Triin TaelDenzel Washingtoni ja Will Smithi kassatükkide ajastul on kerge unustada, et nendesugused staarid ei hiilgaks ekraanil, kui Sidney Poitier poleks neile teed sillutanud. See näitleja oli alates 1950ndatest kakskümmend aastat kuulsaim ja peaaegu ainus mustanahaline filmistaar. Poitier’l leidus tuhandeid ja tuhandeid fänne nii musta kui ka valge kogukonna seas.
Tõus Ameerika tuntuimaks mustanahaliseks staariks polnud põrmugi kerge. Sidney Poitier sündis 20. veebruaril 1927 Bahama saare vaeste tomatikasvatajate peres, olles ema-isa seitsmes ja ühtlasi viimane laps. Poiss tuli ilmale enneaegselt paadis, millega tema vanemad Miamisse tomateid vedasid, ning kardeti, et ta ei jäägi ellu. Vaene poisipõlv Cati saarel, kus polnud elektrit ja kus elas vaid 1500 inimest, andis Sidneyle eluks ajaks õppetunni: ellujäämine vajab kõigi ühist panust ja raskuste talumist. 13aastaselt töötas poiss juba täie kohaga, et pere toime tuleks.
Puhtkogemata teatrisse
Kuna poeg kippus ülekäte minema, saatsid vanemad ta 16aastaselt vanema venna juurde Miamisse. Aasta hiljem saabus Sidney ihuüksinda New Yorki, taskus ainult kolm dollarit. Et külma käest pääseda, valetas ta end vanemaks ja astus sõjaväkke. Teenistus kestis alla aasta. New Yorki naastes sai nooruk tööd nõudepesijana, kuid sattus lisateenistust otsides puhtjuhuslikult näitlemise otsa – nägi lihtsalt reklaami: «Otsitakse näitlejaid». Ehkki poisil polnud vähimatki lavakogemust ning ta oskas suurivaevu lugeda, läks ta Ameerika Neegriteatrisse katsetele.
Esimene kukkumine oli karm. Kõva aktsendiga nooruk kupatati lavalt minema. Kuid poole aasta pärast tuli Sidney paremini ette valmistununa taas proovima – ning ta võeti vastu. Esimesest lavastusest «Meie nooruspäevad» sai peatselt kümme, järgnes suur ringreis «Anna Lucastaga» ning kaks aastat hiljem, 22aastaselt, esimene film «Väljapääs puudub», kus Sidney kehastas rassistlikku valget meest ravivat mustanahalist arsti. Linateos pani aluse Poitier’ karjäärile, mis, nagu ütles staari hea sõber Harry Belafonte, «tõi kino ja miljonid inimesed maailmas kokkupuutesse tõega selle kohta, kes me oleme. Tõega, mis oleks meist kaugem eemale põigelnud, kui poleks olnud Sidneyt ja tema langetatud valikuid».
Tasakaalukad kangelased
Järgneval kahel kümnendil mängis Poitier tihtipeale tasakaalukaid mehi, kes suudavad raevu mõistuse abil taltsutada. Maailmakuulsaks said filmid «Nuta, armastatud maa» (1952), «KoolitahvlidŽungel» (1955), «Rosin päikese käes» (1961), «Kallile õpetajale» (1967) ja «Öö kuumuses» (1967). Viimases vastas detektiivi kehastav Poitier ülbele lõunaosariikide šerifile lööklauseks tõusnud repliigiga: «Nad kutsuvad mind härra Tibbsiks.»
Karjääri kõrgajal otsustas Poitier proovida kätt ka lavastamisega. Oma reŽissööridebüüdis «Buck ja jutlustaja» (1972) mängis ta koos oma heade sõpradega neegriteatri päevilt Harry Belafonte ja Ruby Dee’ga.
Seejärel moodustas Poitier iseseisva firma ja võttis kampa toonased megastaarid Paul Newmani, Barbra Streisandi ja Steve McQueeni. Ta tõi välja mitu peamiselt mustanahaliste näitlejatega menukomöödiat.
1980 lavastas Poitier tolle aasta edukaima linateose – «Täitsa hullu» Gene Wilderi ja Richard Pryoriga.
1980. aastad veetis Poitier enamjaolt kaamerast eemal. 1988 ja 1992 tegi ta lausa kaks koostööfilmi noore tähe River Phoenixiga, kes 1993 narkootikumide üledoosi suri. 1997 mängis Poitier veel põnevusfilmis «Šaakal» koos Richard Gere’i ja Bruce Willisega, kuid sestsaadik on tema ülesastumised piirdunud peamiselt dokfilmide jutustaja häälega.
Aastal 2000 määrati vanameistrile Oscar elutöö eest. Karjääri jooksul ohtralt rassieelarvamusi murdnud Poitier on ainus näitleja, kellelt on hiljuti Ameerika filmiinstituudi koostatud pingerivis «100 inspireerivaimat filmi» lausa viis linateost.
Esimene mustanahaline meespeaosatäitja Oscari laureaat
Sidney Poitier’d on nimetatud näitlejaks, kes ei tee mitte filme, vaid verstaposte. Ta oli esimene afroameerika näitleja, kes võitis maineka rahvusvahelise filmiauhinna – aastal 1957 Venezia festivalil filmiga «Midagi hinnalist». Samuti oli ta esimene mustanahaline näitleja, kes esitati parima meespeaosatäitja Oscari nominendiks («Trotslikud», 1958), esimene, kes mängis romantilist meesosa («Pariisi bluus», 1961) ning esimene, kes võitis meespeaosatäitja Oscari («Lilled väljal», 1963).
Poitier tõusis esimese mustanahalisena USA edetabeli tippu (1968), mängis esimeses mainstream-filmis, kus mustast mehest ja valgest naisest koosneval paaril oli lubatud kallistada ja suudelda («Arva, kes õhtusöögile tuleb», 1967) ning esimeses apartheidivastases linateoses («Wilby vandenõu, 1975).
Kommentaarid (0)