Raul Talmar: Nõnda sai minust koori ette astudes Vene mereväelane...

Aasta dirigendi tiitli pälvis Raul Talmar 2006. aastal tehtud töö eest Eesti Kooriühingult. Peale tiitli ja au kaasnes tunnustusena 2006 krooni auhinnaraha ja tasuta sõit, elamine ja koolitus septembris Itaalias Fanos, kus peetakse Euroopa koorijuhtide ja koorilauljate akadeemiat.

Kunagi Tallinna Vene koorikapelliga dirigenditööd alustanud Talmar seisab nüüd lausa kolme koori ees – juhatab vägesid ka Rapla kultuurimajas. Rapla on Rauli vana armastus, sest seal möödus tema noorusaeg malevarühma komandörina. Rauli teine suur armastus on abikaasa, samuti muusik ja kunagi ansamblis Kuldsed Lindid laulnud Katrin, kellega ta koos kasvatab igal õhtul pool kümme koju jõudes kolme poega ning kellega koos vahel harva ka viiulit mängib.

Nii kaua, kui ma sind tean, on Raul Talmar ja koorilaul olnud lahutamatud mõisted. Mis sind selle juures kinni hoiab?

Küllap ennekõike see koosluses olemine, kolleegid, koorilauljad, laulupeoliikumine. Ka muu koorielu. See on vägev ja huvitav elu.

Kas sellise masside juhtimisega ja koori ees veheldes elad sa ka mingeid oma komplekse välja?

Ilmselt. Aga nii kaua olen ma seda tööd küll teinud, et vehkimine on selle töö juures kõige vähem tähtis. Vana hea käsitööoskus on see, mis kuhugi viib. Ehk musta töö tegemine on väga oluline. Tuleb harjutada, partituure lugeda, selgitada, oma kontseptsioon lahti rääkida. Nii et see viipamine on mõnes mõttes viimasel kohal.

Mitme koori ees seisad?

Kolme. Segakoor Noorus, Tallinna Tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor ja üle-eestiline neidude koor Leelo.

Kas kolm on uhkem kui üks või on selle taga paraku pere ning või leiva peal?

Paraku ka pere ning või leiva peal. Kuid võib-olla rohkem isegi see, et koorijuhte on jäänud palju vähemaks. Koorjuht ei ole ühiskonnas enam aktsepteeritud. Mina õppisin seda omal ajal ikka täiesti selgelt ametiks ning algusaastatel sain keskmist Eesti palka ühe koori juhtimise eest. Nüüd on meie kultuuripoliitika selline, et koori juhatamine on justkui rohkem su eralõbu. Et kui sa tahad seda teha, siis tee hobi korras vabal ajal.

Kardab laulupeo taseme hääbumist

Sa oled seda tööd teinud juba veerand sajandit?

Jah. 1983 kutsus Uno Järvela mind Tallinna Vene koorikapelli juhatama. See oli minu esimene päris töökoht. Ja vinge kogemus. Tänu sellele kapellile ei käinud ma Vene kroonus. Õigemini olin sõjaväes Tallinnas. Tõeline Vene värk. Kapell kuulus Puhkeparkide direktsiooni ehk siis laululava alla, aga seal polnud ruume. Siis uuriti, et kas Tallinna Ohvitseride Maja ei võiks teda oma tiiva alla võtta. Ohvitseride Majas oli väga kaval major, kes ütles, et võite tulla küll. Me ei küsi teilt isegi üüri, aga punastel päevadel esinete kui meie maja koor. Ilmselt pani ta rahumeeli koorijuhi palga oma tasku. Nii sai ka minust selle koori etteotsa asudes mereväelane, kuna see oli mereväe ohvitseride maja. Nii ma siis poolteist aastat elasin Kopli kasarmus ja käisin iga päev Ohvitseride Majas tööl. Puhkeparkide direktsioon maksis mulle kogu see aeg täispalka ehk siis 120 rubla kuus.

Ühesõnaga, 25 aastat oled sa taktikepi viibutanud. Kaua arvad veel jõudvat viibutada?

Aeg-ajalt küsin seda ka iseendalt. Et annaks jumal tarkust õigel ajal ära minna. Praegu arvan, et äkki kümmekond aastat veel jaksan. Mul on ju olnud ka teistsuguseid töökohti. Teisalt ei näe sinisilmset ja vihast noort põlvkonda kuklasse hingamas. Hea meelega töötaks kellegagi, kes oleks potentsiaalne tegija.

Suvel tuleb noorte laulupidu. Kes siis noored laulma paneb, kui koorijuhte pole?

Praegu on viimane hetk, kui koolides on veel õpetajaid, kes selle laulupeo ette valmistavad. Aga varsti neid enam pole. Ma ei karda seda, et laulupeod võiksid täiesti hääbuda, kuid taseme hääbumist kardan tõsiselt.

Igal suvel maleva kokkutulekul

Mida sa siis teed, kui parajasti ei seisa ühegi oma koori ees, sest ma saan aru, et ühelgi päeval nädalas enne üheksat-poolt kümmet sa koju ei jõua?

Pool kümme on kõige varasem aeg. Juba kaks aastat olen Rapla kultuurimaja juhataja. See on siis see koht, kuhu hommikuti sõidan.

Raplamaale oled sa ju matnud ka oma nooruse, kui olid väga tuntud Eesti Õpilasmaleva Konovere rühma komandör.

Olen seal veetnud oma elu ilusamad aastad. Malev oli mingil moel väljaelamise võimalus, mingil moel vastupanu võimalus, kus me mängisime vaba ühiskonda. Nüüd avastad, et see vaba ühiskond ei olegi võib-olla nii vaba, kui see malevas oli. Aga Kono­vere rühm käib tänini koos, igal suvel juuli viimane nädalavahetus. Rivistume aastakäikude kaupa. "Jaanipäev käib hele­damat tiiru" on see lugu, millega marsime lipuplatsile ja heiskame malevalipu. Siis on mandaat ja kõik raporteerivad.

Tulete kokku, teete sporti ja taidlust ning võtate viina?

Just! Kuigi taidluskavad on jäänud viimastel aastatel lahjemaks, aga sportmängud on läinud huvitavamaks. Näiteks võrkpalli mängisime paberkohvitopsidega, millel põhjad on alt ära võetud. Need hoiavad laiali ning palli ei saa fookusesse. See on jube naljakas, kuhu hüpatakse ja mis kõik tehakse.

Kui palju sa oma kolme koori ja rahvamaja kõrvalt jõuad nautida ärimehe staatust, sest sa oled ka kirjastuse Talmar ja Põhi üks juhte?

Selle asja nimi ongi ainult staatuse nautimine. Esiteks ei tooda see kasumit ja teiseks – maha müüa ka ei õnnestu. Nii et see kirjastus rohkem nagu hobi korras tiksub, kuid kummalisel kombel oleme ka midagi välja andnud, nagu mõne hästi vahva lastelauliku koos fonogrammidega.

Käbid kipuvad kännust kaugele kukkuma

Kui tihti sa vastu ööd üle ukseläve astudes ning perele otsa vaadates adud süütunnet, et jälle nii hilja...

Loodan, et seda ei võeta sõnakõlksuna, aga tegelikult on mul sellepärast kogu aeg häbi.

Kas kaks vanemat poissi vaa­tavad ka juba muusika poole või vastupidi, püüavad vanemate rada mitte järgida?

Vanemad poisid püüavad vanemate rada mitte järgida. Neil on teised huvid ja võib olla ka teised soodumused teiste alade peale. Sebastian tundub olevat käeliselt ja Uku, kel on mingid väitlusklubid, sotsiaalselt andekam. Just hiljaaegu oli tal avalik väitlus kooli juhtkonnaga. Nii et Kusti on ainuke lootus. Kui muusikas on vähegi mingit rütmilist alget, hakkab ta kohe kaasa õõtsuma.

On see müüt või mitte, et eesti rahvas on laulurahvas?

See on müüt. Eestlased pole rohkem laulurahvas kui mõni teine rahvas. Selle sõna sügavamas tähenduses me ei oska laulda. Noori ei huvita laulmine või oma hääle arendamine. Soomes töötades olen näinud, kuidas endast lugu pidav meeskoori laulja võtab eratunde.

Laulurahvana olemine on müüt veel ühe asja pärast. Kooriühing uuris, kui paljudes koolides on koore. Mis selgus? Üle poolte koolidest pole ühtegi koori. Mitte ühtegi. Ei mudil­as-, laste-, sega- ega noortekoori. Mitte ühtegi.