KES ON JIMI TEKSTIDE PROTOTÜÜBID? «Prototüübid on mina ise, mu sõbrad, mu lähedased. Ka teiste raamatute kangelased – nemad on ka sõbrad ja lähedased. Esimeses näidendis «Nagu poisid vihma käes» tajusin mõne koha peal ära, kust mingisugune käitumisviis või olemuseküljeke tuleb,» vastab noor kirjanik Jim. Ja jätkab: «Ei maksa vist kirjutada üles reaalselt juhtunud sündmusi, muidu poleks ilukirjandusel väga palju mõtet, olekski ainult dokumentalistika.» Foto: Kaarel Tigas
Film
7. aprill 2007, 00:00

Jim – teatri poolt kodustamata kirjanik (6)

Üle-eelmisel nädalal sai lõpuks kaante vahele Jim Ashilevi 2005. aastal näidendivõistlusel II preemia pälvinud "Nagu poisid vihma käes". Ning kuigi Jimi tituleeritakse sageli nooreks näitekirjanikuks, ei ole see ometi sõna, millega ta ise end kokku võtaks.

Arvasid sa üldse alguses, et "Nagu poisid vihma käes" saab kaante vahele?

Ei arvanud. Ma ei olnud kunagi varem ühtegi näidendit kirjutanud ega pea end selles valdkonnas autoriteediks. Et mingi suvaline Tallinna tüüp paneb midagi kirja ja läkitab selle teatriinimeste teadjate silmade alla... See idee tundus naljakas.

Miks just näidendivorm, kui sa polnud kunagi varem selles žanris kirjutanud?

Iga tegelaste kollektiiv ja sündmustik ise tellib endale vormi, milles ta avaldub. Seekord oli näidenditunne ja -lugu ja nii ta pidigi saama näidendiks.

Kaua see lugu sul enne peas elas?

Hakkasin kohe kirjutama, kui idee tuli. Eelnevalt tegin oma esimest katsetust romaaniga. Mu sõber Eia Uus saatis mulle meili, et tulekul on näidendivõistlus. Tähtaeg oli kuu aja pärast ja polnud aega oodata. Kas pean kohe kirjutama või ei jõua üldse. Kirjutasin kohe. Romaan jäi täiesti nurka.

Just hiljuti lugesin selle romaanihakatise üle. Oli väga imelik ja naljakas. See on lahe, kuidas aeg loob distantsi. Mingis mõttes on võimalik enda kirjutatud asja lugeda juba teise inimese pilguga. Üllatav. Mingid kohad on üllatavalt halvad, mõned täitsa kihvtid.

Nagu võõra inimese kirjutatud?

Mõnes mõttes küll. Sellest ei saa ka aru, kas see hakkabki nii olema või on põhjus praeguses eas, et nii kiiresti toimuvad muutused endas.

Ma ei oska ka öelda, kas asi on eas, sest me oleme ühevanused... Aga kui näidend oleks jäänud mingil põhjusel seisma, kas sa oleksid hakanud sellega hiljem tegelema?

Ei usu. Olin esimese näidendiga osaliselt tülis, see tekitas minus alati vastakaid tundeid. Kui esimene näidend on nii-öelda murelaps, siis see teine, "Portselansuits", on juba see andekas laps, kes hakkas kohe viieselt klaverit harjutama.

Aga kui Lilli ("Nagu poisid vihma käes" kujundaja Lilli-Krõõt Repnau – D. L.) kujundas raamatu nii ilusaks, andis ta ka mulle samas tõuke saada selgeks, millised tunded mul näidendi suhtes on. Avanes võimalus ja aeg viimistleda "Nagu poisid vihma käes" selliseks, et ma saan selle etapi enda elus lõpetada. Nüüd see on valmis, mulle tundub.

Kui palju mõjutavad kirjutamisel need inimesed, kes üritavad sind õpetada? Ja palju mõjutavad need, keda sa ise loed?

Kui koolis õppisin eesti keele sõnakasutust, grammatikat ja süntaksit, siis ei olnud see tegevus, millel ma arvasin põhinevat paljut, millega hiljem tegelema hakkan. Võtsin seda iseenesestmõistetavalt nagu iga teine õpilane.

Kirjutamise juures on mind õpetanud kõige rohkem teised kirjanikud. Ma ei oska hinnata seda, kas mu eesti keel oleks kehvem, kui ma oleksin käinud muus koolis või oleks mul teine õpetaja olnud... Selgeks saadakse ikka need asjad, millest hoolitakse. Muu, mis kohuse korras pähe tuubitakse, on ajutine.

Millised kirjanikud sind mõjutasid ja mõjutavad? Keda sa praegu loed?

Ma olen üritanud naasta kohaliku kirjanduse juurde. Mitte niivõrd naasta, kuivõrd hilinenult hakata avastama. Praegu tunnen näiteks, et Tõnu Õnnepalu tekstid on mõju avaldanud. Millist, eks seda saab siis hiljem teada.

Ja veel Will Christopher Baer. Ta lihtsalt kirjutab nii ilusti... Will Cristopher Baer on ka mind moondanud, arendanud, kasvatanud.

Kõik, mida loen, olgu see siis halb või hea, mõjutab. Isegi kui vahepeal on tunne, et aeg on läinud lugedes raisku. Tegelikult kõik, mida sa koged, muudab ja mõjutab sind. Isegi kui koged väga halba kunsti, siis kindlustab see seda, kes ise oled ja mille eest seisad.

Loed peamiselt inglise keeles. Kuidas see su kirjutamist mõjutab?

Arvan, et meie põlvkond on niikuinii väga mõjutatud inglise keelest. Kas nad seda kuidagi realiseerivad või mitte, on iseasi. Samamoodi nagu meie vanemate põlvkond oli vene keelest mõjutatud. Släng sulandus igapäevakeelde ja nii edasi.

Mis saab su näidendi taustal edasi su audiovisuaalse meedia haridusest?

Päris paljud kursakaaslased läksid kohe telesse või produktsioonifirmasse tööle. Ise teadsin: see pole üldse see, mida ma peaksin tegema. Teisalt, kõik need tarkused, mis sealt tulid, on ikkagi hullult kasuks tulnud. Ma saan aru, kuidas teha saadet või filmi, ma pole seda unustanud.

Ega ma ei tahaks ju ka ainult teatris olla. Mul on režiiõpe läbitud ja nüüd tahaks puhast lavastuslikku oskust viimistleda. Siis ma võib-olla suudaksingi kunagi teha näiteks mõne filmi. Kõik on igal juhul kujundanud minu väljendusvõimet.

Ja muidugi mu kursus, nad on siiamaani kõik mu sõbrad. Täiesti harukordne, fenomenaalne kursus oli meil. Kõige olulisem on, et ma nende inimestega sõbraks sain.

Sinu kohta saab vist öelda, et miski pole veel ära otsustatud, seinad ei ümbritse.

Seda küll, aga teisest küljest on alati selline risk ka, et kaua nii saab teha ja elada.

Mis värk on selle maailmavalulise ja ängistava loominguga? Lugesin just viimast Värsket Rõhku. Sealsed asjad pole halvasti kirjutatud, aga maailmavalu on nii läbiv teema. Miks? Kas see on ainult meie põlvkonna viga?

Ma ei usu. Selline üksluisus tüütab ära küll teinekord. Kui ma oleksin veel gümnaasiumis käies rohkem kirjutanud, siis oleksin ka ilmselt rohkem sellist maailmavalulist ja väga tumedat liini ajanud. See on üks asi, mis eristab tolle ajastu mina sellest minast, kes ma olen praegu.

Aga ülikoolist tuligi nende inimestega kaasa absurdi äratundmine ja kohatu suutlikkus naerda kõige jubedamate asjade üle, samal ajal kui need tegelikult lähevad väga korda ja mõjuvad. Mitte naerda välja, vaid reageerida sellele kuidagi teistmoodi. Mitte laiali laguneda, vaid naeru kätte ära surra. (Naerab.)

Mis liini sa praegu ajad?

Ma ei tea. Endale tundub, et mul on alati mingisugune piiride nihutamine: kui kaua ma suudan iseennast tõsiselt võtta. Võib-olla sellepärast ma ei saaks kunagi vist teha mingisugust doom metal’i bändi. Ma hakkaksin mingi hetk laval lollitama ja saaksin ärritunud publikult peksa. (Muigab.)

Tekstidega on samamoodi. Ma ei lollita, aga parimal juhul hakkavad tegelased ise dikteerima, mida nad tahavad öelda ja teha. Kõige põnevam ongi siis, kui nad seda teevad ja kui nad võtavad ette muudatusi, mida ma ise poleks osanud oodata. Muutusi tonaalsuses, suhtumises jne. Need on kõige põnevamad kohad, kui ma ise ei jõua tekstist ära tüdineda, vaid see jõuab muutuda piisavalt kiiresti, pidevalt üllatada ja mind endaga kaasas hoida.

Kas on ühte sõna, mis võtab kogu Jimi olemise ja tegemise kokku?

Ma arvan, et sellist sõna ei ole. Kuidagi on kiputud viimasel ajal mu kohta ütlema näitekirjanik ja siis on küsitud, et miks sa ainult näidendeid kirjutad. See oli mu esimene näidend! (Naerab.) Praegu võib jah öelda, et teen ainult näidendeid... (Naerab.)

Aga kuidas iganes sõbrad tahavad mind kutsuda, see sobib.

Mis sa arvad sellest väljendist, mida kõik armastavad su kohta kasutada – teatri poolt kodustamata?

Seda ütles Andres Noormets, kui ta lavastas mu tüki ära ja tahtis mulle südamele panna, et minust ei saaks konformist. Et ma ei hakkaks vastama mingisugustele ootustele või kujutelmadele. Tema mõte oli, et iga uus teos nihutab žanri piire ja paneb inimesi taasavastama asja, mis on ammu olemas olnud. Igal inimpõlvel on vaja terve maailm otsast lõpuni üle avastada, muidu on igav.

Põhitahtmine on enda asi. Inimesed ei oska tunda puudust millestki, mida pole veel olemas või mida ei tulegi. Alles siis, kui see on olemas, hakatakse seda tagantjärele hindama – kas oli vajalik või mitte, milline väärtus või mõju sellel on. Inimesed on alati tagantjärele targad.

Aga tegemata jäetud tegemised, need ongi tegemata ja teadmata kõigile, kuni need on tehtud. Seni, kuni need on tegemata ja teadmata, keegi ei hooligi, kas see tuleb või ei tule. Ise tuleb hoolida. Kui ise ka ei hooli, siis polegi midagi.

Miks Jimile ei meeldi intervjuusid anda?

"Ma leian, et ma ütlen asjad kõige paremini – need asjad, mida mul tõesti on vaja öelda – kirjanduses ära. Kuigi tean, et intervjuude andmine tuleb minu tegevusega kaasa. Sellega on tele- ja meediaõpingud mind kurssi viinud. Aga mulle ei meeldi enda hääle kaja, kui kujundlikult öelda. Iseenda vali lähedus häirib, pimestab ja kurdistab mind. Kui ma kuskil pean intervjuud andma, siis hiljem on taastumisaeg, mil ma üritan selle ära unustada. Ma ootan, kuni mu kivisse raiutud loba kollektiivsest teadvusest ununeks. Ja mu enda mälestustest ka ununeks – et ma saaksin jälle kuidagi olla ise.

Kas või internet on selline asi. Igaühel, kes vähegi kuskil sõna võtab ja figureerib, tekib mingi logifail. Sealt hakkab siis su enda jaoks suvalistel ja ettearvamatutel hetkedel välja sööstma erinevaid andmeid. Ühel hetkel avastad, et oled ristsõnas ja su suust tuleb jutumull välja.

Douglas Coupland (Kanada kirjanik, legendaarse teose "X-generatsioon" autor – D. L.) rääkis sellest kusagil intervjuus, kuidas nüüd, Google’i-ajastul, tekib meedias figureerivatel inimestel lisaidentiteet. Selle moodustab see materjalihulk, mis on kogunenud aastate jooksul internetti. On hirm, et meist endist ei pruugi midagi säilida, aga samas need failid jäävad alles. Mingi aja jooksul koostatakse sulle mingi uus identiteet ja inimesed hakkavad sind sellega seostama, kuigi sul endal pole sellega vähimatki pistmist.

Saab elada ja kirjutada ka ilma intervjuusid andmata. Näiteks Thomas Pynchon (USA mainekas kirjanik – D. L.) on hullult kuulus osaliselt just selle tõttu, et ta ei figureeri kuskil meedias ja temast ei ole peaaegu ühtegi pilti avaldatud. Ta on kuulus sellepärast, et keegi ei tea temast mitte midagi peale selle, mis ta oma proosasse on kirjutanud.

Salinger ju ka väga ammu ei avalda ega räägi enam midagi. Ja ometi kõik Frannyd, Zooeyd ja Holdenid elavad ikka veel."

Kuidas Jim kirjanduse leidis?

"Mulle ei meeldinud üldse lugeda koolis kohustuslikku kirjandust. Ma hakkasin lugema alles siis, kui ameerika kirjanduse tunnis tutvustati Salingeri "The Catcher in the Rye’d" ja kui ma nägin "Fight Clubi" ("Kaklusklubi" – toim) filmi. "Fight Club" avaldas mulle ja mu sõpradele tohutut mõju. Mõni aeg pärast seda, kui see sai Kosmoses ära vaadatud, vaatasin seda kodus ja nägin algustiitrites, et see põhineb Chuck Palahniuki romaanil.

Tol hetkel ei jõudnud see mulle lihtsalt kohale, et on üldse võimalik, et selline teos avaldub romaani kujul, kirjakeeles. See oli täiesti... Ma ei suutnud seda endale ette kujutada. Tellisin raamatu endale netist ja kui see kohale jõudis, sai läbi loetud, siis...Olin täiesti sees omadega."

Kuidas hääldada Chuck Palahniuki nime?

Kunagi helistasin ma Jimile, et küsida, kuidas tuleb hääldada legendaarse raamatu "Kaklusklubi" autori Chuck Palahniuki nime, keda ma juba siis teadsin olevat Jimi üks lemmikkirjanikke. Tookord vastas Jim, et Palahniuk hääldub nagu nimed Paula ja Nick [pó:lanik]. Intervjuu jooksul hääldab Jim seda aga eestipäraselt. Kuidas siis tegelikult? "Ma nagu mäletaksin ühest intervjuust, et kui Chuck käis Ukrainas, kus ta juured osaliselt on, siis kohalikud ütlesid, et ta hääldab oma nime valesti. Kuna ta ise ka ei tea, kuidas tema nime peab hääldama, siis ma hääldangi parem eestipäraselt," seletab Jim.

Kuidas seriaalid tegelikkust mõjutavad

Massimeediast on võimalik leida ajastu ja põlvkonna iseloomustust. See on samas ka eksitav, sest on palju asju, mis on alanud pilamise ja groteskina ning järsku on muutunud tõeks. See on nii hoomamatu, kuidas erinevad inimesed reageerivad mingile meediaplahvatusele. Kui ma vaatan "Seksi ja linna", siis see on mitte küll just groteskne, aga ülepaisutatud. Huvitav, kas keegi arvab, et ta elab valesti, kui vaatab "Seksi ja linna" ja ei tunne end sealt otseselt ära? Oli üks selline osa, kus need neli peategelast rääkisid, et keegi ei kanna enam patsikummi. Siis ma mõtlesin kõikidele neile tüdrukutele, kes teleka ees on. Nad näevad, kuidas New Yorgis naised krimpsutavad nina ja räägivad, et patsikummi ei kanta enam. Kas kellelgi võiks olla selline reaktsioon, et võtab patsikummi peast, peidab selle madratsi alla ja eales enam ei käi patsikummiga, kogu aeg on juuksed silmas?