"Täna on tõsiselt hingedepäeva tunne, kuidagi sügav on olla. Panin küünla põlema ja jõime glögi. Rääkisime just sööklas juttu. Tunnen tõsiselt, et see film on minus kontideni välja. Ma lihtsalt armastan neid tegelasi ja kõike seda. Vaikselt on märgata, kuidas kõik pikkadest võttepäevadest ja magamatusest väsima hakkavad. Ööbime enamus põhigrupiga koolimajas ning eile öösel naersin ikka päris südamest. Kuid närvid on väga paljudel püsti juba. Aga imelik, et mul on viimastel päevadel väga hea olla, mõistan isegi seda, et osadel meist ei ole, ning ei pahanda, kui keegi endast välja läheb. See on loomulik.
Mul on täielik igapäevane kallistamisvajadus."
Paula, 02. 11. 2006
Need on vaid kaks lühikest ja suvalist väljavõtet "Klassi" filmipäevikust, mida noored näitlejad koos pidasid. Parajasti just siis, kui tundsid vajadust sinna midagi lisada.
Need päevikud on täis ehmatavalt ausaid mõtteid enda ja teiste kohta, teinekord ka hämaraid mõtteheietusi ja lauseid, mis ei kannata trükimusta.
Need päevikuread näitavad, kui erinevad on need noored inimesed, keda vaid film kaheks laagikorraks ja kaheks filminädalaks kokku tõi, ja kuidas see film neid kokku kasvatas. Üheks klassiks.
Siinkohal räägivad endast ja natuke ka teistest "Klassi" neli peategelast – Pärt, Paula, Lauri ja Vallo. Ka nende jutust aimub nende erinev iseloom.
Kuid olulisem on vist see väga tugev emotsionaalne laeng, mida filmitöö neile andis. Nad kõik tahaksid saada näitlejaks, ent kolm neist on korra lavakoolis juba põrunud. Kaks tahavad uuesti proovida.
Pärt Uusberg: "Kõndisin sinna sööklasse nagu surmasaali."
"Mulle meeldivad muusika, teater ja kirjandus. Muusikaga olen kõige rohkem tegelnud," ütleb klassi põlualust ja jobuks kutsutud Joosepit kehastanud Pärt Uusberg, kes päriselus pole üldse jobu. Pärt mängib väga hästi korvpalli ja vihkab kõigest hingest relvi.
"Mind iseloomustab süvenemine mis tahes asjadesse. Meeldib niikaua mõne asjaga tegelda, kuni ma seda hoomama hakkan. Mind huvitab inimene igas olukorras ja veel meeldib hästi palju mõelda. Olen ka natuke kurvameelne, aga see pole masendunud või mandunud inimese kurvameelsus. Ja väga romantiline olen ma ka," püüab Pärt ennast iseloomustada.
Ta ütleb, et üks kõige raskemaid ja keerulisemaid päevi tema jaoks oli enne võtteid korraldatud relvakursus. "Kus ma tundsin nii selgelt vastandumisvajadust kõigele sellele, et oleks peaaegu Ilmarile (režissöör Ilmar Raag – toim.) endale midagi väga koledat öelnud, mobiili välja lülitanud, ära jooksnud ja kirjutanud, et ma ei osale sellises asjas," räägib Pärt.
"Inimene, kes meile relva õpetas, oli väga kihvt, aga kuidas saab relvast sellise andumusega rääkida," ei suuda Pärt nüüdki toonast kogemust endalt maha raputada. "Miks relvast, aga mitte trompetist või mingist raamatust!" peaaegu et hüüab ta. "Kuidas inimene peab militarismi nii iseenesestmõistetavaks?"
Pärt mäletab, kuidas ta esimeste laskudega inimest imiteerivale märklaule päris pihta ei saanud ja kuidas siis juhendaja lohutama tuli, et ärgu ta põdegu, et ta lasi väga hästi, sest sai põlvele pihta, mis samuti inimese rööpast välja ja pildi eest viib.
"See kõik tundus mulle nii vastuvõtmatu," ütleb Pärt, kes ometi ka hiljem kaamera ees pidi relva haarama ja inimesi tulistama.
"Ma ikka väga kartsin pauku. Ja kui veel kõrval teised ka lasid, viis see lärm mind kohe mingisse sisemisse värinasse. Olime ju teadlikult eelneval ööl väga vähe maganud, et võimalikult räsitud välja näha. Lisaks veel Lasnamäe vene gümnaasiumi külm kivipõrand ja lauale valmis pandud supitaldrikud. See kõik oli kokku nii sürr, et sõna otseses mõttes oli hirmuhigi otsa ees ja süda läks pahaks. Tundsin, et kõnnin sinna sööklasse nagu mingisse surmasaali.
Emotsionaalselt kõige raskemad stseenid olid samas ka kõige andvamad," ütleb Pärt. Üks nendest stseenidest on see, kus ta Kasparile kooli ees relvi tutvustab, ning enne, kui poisid kooli sisenevad, peavad üksteisele silma vaatama. "Kui hapraks me seal muutusime. Ma oleks peaaegu et nutma hakanud ja pealegi ma üritasin kogu aeg mõelda, et see ongi nüüd lõpp.
Teine stseen oli söökla ukse taga, kus Kerli küsib meie käest, kas ma lähen sisse või tulen välja, ning kolmas stseen oli isaga, kus ta mind kõhtu lööb. Ja siis see koht, kus ma vaatan magavat isa ja mõtlen, et ma ju armastan teda, aga et ma lahkun nüüd tema juurest."
Kunagi õppis Pärt trompetit. "Võtsin eratunde. Õpetaja nimi on Aigar Kostabi ja ta käis pühapäeviti Rapla pasunakoori juhatamas. Tuli igal pühapäeva hommikul kella kuuese rongiga linnast ja andis meile enne orkestriproovi trompetitundi. Ta on siiamaani minu lemmiktrompetimängija."
Ometi Pärdist trompetimängijat ei saanud. "Mul jooksis trompetiga juhe kokku," naerab ta. "Tahtsin hirmsasti saada trompetimängijaks, harjutasin väga palju, aga ei suutnud enam loomulikult areneda."
Nüüd õpib ta Otsa koolis teisel kursusel koorijuhtimist ja kirjutab natuke muusikat. Käis aasta tagasi ka lavakooli katsetel, kuid eelvoorust kaugemale ei jõudnud.
Paula Solvak: "Tean, kui julmad tüdrukud võivad kohati olla. Olen seda ka ise näinud."
"Ei ole naljakas pealt vaadata, kuidas kaks inimest hakkavad ennast maha laskma," kirjeldab ainsat naispeaosalist Thead kehastanud Paula Solvak tulistamisstseeni koolisööklas.
"Emotsionaalselt oli see minu jaoks väga kurnav. Kuna sain samuti pihta, ei tohtinud ma liikuda. Lamasin seal justkui teadvusel olles ja nägin kõike, mis toimub. See, mis Kaspari ja Joosepi vahel juhtus, oli nii reaalne, et ma tõesõna nutsin pärast tükk aega. Oma osa mängis kütteta koolisöökla külm kivipõrand, millel ma oma õhukese särgiga lamasin ja värisesin," räägib Paula, kes sel kevadel lõpetab Tallinna Reaalkooli ja kel seljataga viis aastat Kullo kooliteatrit.
"Kaks nädalat filmiperioodi oli emotsionaalselt ja ka füüsiliselt väga kurnav, aga aitas mingil määral ka endas rohkem selgusele jõuda. Et kes ma siis olen ja mis ma siis tahan," meenutab Paula võttepäevi. Lisades, et tegelikult mõjusid inspireerivalt ja panid teatud asjade üle mõtlema juba filmimisele eelnenud nädalased laagrid Saaremaal ja Koongas. "Jutustasime Ilmarile enda ja tuttavate lugusid, mida ta saaks stsenaariumi kirjutamisel kasutada."
Paula ütleb, et kuigi "Klass" räägib poiste vägivallast, on hästi karmil kujul olemas ka tüdrukute vägivald. Mida ta ka ise näinud. "Tean, kui julmad tüdrukud võivad kohati olla. Mäletan ühte juhtumit, kus klassiõde ja paralleelklassiõde läksid mingi poisi pärast kaklema. Sööklas valasid teineteisele kuuma suppi pähe ja tahtsid üksteise juukseid maha lõigata."
Paula enda jaoks oli "Klassi" kõige olulisem stseen see, kus ta on Kaspariga all garderoobis ning kus Thea palub Kasparit Joosep maha jätta.
Enda sõnul Paula nii ei käituks nagu tema kehastatav Thea filmis. "Film räägib ju osaliselt ka sellest, et julge ujuda vastuvoolu, ära mine massiga kaasa. Aga Thea tegi seda. Arvan, et mul oleks julgust rohkem vastu hakata."
Paula sõnul on teater teda alati huvitanud. "Kohati mõjub ta väga võimsalt, annab kirjeldamatu emotsiooni. Eriti siis, kui sa ise selle sees oled. Kui sul on võimalus läbi elada mingisuguste inimeste elusid või edastada mingit sõnumit."
Ometi lavakunstikoolile väga konkreetselt ta veel mõelnud pole. "Ma ei mõtle, et kogu mu tulevik sõltub sellest. Minu jaoks on lavakool üks variantidest. Ja kui ma ka sisse ei saa, pole hullu."
Lauri Pedaja: "Mu käes ei välkunud mingi kumminuga, vaid päris jõhker puss."
"Olen piisavalt edev inimene, mulle meeldib olla laval, meeldib tähelepanu ja närv, mis lavale minnes sisse tuleb. Kui tohutu värin on sees, meeletud liblikad kõhus," kirjeldab väga pika miinusmärgiga negatiivset tegelast Andersit kehastanud Lauri Pedaja oma teatritundmusi.
"Ja kuidas sa siis naudid seda laval olekut ning publiku tähelepanu! Kirjeldamatult hea tunne! Kuidas sa siis mängima hakates hoogu satud ja lavalt lahkudes ei mäleta mitte midagi, mis sa tegid."
Lauri on sündinud Viljandimaal Läti piiri lähedal Hallistes. Eelmisel aastal lõpetas Tallinna 32. keskkooli teatriklassi ning püüdis edutult lavakasse astuda. Pärast läks juuksuriks õppima. Kui ta eelmisel nädalal Saaremaale kooliteatri festivalile etendusi vaatama sõitis, pistis ta juhuslikult taskusse ka käärid. Seetõttu ta esimesel päeval teatrit ei näinudki, sest lõikas päev otsa sõpradel juukseid.
Kui Lauri käis kolmandas klassis, tuli nende kooli noor ja entusiastlik emakeele õpetaja, kes otsekohe jõuludeks "Mõmmi aabitsat" lavastama hakkas. "Lauri, sa niikuinii ei oska ja sina rolli ei saa," teatas too pedagoog nüüdsele filmikangelasele. Et aga üks tegelastest oli õhupüssiga mängides jalga vigastanud, leppis õpetaja olukorraga ja nii sai Lauri endale esimese osa – mängis Rebase Reinu. "Hiljem tegin kaasa kõikides koolinäidendites ja põhiliselt peaosalisena," ei jää Lauri tagasihoidlikuks.
Loomulikult oli tal pärast teatriklassi ainumõeldav siht lavakool, kust ta pärast teist vooru ehk 40 parema hulka jõudes välja langes. "Terve suve olin täiesti katki. Ei suutnud isegi mõelda, mis edasi saab," meenutab Lauri päevi, mida ta meenutada ei tahaks. Kui ta nimekirjast asjatult oma nime otsis, tuli talle peale meeletu kurbus. Sest kogu maailm oli kokku varisenud. Ometi on see kõik juba eilne päev ja praegu ütleb Lauri, pilk hästi selge, et kindlasti proovib ta uuesti lavakasse sisse saada.
Kuna ta suurest kurbusest ja masendusest oli kõrgkoolide eksamid maha maganud, jäi vaid üle kutsekool. Nii läkski ta juuksuriks õppima ja ütleb, et see amet on päris meeldima hakanud.
Oma filmirollist rääkides tõdeb Lauri, et ei saanud sellele algul üldse pihta. "Võtteplatsil mõtlesin pidevalt, et ma ei suuda seda teha, ma ei saa hakkama. See pole võimalik, et üks inimene nii käitub." Eriti raske oli talle rannastseen. "See polnud ju mingi kumminuga, mis mul seal käes vilkus, vaid päris jõhker puss. Ning mul tuli see sõbrale kõri peale suruda. Noal löödi küll ots maha ja tera nüritati kivi peal ära, aga tekst, mida tuli edasi anda, ja samas nuga teisele selga suruda oli Laurile täiesti vastuvõtmatu.
"Siis tuli jälle appi Gerda. ("Klassi" näitejuht Gerda Kordemets – JK) Gerdaga oli üldse hästi hea rääkida, kui tekkis meeltesegadus iseenda ja rolliga. Jutuajamine Gerdaga lõi pildi jälle klaariks. Kuna ta on kallis inimene, oli temaga väga hea rääkida."Ta imestab, et Andersi osa pärast on teda isiklikult rünnatud ja seda on teinud isegi pedagoogid. "Üks situatsioon oli Tallinna ühisgümnaasiumis, kus filmi näitasime. Filmi lõppedes tõusis püsti põhikooli õppealajuhataja, kes väga vihaselt ning agressiivselt karjus: "Mis sa arvad, et tegid head pulli või?! Minu arust see küll hea nali ei olnud." Olin täiesti šokis ega osanud midagi vastu kosta. Ainuke asi, mis pähe tuli, oli repliik, mida filmis Kaspar ütleb oma vanaemale: "Ma arvan, et sa oled liiga vana, et asjadest aru saada.""
Lõpetuseks ütleb Lauri, et ta on praeguse elukorralduse ja juuksurikooliga väga rahul. "Käin tööl ja elatan ennast ise. Olen suureks kasvanud."
Vallo Kirs: "Ei taha teha inimestele haiget."
"Igavesti lapseks jäämine on kuidagi ahvatlev. See vahetu rõõm, kuidas nemad oma elu naudivad, on ilus. Tahaks osata olla kuidagi mõlemat," mõtiskleb Vallo Kirs. Tema kehastab filmi kõige positiivsemat tegelast Kasparit, kes klassis ainsana Joosepi kaitseks välja astub.
"Olla laps ja eeltäiskasvanu, sest vanemaks saades on mõtlematuse tagajärg see, et keegi inimene kannatab. Ei taha teha inimestele haiget, aga nii lihtsalt mõnikord läheb. Ka Kaspar ei tahtnud kellelegi halba – näe, milline oli tulemus."
Vallo elab Rakveres. "Olen 19aastane tüüpiline gümnasist, kes üritab sooritada võimalikult hästi kohe-kohe algavad eksamid. Haridus on minu jaoks väga oluline ja seetõttu loodan edaspidi üha rohkem aega õpingutele pühendada. Sügisel puudusin koolist filmi tõttu väga pikalt ja olin vist oma klassis puudumiste arvu poolest esimene. See pole mingi tiitel, millega uhkustada, pigem vastupidi."
Vallo sõnul on õnneks õpetajad väga mõistvad ja pinginaaber abivalmis. "Mul on kõvasti vedanud, et olen sattunud sellisesse kooli ja seltskonda, kus pole tulnud tegelda koolivägivalla probleemiga," ütleb Vallo. "Meenub küll seiku, mida olen ise näinud ja ükskord isegi vahele astunud, aga endal pole tulnud Andersi-suguste tegelastega võidelda. Probleemid on alati lahendatud rahulikul kombel."
Vallo ütleb, et tahaks pärisellu kaasa võtta rohkem Kaspari häid omadusi – ausameelsust, siirust ja idealistlikkust. "Vales seltskonnas võivad need omadused tihtipeale lahtuda. Aga nad on meis kõigis vist olemas, nad tuleb lihtsalt üles leida ja seejärel olla just niisugune, nagu sa oled." Siinkohal tsiteerib Vallo Buddhat, keda ta eesti keele eksamiks on lugenud: "Kogu meie olemus on meie mõtete tulemus."
Vallo usub siiralt, et inimene on oma olemuselt ikkagi hea. Aga paratamatult on meil kõigil ju vigu, ütleb ta. "Erinevalt Kasparist käitun vahel liialt hetkeolukorrast lähtudes ja kaaludes oma otsuste tagajärgi. Siis teinekord jälle unustan kõik oma tõekspidamised ja lasen juhustel enda otsuseid mõjutada. Vahel kasutan otsuste langetamisel üki-kaki-kommi-nommi-meetodit, mis tähendab, et otsus ei sünni kaalutletult, et üks variant on "mängust vaba". Lapsik, kas pole?" küsib ta retooriliselt. Et kohe vastata: "Samas on igavesti lapseks jäämine ahvatlev."
NB! Lauri Pedaja annab SL Õhtulehe veebis online-intervjuu homme, reedel kell 15. Esita ka oma küsimus!
Kommentaarid