Helend Peep: «Ma olen siin laval olnud.» (4)
Kuidas Vanemuine Helendi lahtises veoautokastis Tallinnast Tartusse kolis ja siis lageda taeva alla jättis
Helend Peep: «Mina ei tahtnud seal Tallinnas enam olla, sinna tuli Noorsooteater, kelle repertuaar oli nõukogulik ja Ird ütles: tule ära muusikalistesse osadesse – no mis sa paremat veel tahad! Muusikalised osad huvitasid mind palju rohkem kui poliitika.»Ja veel – Helendit kui Tallinna Kuressaare teatrist tulnud näitlejat ei peetud Noorsooteatris päris näitlejaks.
Helend mäletab selgelt anno 1946 pealinnas valitsenud suhtumist: «Et – Kuressaare teater oli kõige vähem tähtis teater.»
No ja Estoniasse laulma ka nii väga lihtsalt ei võetud.
Sõnaga – Irdi kutse tulla Tartusse muusikaliste osade peale langes viljakale pinnale ja ühel külmal detsembrilõpupäeval keeras Tartust tulnud veoauto Helendi maja ette.
Helend: «Mina olin siis naise kodukohas Arukülas. Panime kokku, mis meil oli, ja… Linda, minu naine, sai koha autojuhi kõrval, mina pidin minema veomasina kasti. Kuskil kastide vahel istusin. Aga see oli külm talvepäev.»
Ao Peep (Helendi poeg): «See võis olla vana tee kah veel, üle 200 kilomeetri.»
Helend: «Ma sain kõvasti külmetada.»
Jõuti Tartusse. Seal selgus, et Vanemuise uuele lauljale ja tema abikaasale määratud korter pole valmis.
Helend: «Kuhu panna see paar? Kas keegi võtab oma juurde ööseks? Ei võta! Kuidas niisugust asja sai ette näha.»
Viimaks leiti Helendile ja Lindale öömaja korporatsioon Fraternitas Esticalt võõrandatud maja palkonil. See on see väiksema lossi nägu hoone Tartus Vanemuise ja Kastani tänava nurgal.
Ao: «See maja oli teatri käes, seal olid proovisaalid ja balletisaal, hiljem elasid seal ka inimesed.» Veel hiljem asus seal ETV Tartu stuudio.
Ainult et – palkonil, kuhu Helend ja Linda suunati, polnud aknaid.
Helend: «Mul ei olnud seda vaimu, et hakkaks protesteerima, et mis niisikene kord tähendab! Öeldakse veel: kui ei ole vaja, siis mine tagasi!
Me olime siis kogu öö palkoni peal. Ahi oli kõrval; kütsin selle… briketiga.
Hommikul olin nõgine. Kes nägi mind, teatrirahvas, mõtles: ahah, meile on tulnud uus ahjukütja.»
Järgmisel päeval võttis Helendi ja Linda enda juurde vanemuislane Endel. (Helend: «Ta oli ka endaleiutatud bariton. Aga nõrk, ei olnud see, kes pidi olema, sai lõpus ainult väikseid osi mängida, vahepeal mängis vürst Igorit.»)
Endli perekonnanimi ei meenugi.
Helend: «Ega minu mälu kah… ei saa öelda, et streigib – lihtsalt ei tule meelde.»
Kuidas Helend oli Pätsu ajal Iisakus abimüüja ja maksunõudja ja kuidas ta laval vanduma õppis, kuni viimaks päris teatrisse kutsuti
Kroonuteenistuse järel (Helend on suurtükimees) töötas noorhärra Helend Iisakus koolivenna kaupluse juures abimüüjana ja sai niimoodi Iisaku rahvaga tuttavaks (Peepude elamine oli Iisakust natuke eemal).
Helend: «Ja nad nägid: oh-oo, uus mees on tulnud meile, sobib näitemängus kasutada.»
Iisakus tegutses pastor Kuljuse eestvedamisel kange näitemängutrupp. Aina klassikat toodi publiku ette. Ja võimalusel kaasas pastor Kuljus peaosadesse pärisnäitlejaid. (Helendil õnnestus mängida Iisakul lavastatud operetis «Polly» koos Estonia primadonna Milvi Laidiga, koguni niisuguse stseeni nägi lavastus ette, et Milvi istus Helendi põlve peal ja mees pidi paitama daami nimmepiirkonda.)
Aga kõige esimene osa oli Helendil Švejk.
Helend: «Mulle oli see natuke võõras. Sellepärast, et seal kasutati niisuguseid sõnu, mis mulle olid täitsa… kuidas sa niisuguseid sõnu laval tohid rääkida!
Aga sellega tuli harjuda.»
(Irdi ajal mängis Helend Vanemuises Brechti Švejki.)
Näitemängust vabal ajal töötas Helend valla maksunõudjana. Anti hobune ja vanker ja maksunõudja märk ning saadeti võlgades talude vara üles kirjutama. Helend siis käis ja kirjutas. Aga haamri alla ei saatnud kedagi, sai niisama raha kätte.
Maksunõudja märgist – Helend kandis seda kuuerevääri all – oli ükskord niipalju kasu, et kui üks külamees sõgedalt oma hobust peksis, astus Helend ligi, näitas märki ja keelas.
Helend: «Mees kohkus ära!»
Naine ajas Helendit kangesti vallasekretäriks, aga kantseleiametniku põli aplausi kõla kuulnud meest ei köitnud.
Helend: «Iisakus ma olin tuntud näitleja ja laulja, mu repertuaar oli küllalt suur.»
Laulmise koha pealt on Helend iseõppija.
Helend: «Kus ma nooti kõigepealt õppisin? Muidugi omal käel. Mul oli noote mitmesuguseid.»
Ao: «Aga Rudolf Jõksi juures tunnid?»
Helend: «Need olid lühikesed hääleproovid.»
Siis tuli kutse tulla Vanemuisesse ettelaulmisele. Aasta oli 1938.
Helend (laulab): «Kes loetleks pärli hulgas…dididii… ja lõppes: see imemaa on India.»
Helendist sai Vanemuise koorilaulja.
Kuidas Helend Tartus terve hooaja 35kroonise palgaga lüürilisi laule laulis, kuni Kuressaare teatrist pakuti solistipalga väärilist teenistust
1938-1939 töötas Helend Vanemuises (Helend: «Mind kasutati teatris esinduslikult. Siin ja seal pandi mind laulma lüürilisi laule.») palgaga 35 krooni kuus.
Helend: «Ma sain teatriga tegelda, palk ei olnud tähtis. Huviala oli mul teater rohkem kui mõni teine amet. 35 krooni – nagu oleks liiga odav. Aga 60 krooni oli solistipalk.
35 krooniga ma tulin hästi välja – korter maksis 15 ja söök maksis teatri sööklas 8 krooni kuus. Ja meil jäi veel raha järele.»
Teatri juhtkond arvas vahepeal, et põhimõtteliselt võiks Helendi teenistust tõstagi, ainult et raha napib. Niikaua arutasid, kuni Kuressaare teatrist tuli pakkumine – 65 krooni peo peale.
1939 rändas Helend mere taha.
Helend: «Mul oli Kuressaares kaks ülesannet: näitleja-lavastaja ja dekoraator.»
Kuressaares õnnestus Helendil olla laval koos Paul Pinna endaga.
Helend: «Ta tuli Kuressaare teatrisse omi asju ajama, aga pandi kohe mängima.»
Kuressaares töötas Helend kolm aastat.
Helend: «1942. aastal kippusin mina Tallinna Töölisteatrisse.»
Tallinnas näitles ja laulis Helend neli aastat.
1945 mängis Tammsaare ja Särevi loos «Mauruse koolis» Indrekut.
Helend: «Ma sain pikalt hea kriitika selle kohta.»
Aeg-ajalt käis Helend raadios operetikatkendeid esitamas.
Sealt ta Irdile kõrva jäigi.
Kuidas Helend kaks korda peaaegu mobiliseeriti, aga ei mobiliseeritud kah
Vahepeal oli muidugi Teine maailmasõda.
Kuressaares töötamise ajal mobiliseeriti Helend Nõukogude armeesse.
Helend: «Meile anti püssid ja granaadid kätte. Aga mõne päeva pärast tulid venelased ja ütlesid: minge koju, meie sakslastele vastu ei hakka, meie jõud on liiga väikesed. Aga kui te tahate, tulge meiega kaasa. Nii saime sellest lihtsalt lahti.»
Poisid, kes olid paar päeva Vene võimu all püssi kandnud, igaks juhuks arreteeriti.
Aga sakslased lasid nad peagi lahti.
1944. aastal oli teine jutt. Siis tahtsid sakslased mehi võitlema. Kõlblike hulka arvati ka näitlejad.
Helend: «Teatrist valiti välja kolm meest: mina, üks tantsupoiss ja üks kooripoiss. Läksime siis direktori juurde: me ei taha minna. Tema – minge selle jutuga Toompeale. Seal ei võetud meid vastu. Siis üks mees ütles: minge koju, kes teid otsima hakkab.
Aga see tantsupoiss tahtis ikka näha, mis seal Tšehhimaal juhtub. Sai vaevalt eluga tagasi, kuskilt kraavidest ja maa alt ronis välja.»
Kuidas Helend Irdi ajal Vanemuises seinalehte tegi ja selle eest peapesu sai
Helend: «Kõige parem oli ikka Irdi aeg. Siis oli mul lõpuks majanduslikult kah parem. Palk oli korralik. Aga ega ma päris rahul ei olnud, mul olid väljaminekud suured – eelmisele naisele tuli laste elatusraha maksta, mõnikord oli kümme kopikat väga tähtis.» (Helend on olnud abielus kolm korda, viimati tõi nooriku majja 75aastaselt, Luule oli siis 57.)
Ehkki Irdi aeg oli hea, mahtus sellesse ka üks suurem pahandus. Aga kes see ikka Vana Hirmuga ülearu hästi läbi sai.
Helend: «Tal olid mitmed suured teened teatrialal.
Aga tal olid teened ka näitlejate karistamise alal. Vahel olid need läinud liiga kaugele. Mõtlematult ägedalt oli ta oma tuuride või harjumuste küljes, ta ei saanudki nagu pidama jääda, sest tema peab üks ports neid… pahandusi välja ütlema, kui kellelgi midagi valesti läks.»
Helend toimetas vahepeal Vanemuise teatri seinalehte. Kuni ükskord…
Helend: «Tulin hommikul tööle, vaatan – seinalehe koha peale pandud: «Seinaleht ära viidud linnakomiteesse.»
No Helend oli juhtkonna vead üles märkinud ja linnakomitees leiti, et kriitika kollektiivi juhtkonna aadressil on õigustatud.
Helend: «Küsitleti näitlejaid, et kas on õige, mis ta kirjutab. Näitlejad toetasid: jah, on õige.»
See asi juhtidele ei meeldinud.
Peagi sai Helend peapesu, et ta oli nõukogude näitleja, kes oli teinud koostööd pastoriga. Mäletate, ennesõja-vabariigi ajal tegi Iisakus pastor Kuljus näitemängusid.
Helend: «Kutsuti kokku koosolek, kunstinõukogu või mis, ja hakati mulle pähe andma: nii ja teist ja kolmat pidi. Neil oli siis see tasumine. Seinalehe eest. Ja Epp Kaidu (lavastaja, Irdi abikaasa – R. K.) mulle enam korralikke osi ei andnud. Ainult väga väikeseid. No niisuguseid asju tuleb ette. Vanemuises eriti.»
Ao: «Irdi kohta võib niipalju ütelda, et ta sõimas ja karjus küll, ja oli vihane, aga see läks ruttu mööda. Pikalt ta vihane ei olnud, võis kohe panna käe õlale ja – korras!»
Kuidas Helendi poeg Ao algul nutma kippus, kui isa ta lavaäärele üksi istuma jättis ja proovi tegema hakkas
Miks poeg Aost näitleja sai?
Helend: «Mina teda hoidsin väga. Kui ma teatrisse läksin, võtsin poisi kaasa. Istus lava ääres, vaatas, kuidas mäng käib. Algul oli nii, et kui läksin ta juurest ära, kippus nutma, hiljem harjus ära, istus rahulikult lava äärel.
Aga kuidas sa sinna… (Vaatab Ao poole – R. K.)
Ah-ah – ta oli üheksa-aastane ja mängis kaasa «Tabamata imes».»
Ao: «Oli, jah, «Tabamata ime». Mul täitus just 50 aastat teatrilaval.»
Helend: «Ja siis läks ta Vanemuise stuudiosse.»
Ao: «Eks teatrilapsed ikka. Kui on vaja lavastusse last, siis võetakse näitleja laps.»
Helend: «Algul olid tal rohkem niisugused lasteetenduse osad.»
Ao: «Ird tegi lasteetendusi palju: «Saabastega kassi», «Pilli-Tiidut», «Helepunast lillekest».»
(Fotograaf Aldo: «Mina käisin «Helepunast lillekest» vaatamas, vapustav oli.)
Hiljem tegi Ao juba suuri asju, mängis isagagi koos.
Ao (isale): «Viimane draamatükk oli sul «Kaksteist vihast meest». See oli päris ilus, seal olid kõik Vanemuise põlvkonnad esindatud. Papa oli meie valvur.»
«Kaksteist vihast meest» tuli välja 1997. aastal.
Repertuaari laul number kaks on «Helin»
Helend Peep on kuulus «Kerjuse laulu» järgi (pärit operetist «Ainult unistus»).
Mis on aga lemmikpala number kaks?
Helend: «See on Juhan Liivi sõnadele «Helin» (laulab): Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees!
Aga on mitmesuguseid teisigi (laulab): Sirelid me aias jälle õitsevad…»
Mitmekülgne teatrimees
Helend Peep (sündinud 29. juulil 1910) on mänginud muusikalavastustes ja draamatükkides ning Ida Urbeli käe all koguni tantsinud.
1938–1939 - Vanemuine (koorilaulja)
1939–1942 - Kuressaare teater (näitleja, dekoraator)
1942–1944 - Tallinna Töölisteater
1944–1946 - Noorsooteater
1946–2001 - Vanemuine (ooperisolist, draamanäitleja)
Mänginud 16 filmis (Tallinn- ja Mosfilm).
Hobid on šaržide joonistamine ja koduloo uurimine.
2001. aastal avaldas biograafia «Nende helinate saatel».
Kommentaarid