Jaanus Nõgisto: "See on kõige parem tunne – et küll jõuab ja kiiret pole."

Jaanus Nõgistol on käes kibekiired ajad. Tööpäevad venivad kohati 18tunniseks. Käsil on Led R-i ja Narva Linna Sümfooniaorkestri ühise CD salvestamine ja tööd telerežissöörina telesarjas "Eesti otsib superstaari".

Selle kõrval on Nõgisto kapteniks jahil, mis suviti igal kolmapäeval merele sõidab. Maailmas on üks eriline koht, väike küla Kõpus, kuhu ta koos perega esimesel võimalusel mittemidagitegemise lootuses põgeneda plaanib. Mitte et Nõgisto oma töid-tegemisi ei naudiks. Ikka naudib. Kõik, mida ta teeb, on hingega tehtud. Aga kõige mõnusam on siiski lihtsalt olemine, lihtsate asjade ja eriliste koosluste tunnetamine.

Mis peale tööde ja tegemiste on teie elus olulisel kohal?

Minu elu üks suurim muutus toimus kümmekond aastat tagasi. Mu vanemad surid mõlemad lühikese aja jooksul. Ema oli sündinud Hiiumaal. Pärast isa-ema surma müüsin vanemate ehitatud maja maha, sest ma ei tahtnud seal elada. Ostsin samasse külla, kus ema oli sündinud, ühe maja. See oli aeg, kui sain oma tööde ja tegemiste kõrvalt olla aastas 4–5 kuud Hiiumaal ja mis muutis tohutult mu elu.

Mida te silmas peate?

Sain ühelt poolt sealt enneolematult palju energiat, teiselt poolt sundis see aeg mind järele mõtlema, mis on olnud ja kes ma praegu olen. See pisike Kõpu küla, see pisike kooslus, kust pärit olen, sai mulle hingelõikavalt tähtsaks. Mul on seal omad pühad paigad, mida isegi lähedased ei tea. Seal on üks kaev, seal on üks puu, mis oli sama suur siis, kui ema väike oli...

Enamik mu akustilise kidra lugudest on tehtud seal. Seal on lihtsalt nii hea olla ja seal on alati aega. Elan uhkes eraldatuses metsa ja mere ääres. Kui ma kord nädalas lähen külapoodi, siis on aega iga inimesega rääkida ükskõik millest: õlle maitsest, sellest, kas kala liigub või ei liigu, kas tuul on kõva või kas päikest on vähe, ja see on nii mõnus ja hea tunne. Kahjuks saan sinna viimasel ajal harva, millegipärast on nii palju tegemisi äkki tekkinud. Aga kui sinna lõpuks saan, siis kavatsen olla vähemalt kaks kuud järjest ja tegelda ühe oma lemmiktegevusega – mitte millegi tegemisega.

Kas te käite Hiiumaal üksi?

Päris üksi ma sinna ei lähe. Ikka naisega koos. Kogu majapidamine on tema peal ja see on meil päris suur. Meil ei ole seal elektrit, aga kümne aasta jooksul oleme aru saanud, et seda polegi vaja. Elektrilampi asendab väga hästi küünal, ei pea terve maja olema välja valgustatud. Akustilise kitarri jaoks pole ka elektrit vaja. Puid on seal küll, kütame ahju ja soe on alati. Kõik ei peagi ju olema euronõuetele vastavalt ära lakutud. Kõik on parasjagu nii nagu ta on. See on kõige parem tunne, et küll jõuab ja kiiret pole.

See on see, mis energiat annab?

Jah, ja see on tohutult inspireeriv keskkond. Tegime Led R-iga seal ühe proovilaagri. Läksime viieks päevaks, et harjutada uut kava. Proovi tegime ainult ühe päeva. Ülejäänud aeg kulus lihtsalt mitte millegi tegemisele, ja kes siis kuidas suhtus mitmevärvilistesse jookidesse... Aga see tasus ennast ära, sest see üks päev, mil me tõepoolest proovi tegime, andis resultaadi, millega linnas oleksime pidanud kaks nädalat vaeva nägema. Kui me iga päev oleks sunnitud või tahaks niimoodi töötada, siis me oleks varsti vist maailma parim ansambel, aga see kõlaks juba väga naljakalt.

"Ma ei ole olnud superisa."

Kas naine naudib ka Hiiumaal olemist täiel rinnal või on see rohkem teie koht?

See on ikka meie pere koht. Tema on selle koha perenaine sada protsenti, rohkem kui mina peremees. Temal on need omadused olemas, et hoida kohal hing sees ja asjad korras. Mitte et ma oleksin laisk ja lohakas ja selline, kes nõuab, et naine mulle süüa teeks ja kasiks elamist, aga mul on väga hea meel, et naine asju korraldab, ja tal tuleb see kõik väga hästi välja. Mina küll ei häbene ütelda, et meie perekonnapea on naine.

Kas see äratundmine on alles hiljuti tekkinud või olete nii kogu aeg mõelnud?

Ma olen nii ammu mõelnud, et pere pea on naine. Naine juhib. Igasugused macholikud ja šovinistlikud eeldused mul täiesti puuduvad. Ja see, et me kokku saime, on Jumala kingitus...

Millal te kokku saite?

Kümme aastat tagasi. Mingid protsessid maailmas nii või teisiti lõpevad. Kui ma vaatan tagasi, siis ma ei saa öelda, et mu südametunnistus oleks sädelevalt puhas, absoluutselt mitte. Pigem vastupidi. On piisavalt palju asju minu isiklikus elus, mille üle mul ei ole põhjust uhkust tunda. Sellise teadmise ja tundega peab aga ju edasi elama.

Teie ja lapsed?

Mul on neli last: Jan Erik (25), Robin (14), Joonatan (13) ja Roosi Natali (6).

Mu väike tütar Roosi Natali on Hiiumaal sõna otseses mõttes üles kasvanud ja kibeleb sinna küll kogu aeg. Räägin talle tema vanaemast ja vanavanaemast, nii palju kui ma ise tean. Olen hakanud rohkem oma juurte vastu huvi tundma. Viimasel ajal on teadmine sellest, mis enne oli, mulle väga tähtsaks saanud. See on muidugi ka normaalne, mis see noor inimene ikka niimoodi minevikus kaevab.

Milline isa te olete?

Ma ei ole olnud superisa. Ma ei ole mingi isa eeskuju – suur, kindel, hoolitsev. Missugune see rokkmuusiku elu nõukogude ajal ikka oli?! Nii ebakindlat ametit teist ei olnudki olemas. Selle tõttu on ka elu heitlik olnud. Perekond ei saanud kunagi kindel olla, ei sissetuleku ega mu töövõime peale.

Praegu on ajad teised, ma ise olen rahunenud ja minu suhe tütrega on hoopis teine. Tema jaoks ma katsun ikka teadlikult aega leida. Loen talle õhtuti näiteks mõningaid omatehtud, aga selle eest jaburavõitu muinasjutte.

Kõigi oma lastega saan õnneks hästi läbi, nad aktsepteerivad mind sellisena, nagu ma olen. Ma saan aru küll, milline isa peaks tegelikult olema...

Aga äkki on ideaalne isakuju kinni meie uskumustes?

Jah, traditsioonis ja maailmanägemises. On midagi, mida kasvatada ei saa. Südameheadust ja natuuri ei saa kasvatada. Parim, mida üks vanem ilmselt teha saab, on luua võimalused võimaluste piires, et laps saaks loomulikult areneda.

"Meri ei ole mitte kunagi su sõber."

Teid tuntakse ka purjetajana. Kui palju te Hiiumaal mere ääres olles merele kipute?

Mina Hiiumaalt merele ei lähe. Mul ei ole seal paatigi. Ma ei tunne ka erilist vajadust sealt minna. Olen Miiduranna sadamale kuuluva väikese 25 jala pikkuse jahi Carol kapten ja minu merele minekud toimuvad Piritalt Kalevi Jahtklubist. Selles uhkete traditsioonidega klubis olen ma veetnud pool oma elust ja olen praegu üks selle juhatuse liikmeid.

Purjetamine on mu elustiili juurde kuuluv hobi ja kirg ja vähemalt igal kolmapäeval ma sellega ka tegelen. Ma ei saa öelda, et ma armastan merd. Neid asju, mida armastada saab, on vähe. Armastada saab oma naist, lapsi...

...iseennast?

Iseennast ka, jah, seda peab tegema. Aga kui näiteks keegi tõsimeeli ütleb, et ta armastab muusikat, siis mina seda väita ei saa. Minu jaoks kõlab see naeruväärselt ja võltsilt. Aga merd armastada ei saa seepärast, et meri ei ole mitte kunagi su sõber.

Saab ainult loota, et ta su sõber on?

Jah, saab loota, et sa ise kuidagi kavaluse ja oskuste ja nutikusega temaga hakkama saad. Nii purjelaevu kui ka elu viivad edasi tahe, kavalus, sugutung ja ahnus. Tinglikult muidugi.

"Unistan, et elu annaks mulle Suure Väljakutse."

Mis veel? Mõtted, unistused?

Päris nii ma ei ela, et lihtsalt vaatan, mis elu toob, ja loksun lainetel mõnusalt kaasa. Ma katsun ikkagi mõtelda ja suunata oma soove. Ma tean väga täpselt, mis ma tahan. Iseasi on see, kas ma suudan välja mõelda skeemid ja vahendid selle eesmärgini jõudmiseks. Või kas need vahendid on mõistlikud. Pigem ei suuda. Ja oleneb, mida võtta mõõtkavaks.

Aga koos perega, oma bändiliikmete ja meeskonnaliikmetega see laevuke siiski on teel ja pole seni veel põhja läinud. Ja ma loodan, et ei lähe ka.

Kas teis on mõistus ja tunded tasakaalus?

Muidugi tuleb kalkuleerida ja mõelda, et jääda sõna otseses mõttes ellu. Minul, ma ütlen ausalt, on see pool suhteliselt nõrgalt arenenud. Ma teen mõnikord asju, mida ma väga ei kalkuleeri. Minu isiksuse plaanis domineerib emotsionaalsem, tundelisem pool. Ma elan aga nii, nagu mulle antud on. Ja olen tänulik selle eest, mis mulle on antud. Pean ütlema, et seda on ikkagi päris palju.

Millest te unistate?

Ma unistan, et elu veeretaks mulle ette Suure Väljakutse. Ma võin ju rääkida, et ma tahaks sõita üksi ümber maailma. See on reaalne, kui ma kontsentreeruksin, tahaks ja teeks, seda on ju Eestimaal tehtud ja see on õnnestunud, ja ma võtan mütsi maha kapten Mart Saarso ees, mul oli suur au olla mõnda aega selle meeskonna liige. Aga ma isiklikult eelistan sellist Jumala ja saatuse poolt ette veeretatud väljakutset.

Ehk te mõtlete siis nii, et need unistused, mis te ise suudate välja mõelda, on hea tahtmise juures kõik teostatavad?

Jah. Täpselt nii. Mõni unistus on abstraktne. Ilus selline. Mõtlen küll, et mida ma peaks tegema, et näiteks olla väga hea kitarrimängija, kes avaldab selle, teise ja kolmanda, ja ma mõtlen, et mida ma peaks selleks tegema. Kui ma isegi teaks, mida pean tegema, siis ma ei saa teha seda, mida pole mulle antud. Ma pean leppima sellega, mis mulle on antud, ja teisalt tahan omalt poolt teha, et see kõik ikkagi realiseeruks sada protsenti. Ma ei kirjuta elu sees alla mingisugusele haltuurale. Mina pole elu sees haltuurat teinud ja ma ei kavatse seda edaspidi ka teha.

Aga selle väljakutse te tunneksite ära?

Jah.

Jaanus Nõgisto – elava muusika teener

Rokkansambel Led R, koosseisus Jaanus Nõgisto, Indrek Patte, Priit Kuulberg, Igor Garšnek ja Andrus Lillepea, annab koos Narva Linna Sümfooniaorkestriga Anatoli Štšura juhatusel välja ühise kauamängiva, mida esitletakse 11. mail 2007 Nukuteatri vabaõhulaval.

Jaanus Nõgisto sõnul ei olnud Led R-il koos orkestriga alguses üldse plaanis plaati salvestada. Narva orkestriga musitseerima asudes oli rokkbändi ainuke eesmärk saada elava kontserdi ajal tekkivat energiat ja seda inimestele edasi anda. Selle üle, et kaks nii eripalgelist kooslust nõnda hästi koos eksisteerivad, tunneb Nõgisto eriti head meelt.

"Oleme leidnud koos musitseerimise viisi, mis ei kahjusta teineteist kui organismi. Samas ei ole me üks ja sama organism. Rokkbänd on ikka rokkbänd ja orkester on orkester, aga me oleme võimelised tekitama koos väga võimsa energiapurske."

Led R mängib kultusbändi Led Zeppelin muusikat läbi enda muusikakogemuse. "Paneme sellesse alateadlikult sisse oma maailmanägemise, kuid mingil juhul me ei vägista seda muusikat, ei tee sellest hip-hoppi, poppi vms. Me ei tee seda oma iidoli kummardamiseks. Professionaalsel muusikul ei ole iidolit, vaid ta esitleb ja esitab eelkõige iseennast. Mina olen nii häbematu ja võltstagasihoidlikkust ei põe ja ma võin seda julgelt öelda, et ma esitlen selle kaudu eelkõige iseennast, aga ühtlasi muidugi elavat muusikat kui suurt ja arenevat kunsti," sõnab Nõgisto ning lisab, et publik sunnib muusikut küll rohkem kontsentreeruma ja olema väljendustes täpne, kuid publikule meeldimisest olulisem on saada musitseerimisest rahuldust ja kogeda vaimset kirgastumist.

Kui muusikule on oluline iseenda jaoks lahti mõtestada, miks ta musitseerib, siis vähem tähtis pole ka see, kellega ta seda teeb. Led R-i liikmed on aastaid koos mänginud ning võimelised üksteise jalaliigutusest ja kulmukergitamisest aru saama, mida teine teeb.

Kolmas tahk terviku juures on muusika, mis koos musitseerimisest sünnib. "Ma ei põe mitte mingil juhul seda, et ma ei mängi oma komponeeritud muusikat. Olen elus seda piisavalt palju teinud. Inimese elus on antud teatud aastad väga loovaks perioodiks ja vastandumiseks olemasolevaga, ja on teatud aastad ja kogemus selle settimiseks ning hiljem aeg selle kogemuspagasi väljendamiseks muudes vormides. Mina ei häbene olla elava muusika teener, samas mitte olles käpuli iidoli ees ja jäljendades igat nooti, igat mõtet. Ma olen huvi tundnud oma aja ülimoodsate kompositsioonitehniliste ja interpretatsiooniliste printsiipide vastu Zeppelini muusika puhul, aga ma ei ole taga ajanud igat konkreetset Jimmy Page’i mängitud nooti. Mind on huvitanud ja huvitab see muusika kui tervik."

Vaata lisaks http://www.ledr.ee/