on teadlik, et poeg end tapab."

Kas valus polnud ise poja kaotanuna seda rolli mängida?

"Tegelikult mulle mõjus see positiivselt. On olemas psühhoteraapia vorm nagu psühhodraama, kus elatakse sündmusi uuesti läbi. Ja minu puhul toimis see film just nii.

Ma sain nagu uuesti oma poja kaotuse läbi elada. Sain oma tundeid juhtida ja sain vabaks. Mulle oli see kui lunastus," üritab Laisk panna filmist saadud vabanemistunnet sõnadesse.

"Kui mu poeg elust lahkus, siis mind vaevas kõige rohkem see, et ma ei suutnud teda õieti leinatagi, mul ei olnud tundeid tema vastu. Filmi tehes sain need tunded taas enda sisse. Kui mul enne filmi oli poeg, keda ma ei armastanud, siis pärast filmi on minu mälestustes poeg, keda ma armastan..."

Kohus keelas filmi näitamise

Harju maakohus keelas filmi näitamise, kuna üks inimene kaebas linateose peale juba enne, kui see ekraanilegi jõudis.

Kaebaja arvates kahjustab film peategelase prototüübiks oleva inimese huve. Kadri Kõusaare advokaadi Maria Mägi väitel on Kõusaar otsuse vaidlustanud Tallinna ringkonnakohtus.

Mägi on SL Õhtulehele öelnud, et kohtumäärus ei hõlma mingil moel filmi avaldamise ja levitamise õigusi väljaspool Eestit. Ka polevat filmis tema sõnul kasutatud ühtki konkreetset prototüüpi.

Linateos on esimese Eesti filmina jõudnud Cannes’i filmifestivali põhiprogrammi.