VÄIKEKODANLIK EROOTIKA: Lundveri kehastatud Reet filmis «Mis juhtus Andres Lapeteusega?» nähti väikekodanlikku erootikat. Kuid mitte ainult. «Reet Lapeteus on noore näitleja Ada Lundveri tubli saavutus,» kirjutas kriitik Valdeko Tobro. Lundver kehastab n-ö provintsi Marylini, leidis aga Mati Unt. Pildil stseen koos Rein Areniga.Foto: ETV
Inimesed
9. veebruar 2007, 00:00

Ada Lundver: «Lits pole ma kunagi elus olnud. Ka pahatahtlik mitte.» (407)

«Kust neid sakslaste armukesi ikka otsiti, kui mitte Baltikumist,» nendib täna 65. sünnipäeva tähistav filminäitleja Ada Lundver oma rollidele tagasi vaadates natuke mõrult.

Ada Lundveri kontol on ainuüksi Nõukogude Liidu vabariikide stuudiotes vändatud filmidest 27 rolli. Lisaks osatäitmised Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis. Eesti filminäitlejatest on tal ette näidata kahtlemata kõige pikem rollinimekiri. Ainuüksi Reet Lapeteuse osaga on ta ennast Eesti filmi ajalukku kirjutanud. Tänasele juubilarile endale on aga kõige südamelähedasem osatäitmine telefilmis «Pimedad aknad».

Kinolinale jõudis Ada Lundver filharmoonia õppestuudiost, kuhu tüdruk otse koolipingist vastu võeti. «Tegelikult oli see üks naljanumber,» ütleb Lundver täna. Seega Eesti ühel edukamal filminäitlejal klassikaline näitlejaharidus kui selline puudub täiesti. «Aasta oli siis 1961. Eino Baskin oli veel komisjoni esimees. Pärast selgus, et kokku pürgis sinna stuudiosse 248 inimest, kuid vastu võeti ainult mind. Hiljem on Eints mulle öelnud, et ma olevat olnud nii ekstra eriline, sest ma ilmunud välja nagu koolilaps, valge pluusi ja halli seelikuga. Aga mul ei olnudki muud selga panna!» hüüatab Ada emotsionaalselt ja tõmbab alla järjekordse sügava suitsumahvi.

Külalisi võtab ta vastu oma Kadrioru korteri hubases köögis ja keeldub kategooriliselt pildistamisest. «Kasutage vanu fotosid,» jääb ta selle koha pealt resoluutseks.

Eino Baskin kui jumal

«Aga Eintsil olid minuga hoopis teised plaanid, kui et minust näitlejat vormida. Ta vaatas mind kui plikuškat, mõtles, et mmmh, ampsti! Aga vot, niipalju!» ilmuvad Ada silmanurkadesse kavalad kurrud. «Ent pole meil elus olnud mitte mingisugust intimiš-asja. Kunagi hiljem Eints küsis, nagu tal on selline kähisev hääl: «Kurat, miks sa mind ei tahtnud?» Ma ütlesin: «Eints, kullakene, ma vaatasin sind kui jumalust.» Eino Baskin oli minu jaoks nagu jumal, kes oli taevast alla tulnud. Hiljem oleme seda seika meenutades kahekesti väga palju naernud,» muigab Ada, kes aastaid hiljem abiellus Mikk Mikiveriga.

Filharmoonia õppestuudio ajal sattus Ada lavale ka näiteks koos Georg Otsaga. «Tegin kniksu ja teadustasin, et nüüd laulab Ots seda laulu ja nüüd seda laulu. Ja siis tegin jälle kniksu. Need olid minu esimesed esinemised.»

Naturell Hiiumaa plikuška

Konfereerides jäi nooruke blond kaunitar silma ka Kaljo Kiisale, kes parajasti otsis endale filmi «Jäljed» naispeaosalist. Hiljem tunnistanud Kiisk Lundverile, et niipea kui too lavale ilmus, öelnud tema enda kõrval istunud abikaasale, et see on minu tüdruk. «Talle oli vaja imelihtsat maaplikat. Aga ma ju olengi maaplika.»

Mõni päev hiljem ütles filharmoonia valvelauatädi Adale, et paluti helistada Kiisale. «Aga ma juba teadsin neid ansamblipoiste nalju. Et paluti helistada Karule või Kiisale ning kõrvale oli jäetud loomaaia number,» kõkutab Ada. «Ei helistanud. Et minuga see asi läbi ei lähe. Ent paari päeva pärast jälle sama lugu. Et Kiisk otsib mind. Siis võeti minuga juba ise ühendust.»

Lundver meenutab, et kuigi tal polnud seljataga päevagi näitlejakoolitust, ei tundnud ta ennast tõeliste staaride (Hugo Laur, Kaarel Karm!) kõrval ja kaamera ees sugugi halvasti. «Kaljo Kiiski ütles ka, et, Ada, sa olid nii naturell! Kuidas saab üks Hiiumaa plikuška – nagu ta ütles – olla nii naturell!

Mati Klooren oli mul selles filmis partneriks. Aga naljanumber oli see, ühes stseenis pandi meid Matiga voodisse. Voodi ise oli nii kitsuke. Issand jumal! Ent valguse panek ja kõik see muu võttis palju aega. Samas peab meil olema kirglik armastusstseen. Kui korraga – Mati norskab täiest südamest! Sain muidugi aru, et ta oli väsinud, aga ikkagi. Ja mina ei julgenud ennast liigutadagi, sest ta norskas.»

Pidi mängima vastikut ja õelat naist

Lundver ütleb, et kuigi esimese filmiosaga tuli ka tuntus, ei löönud kuulsus talle pähe. «Ütlen ausalt: ei siis, pärast esimest filmi, ega ka hiljem ei ole mulle piss pähe löönud. Jumal taevas on andnud mõistust. See on suur asi ja ma pean tänama taevaisa. Olen täiesti tavaline inimene.»

Pärast «Jälgi» tuli telefilm «Külmale maale», kus Ada mängis Virgu Annit ja kus ta partneriks oli Leonhard Merzin. «Oi, küll oli see ilus töö! Merzin oli vapustavalt hea näitleja.»

Aasta hiljem hakkas Grigori Kromanov väntama filmi «Mis juhtus Andres Lapeteusega?». Kui režissöör pakkus talle Reet Lapeteuse osa, mõtles Ada, et see on nali. «Sest ma ei ole sinna kanti inimene. Ma ei ole!» raiub ta ka täna. «Reet peab olema litsakas ja vastik. Õudselt vastik. Aga ma ei ole selline. Ai sa mu jumal! – aga ma võtsin selle väljakutse vastu. Samas Kromanov minus ka väga kindel polnud. Ütles, et, Ada, ma palun teid – me rääkisime kuni filmimise lõpuni teie –, teate, ma soovitan teile: minge palun loomaaeda ja vaadake, kuidas tiiger käitub.»

Nii seadiski Ada sammud loomaaeda ega saanud aru, mida ta seal täpselt tegema peab. «Ta katsetas mind ikka mitu korda. Sest ta ei uskunud minusse. Lõpuks ütles, et tulgu ma järgmisel päeval tema juurde ning et ma mängiks talle nahaalset ja häbematut naist.»

«Ma tahaksin näha etüüdi, kus te oleksite hästi vastik ja nahaalne ja samas ilus,» öelnud Kromanov. Sitta, seda rolli mina endale küll ei saa, mõelnud seepeale Lundver. Ometi oli ta järgmine päev filmistuudios, kus režissöör teda juba ootas. «Ütlesin siis, et teate mis, seltsimees Kromanov, teie juba ootasite, aga hiljaks ma ei jäänud.» Ada sõnul vaatas Kromanov teda kui ilmutust. «Sest ma olin õudselt ennast täis ja mõtlesin, et ma pean selle ära tegema. Käratasin Kromanovi­le, et kust leiab ta parema Reet Lapeteuse kui mina. Mina olen kõige parem. Istusin siis poole persenäkiga kirjutuslaua peale ja lasin edasi: paremat ei leia te mitte kuskilt.»

Kromanov värisenud kui haavaleht ja pobisenud, et mis neiul viga on. Ada vastu, et mitte midagi ei ole, et kas ta ikka veel pole aru saanud, et ta on parim. «Kromanov ahmis vaid õhku. Siis läksin ukse juurde, keerasin ringi ja ütlesin, et see oli ainult etüüd. Ning hakkasin lahinal nutma.»

Põlgas ära Koppeli suudluse

«Lapeteuses» oli Lundveri partneriks Einari Koppel, kellega tal võtete ajal tekkis pisiskandaal. «Olime väga head tuttavad, aga Einari kui partner ei istunud mulle absoluutselt. Voodistseenis ütlesin režissöörile, et võtku minu asemel dublant. Kromanov rääkis minuga tund-poolteist, et, Ada, saage aru, see on filmivõte. Mina vastu, et ei taha, et ta hakkab mind suudlema ja ma ei taha.» Viimaks jäi Kromanov siiski peale ja rääkis Ada tema enda sõnul lihtsalt uimaseks.

Mõni aeg pärast filmi valmimist läks Lundver Sõpruse kinno ühele õhtusele seansile. «Sain pileti viimasesse ritta. Et lähen hästi tasa ja vaikselt, et keegi mind ei märkaks. Vaatasin filmi ära, saal läheb valgeks ja minust paar rida eespool ütleb üks daam, et mis sel Ada Lundveril viga litsi mängida, kui ta mängib iseennast. Oli ikka solvav küll. Mõtlesin, kuidas inimesed asjadest aru saavad... See on ju minu töö ja ma tegin seda, kuidas oskasin. Ning mis seal siis juhtus – mul oli vaid kombinee seljas. Mitte midagi muud ju ei toimunud.»

Luhtunud võte ajas Kiisa jooma

Edasi tuli juba «Keskpäevane praam», Lundveri teine koostöö Kaljo Kiisaga. «See oli taas väga mõnus kogemus. Kaljo võis öelda: Ada, võta natuke tagasi, võta tagasi. Ning mul oli kõik selge, mida ta tahab. Ta ei pidanud kunagi midagi pikalt seletama. Meil oli imeline koostöö.

Mängisin seal jälle ühte hästi vastikut vanamoorist juuksurit. Aga mul olid taas nii head partnerid – Eino Tamberg, Enn Kraam, Arne Laos, Kalju Karask,» loetleb Ada. «Ja nalja sai ka. Põlev puuvillaauto pidi merre lükatama. Kaljo lasi neli kaamerat üles panna. Et vähemalt üks kaamera ikka stseeni peale saab. Robert Gutman pidi siis masina merre lükkama. Aga et Gutmanil ei oleks nii raske, anti talle töömehed appi. Jestas Maarja! Kaljo karjub, et veel natuke, veel natuke. P****e! Masin kukub merre, aga ükski kaamera ei töötanud. Kiisk lõi käega ja jõi kolm päeva jutti. Oli kadunud, mitte keegi ei näinud teda. Ta süda oli nii täis.»

Saksa lits venelaste filmides

Selleks ajaks oli blond kaunitar jäänud sügavamalt silma ka Nõukogude Liidu režissööridele. Juba kolme aasta eest oli ta teinud kaasa ühes Usbeki filmis. Samal, 1969. aastal, kui ekraanile jõudis «Keskpäevane praam», kirjutas Lundver alla lepingule Mosfilmi ja Moldovafilmiga. «Nõukogude Liidus mängisin kokku 27 filmis. Küll Kasahstanis, küll Moldaavias. Jah, siin ei teata nendest filmidest midagi. Põhiliselt kehastasin nendes saksa litse. Kust neid saksa litse otsiti, ikka Baltikumist,» naerab Ada mõrult.

Rohketele filmiosadele tagasi vaadates tunnistab tänane juubilar, et üks ilusamaid nende seas oli telefilmis «Pimedad aknad». «Seal oli, keda mängida. Ning ka «Lindpriid» said südamelähedaks. Mängisin seal koos Aarne Ükskülaga. Tegime seda poolteist aastat. Ilmatuma pikk aeg oli see.»

Viimaks tõdeb Lundver natuke mõtlikult ja kurvalt, et väike okas on jäänud hinge kriipima, et elu aeg on tal tulnud filmides kõige rohkem kehastada lõdva püksikummiga naisi. «Ma ei tea, miks nii on läinud,» küsib ta. «Ma ei tea, millest on see tingitud. Kas minu välimusest? Aga teha pole midagi. Olen selline, nagu jumal on mind loonud. Kuid lits ega prostituut pole ma kunagi elus olnud. Ka pahatahtlik mitte. Aga võtku mind iga inimene sellisena, nagu ta arvab mind olevat,» on endine filmistaar ja tänane juubilar Ada Lundver tolerantne kõiksuguste kuulujuttude suhtes, mis teda kogu elu varjuna saatnud.