Foto: Kaarel Tigas
Inimesed
3. veebruar 2007, 00:00

«Mulle ei meeldi oma tekste ümber teha. Üldse kohe mitte.» (95)

«Mulle ei meeldi võistelda juhul, kui ma ei tea, et võidan kindlalt,» naerab rokkar Jaagup Kreem, kes eriti suure vaimustusega täna õhtul «Eurolaul 2007» stuudiosse ei kipu. Poetab veel, et ta lihtsalt ei talu punktijagamisaegset närvipinget ja kõik.

«See on nii kreisi värk: sinust ei sõltu enam midagi, oled oma töö teinud ja siis teised inimesed lähevad seda asja edasi tegema,» ütleb Jaagup, kes endale kunagi vandus, et enam iial ei osale eurolaulukonkursil. Sel aastal on ta oma sõnu täiega söönud. Kõiges on süüdi Terminaatori muusikal «Romeo&Julia», samanimeline lugu sai ka eurolauluks kirjutatud. Jaagup muigab. «Viimane asi, mida tahaksin, oleks see, et Helel ja Kristjanil oleks pärast halb maitse suus: oli nüüd vaja siia ronida, või näed, jäimegi viimaseks. Ma küll ei arva, et see lugu viimaseks jääks.»

Ei usu ka, et oleksid eriti õnnelik, kui see lugu platseeruks üheksandale kohale.

Noh-jah. Mina kardan selliseid asju ilget moodi. Igasugune võistlemine, eriti muusika võistlemine – sellist asja ei ole minu jaoks olemas. Iga autor, kes teeb mingi asja, mõtleb oma südamega ja paneb sinna sisse selle, mida tal öelda on. Vähemalt ma loodan, et see nii on.

Oled «Eurolaulul» teist korda kohal: pärast punaseid pükse ja põrklevat polkat?

Olen. Siis tegin esimest korda sihukest asja, ise läksin lavale ka… Lugu oli lõbus, selline happy-happy-happy. Kui siis Peeter Volkonski kontserdi algul ütles: Jaagup Kreem ja Lea Liitmaa – «Mis saab siis, kui pikali kukun».

Kui ise oled nii kõva vend, siis kirjuta ise midagi inglise keeles, mis poleks otsetõlkes naljakas. Siis ma olin närvis ja tige. Leale ei meeldinud mu punased püksid. Me olime nagu eri filmidest, aga eks see oli aja märk.

Vandusid endale, et enam seda eurokatsetust ette ei võta.

Aeg on näidanud, et never say never on jube õige lause. Ütleme nii, et inimesed oskavad mind veenda. Ega mul väga palju pole vaja ka. Need inimesed, kellest ma lugu pean ja kelle sõna on mulle tähtis, nagu Elmar Liitmaa ja Meelis Pai. Läksin kindla teadmisega Elmari ja Meelise jutule, et mina ütlen ei. Kaks minutit sai rääkida, kui ütlesin, et teeme ära. Ma juba teadsin, kuidas ma lähen ja ütlen, et otsige keegi muu. Ei võid öelda, aga mitte kunagi ja mitte iialgi – selle puhul tuleb väga mõelda, kas tõesti on veendumus nii kindel.

Kaua sa selle tekstiga aega kulutasid?

Selle teksti kirjutamine võttis kaua aega. Lähteülesanne oli: kirjuta «Romeo&Julia» etendusse duett Hele Kõrele ja Kristjan Kasearule. Kirjuta tekst, mis haakuks etendusega hästi, samas peaks see minema läbi Eurovisioni lauluvõistluselt. See on sama asi, kui see, et tahan osta endale korterit vanalinnas, mere ääres, kalju otsas, Raekoja platsi läheduses. Seda oli raske teostada, jah.

Minu jaoks kaotas Eurovision mõtte, kui keel lasti vabaks: kõik võivad inglise keeles tekste teha. Enne sai mingisuguse pildi, kui kirju paabel Euroopas koos. Milliseid tõeliselt ilusaid keeli on! Kuigi soomlastel polnud siis mingisugust võiduvõimalust, ehkki mina pean soome keelt väga ilusaks laulukeeleks. See on lapsepõlves kinni: esimesed rokilood said kuulatud Soome raadiotest. Sellega seoses tahan veel kord öelda, et see, mida tehti ühe minu lemmiklauluga ehk «Levoton Tuhkimo» «Rahutuks Tuhkatriinuks», see on kriminaalne.

Mis sulle selle loo puhul konkreetselt ei meeldi?

Kogu see asi kokku. Nii halba ja mittemidagiütlevat tõlget ei ole minu meelest võimalik teha. Aga näe, on võimalik. Inimesed suudavad, kui nad tahavad. Okei, see on minu lapsepõlves kinni: olin väga õrnas eas tol ajal, kanalid olid puhtalt avatud ja kõik, mis sisse tuli, lasin läbi hinge ja kõik oli mu jaoks väga tähtis. Aga kui sinna taha pannakse vaibakloppimine – ei-ei! Ei sobi.

Oled sa tekstifriik?

Olen jah. Tekst on alati olnud mulle ääretult oluline.

Oma esimest teksti mäletad?

Kirjutasin luuletusi. Olin siis 12–13. Sahtlisse. Osa on alles. Mõni on küll selline, et paneks pea sahtlisse, aga mõni on selline, et kui natuke tuu-nida, saaks asja. Ma olen sellisest perekonnast, kus kõik on paigas. Juba lapsepõlvest teati, et kooli järel minnakse ülikooli – kõik oli ette kirjutatud. 8. klassi lõpus tahtsin ma loomulikult minna tööstuskooli – ainuüksi protesti pärast. Et muidu lähebki nii!

Olid mäslev nooruk?

Ikka. Olin mäslev nooruk küll, aga tegin oma mässamised ära niiviisi, et vanemad sellest teada ei saanud: ma ei jooksnud kodust ära – pisihuligaansustega sai muidugi tegeldud. Mingisuguseid jamasid ikka oli. Tõenäoliselt olen kodust saanud kaasa mõne sellise asja, et kaitse ikka nõrgemat ja aita vanainimene üle tee. Ma ei olnud selline, kes vanamuti bussi ette lükkab.

Miks su tööstuskoolimõte katki jäi?

Ma ei teagi. 8. klassis hakkasin bändi tegema, see oli nii huvitav ja saime klassi- ning kooliõdede tähelepanu.

Seda te jahtima läksitegi?

Nojah, teed bändi, saad naist. Minu mentor, kes mulle esimesed kitarriduurid selgeks tegi, oli Hendrik Sal-Saller. Olin siis teises või kolmandas klassis, just Soomest tulnud ja olin väga teistmoodi kui teised. Sal-Saller oli vast keska esimeses klassis, neil oli Genekas ehk Generaator M. Sal-Saller helistas vanematele ja küsis luba, kas ta tohib Jaagupi kontserdile kaasa võtta. Vaatasin siis lava kõrvalt, kuidas nad punkisid seal. See oli minu jaoks tohutu elamus ja sealt see ratas käima läkski. Kõigepealt hakkasin niisama laulma, siis ühel hetkel läksin Sal-Salleri juurde Männikule: seal näitas ta mulle esimesi algseid asju.

Siis tuli auk vahele. Mul oli mingisugune kitarr, mille lõin vastu seina puruks, sest see ei häälestunud. See oli esimene lumelabidas. Isa ostis mulle keskkooli lõpuks kitarri, mis oli ikka kallis tükk. See oli mul tükk aega. Peaks selle üles otsima ja endale tagasi ostma – müüsin selle maha.

Miks?

Selle kitriga kirjutasin kõik «Juulikuu lumed». Mingil eluperioodil väga tähtsad lood minu enda jaoks.

Miks müüsid?

Ostsin endale uue ja parema.

Kui bändi tegite, hakkasid kohe tekste kirjutama?

Jah. Bändikaaslane Arch ehk Arno Veimer, temaga panime selle bändi kokku. Tema kirjutas ka tekste, aga ma usaldasin oma tekste rohkem ning mul oli neid mugavam laulda. Ja laulma hakkasin ma sellepärast, et kui me saime kätte pillid, siis kõige atraktiivsem oli kitarr, mille võttis Arch endale, sest ta oli kõvem mees. Mina sebisin teraviljakombinaadist sponsorluse ja siis saime osta endale trummikomplekti – kuna see oli ka vinge värk, siis seda hakkas tahtma Tiit Must. Ütles, et tema on trummar ja tema bändi ei tule, kui trumme ei saa. Andres Toome, kelle sõna ka maksis, ja tema oli ainuke muusikaandega vend, hakkas bassimeheks. Ja kuna minule pilli ei antud – hakkasin laulma.

Esimene ülesastumine oli millal?

Esimene kontsert oli 24. veebruaril 1987. Suusanädalal Marguse suusabaasis Otepääl. Seal mängisime oma klassivendadele mingeid lugusid: punnisime kolmveerand tundi õudset müra, kõik olid rahul.

Kakskümmend aastat üks ja sama asi – ikka Terminaator?

See nimi töötab. Alguses oli see natuke veider, et kahe a-ga kirjutatud. Kuna see tähendab varju ja valguse piiri planeedil, siis meie jaoks see nimi töötas. Nii me olemegi selle nimega tulnud läbi aegade.

Seda sa tõenäoliselt ei eeldanud päeval, kui te pillide pärast kaklesite, et sul tuleb 20 aastat sama bändi teha.

Mäletan, kui oli esimene Rocksummer, seisime laulumäe otsas. Olime siis Nõmme prügikala, mitte suur bänd. Mina ütlesin kuttidele: ühel heal päeval mängime Rocksummeri A-laval. Nemad vastu: ja-jah, unista edasi.

Väljendub selles sinu pöörane enesekindlus?

1% õnne ja 99% enesekindlust. Olen alati tahtnud lavale. Olen nii ühte kui ka teist tahtnud olla – nii muusikas kui ka teatris. Üks mu suur, suur unistus on filmis mängida, see on mul veel proovimata.

Lavakasse sa ei proovinud?

Lavakasse ei olnud sel aastal vastuvõttu. Kuna oleksin pidanud minema Vene kroonusse, astusin peda näitejuhtimisse, kuigi arstipaber oli ka selleks ajaks valmis. Olin hull – olin mitme tuhande rubla eest hull. Ma ei tahtnud seda enne välja käia, kuni asi päris pahaks läheb: mine tea, äkki ei saa autojuhiluba. Teistpidi ohtlik, et oled nii hull, et käi jala.

Teistpidi võttes, mul on ju näkku kirjutatud – see arm, ma olen ju kuulus jalgrattasõitja. See oli lihtne, mul oli tuttava tuttav, kes oli arst hullumajas, väikse tasu eest juhendas, mida ma pean rääkima: et mul käivad pidevalt peavalud sellest paugust. Et kõik näevad, et ma olen kannatada saanud, peab olema peapõrutus ja peab olema midagi paigast ära. Eks ma oskasin puru silma ajada ka. Siis sain pedasse sisse, aga mõtlesin, kui ma juba ühes kohas olen, siis hakata riskima, et äkki teise ei võeta.

Mis sõjaväkke puutub, siis kui tuli seadus, et ikkagi pärast ülikooli peab inimene minema pooleks aastaks sõjaväelaagrisse, siis, kui öeldi, et seadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis hingasin kergendunult. Mul ei ole midagi relvade vastu ja tõtt-öelda mulle relvad meeldivad ka.

Salamilitarist?

Jah. Ma pole Madis Millingu tüüpi, kes tahabki olla militarist, aga mulle meeldib väga püssi lasta. Olen päris hea käega ka takkaotsa. Aga jahil mulle ei meeldi käia. Olen korra käinud ja meelega põdrast mööda lasknud. Hakkas lihtsalt nii hale, kui nägin läbi optilise sihiku põdra vett täis valgunud silma. Mina ei suuda tappa looma.

Tagasi tulles su markantse armi juurde – millal see juhtus?

Kuueaastaselt. See oli mu elu teine rattasõit. Sõitsin Soomes majade vahel, lenksukella kuppel oli ära keeratud, üks roostes polt püsti. Keegi sõitis mulle tagant sisse, mina olin näoga poldi küljes. Suu oli kinni, hambad paistsid. 21 õmblust tehti. Just vaatasin mingisuguselt Soome telekanalilt reklaami: neil on kampaania «Kiida oma arsti!». Mõtlesin, et peaks seda tegema. Doktor Kinnunenile tahaks küll sügava kummarduse teha, et ta mu nii korralikult kokku lappis.

Tsikliga oled ka kukkunud?

Ikka. Esimene tsikkel oli mul kümme aastat tagasi. See oli 1000kuupsentimeetrine Kawasaki – hiigelsuur jõhkard. Jube kiire ja jube raske. Nagu raketi otsas istud. Praegu on mul Enduro, aga kevadel ostan ma endale Harley Davidsoni.

Lõpuks ometi?

Jah, olen seda lihtsalt edasi lükanud. Enduro ostsin selleks, et käia metsas. Trenni mõttes. See on päris raske tegevus, metsas rallida. Kuna mul suvel ei olnud lihtsalt aega, ei saanud ma seda teha. Viis korda sai vist käidud. Siis pole mõtet seda hoida, kui ei saa ekspluateerida. Rääkimata sellest, et mul on kodus nurgas terve sukeldumisvarustus, mida ma pole kaks aastat selga pannud.

Pole aega?

Pole aega planeeridagi. Rääkimata sellest, et mul seisab ka terve lumelauavarustus kasutult nurgas.

On su lapsed, Annabel ja Robin, ka tsiklifännid?

Oi, on küll. Mõlemad. Viin neid vahel krossikaga metsa ka. Karjuvad vaid, et juurde, juurde, hoogu juurde!

Kuidas neil lavafänlusega on?

Oeh, äkki nad hakkavad ikka mingit arukat tööd tegema. Ehkki neid märke ei paista. Eks neil ole mõlemal see pisik sees, seda on näha. Tütar teatas ühel päeval, et neil on lasteaias bänd Koaala. Ütlesin okei.

Ega sul siis lavalastest pääsu pole.

Mis siis ikka. Kui vaadata kas või Vanilla Ninja edu. Ühel etapil, kui tüdrukutel olid õiged mänedžerid, olid nad väga populaarsed. See jutt, mida kibestunud endised muusikud ajavad, et Eestist pole midagi võimalik välja müüa – siis mina arvan, et on küll.

Kuidas Termika müük edeneb?

Termikas on laisk. See etapp elus – nui neljaks, peab lihtsalt kuulsaks saama –, see on ära olnud. Eestis midagi rohkemat suurt saavutada meil ei ole. Edu käibki ajaetappide kaupa: kui 1995. aastal tuli «Juulikuu lumi», siis olime jube populaarsed, järgmisel aastal polnud me üldse populaarsed. Siis 1997. aastal, kui bänd sai kümneseks ja tuli «Kulla» plaat, kogu aeg olid kõik raadiod seda täis. 1998. aastal tuli Sal-Saller Smilersiga ja lõi täiesti platsi puhtaks.

Viimase aja nähtus on Tanel Padar, näis, kaua see kestab. Paradise Crew ka liigub. Loodan, et Slide Fiftyl läheb hästi, et nad saavad jala ukse vahele. Alati on hea, kui on palju tegijaid – see on edasiviiv jõud. Kui üksinda seal üleval oled ja tuul ulub, on jube igav.

Muidugi tahaks, et võimalikult paljud inimesed mu muusikat kuulaksid. Ja eluaeg olen ma tahtnud kõigile meeldida, tore, kui sind respekteeritakse. Ma tahan teha asju, mis mulle meeldivad. Ja ma ilgelt ei taha teha asju, mis mulle ei meeldi.

Näiteks?

Meediaga sõdimine.

Oled sa vahel vihastanud ka?

Kunagi vihastasin nii isiklikult, et lubasin käeluid murda. Raul Saaremetsaga saan tänapäeval hästi läbi, aga kunagi ammu ilmus Saaremetsa sulest arvustus plaadile «Minu väike paradiis». Tema tõenäoliselt teadis, millest ta räägib, meie mitte. Ta kirjutas, et plaadi kujundus on nagu kõige hullemas LSD-unenäos ja et plaat oli nii sitt, et ta ei viitsi seda isegi kilest välja võtte, et kuulata. Seda kirjutas siis muusikakriitik.

See oli koledasti öeldud ja see läks mulle hinge. Artikkel lõppes sõnadega: «Ja nüüd, Terminaator, tulge ja andke mulle peksa.» Istusin mina kodus, pesapallikurikas käes, ja mõtlesin: «Kui ta niimoodi ütleb, äkki peakski minema ja talle peksa andma.» Aga viha lahtus. Tema seda tõenäoliselt ei mäleta, aga kui mulle keegi ikka hinge sülitab, jääb see väga kauaks meelde.

Sa oled kriitika kohalt päris õrnuke?

Keegi ei viitsi süüvida asja sisusse. Kirjutatakse seda, mis sõbrad on rääkinud. Eks kriitikud ole elus mitte läbi löönud muusikud: kui mul mitte midagi muud ei ole, siis perse, ma hakkan kriitikuks. Ja hakkan neile, kel on midagi öelda, sitasti ütlema. Mida sitemini ütled, seda suurem kriitik oled.

Kui populaarseks Termikas end siis tänasel päeval hindab, kui see etapiti käib?

Meil on poistega esmaspäevakud, kus räägime nii probleemidest kui ka plaanidest. Eelmisel aastal panustasime «Nagu esimene kord» plaadile. Tegelikult sõitsime iseendast üle, kui tuli «Romeo&Julia» plaat. Keegi ei saanud aru, kas ansambel «Romeo&Julia» esitab lugu «Nagu esimene kord» ja mida see Kasearu siin veel teeb. Kõik lendas üksteise otsa.

Mis siis nüüd teete?

Võtsime rahulikult. Pärast kevadiste «Rome&Julia» etenduste lõppu üritame endalt maha pesta muusikalibändi imagot. Üldse mitte halvas mõttes. Usun, et saime nii «Riski» kui «Romeo&Juliaga» kuulajaid juurde. Algupäraselt oleme aga ikka rockbänd – see on asja algne idee. Seda hakkame nüüd tegema.

Kas Jaagup Kreem on arvutanud, mitu teksti ta on elus kirjutanud?

Ei ole, vast 200 ringis.

Arvutis?

Ei, käsikirjas. Just andsin Elmarile ühe oma teksti, mille nimi on «Ma loobin asju minema». Minu meelest on see üüratult hea viisiga, ainuke halb asi on see, et sel on üheksa salmi! Elmar ütles, et viskaks midagi välja, ja jube kahju on loobuda, sest igas salmis on vähemalt üks hea kujund, mis iseloomustab mingit salapärast tunnet. Kui mingit lugu kirjutad, on see tunnetest lähtuv: tahad midagi endast välja paberile panna. Minul on lihtsam teha nii, et kirjutan luuletuse ära ja annan Elmari kätte. Elmaril on see, et teeb muusika valmis, palun kirjuta tekst – see on kõva pähkel.

Meil on Elmariga loominguline klapp huvitav: me väga kõvasti täiendame üksteist, mis on täitsa müstiline koostöö.

On ta vahel mõne su teksti tagasi ka kupatanud, et tee ümber?

Ei ole. Ta ütleb, et mõnes kohas tuleks midagi ümber teha. Siis ma suure mangumise ja õiendamise peale ja ilgelt sitasti öeldes lähen teen selle ümber. Vingus näoga. Mulle ei meeldi oma tekste ümber teha. Üldse kohe mitte.

Solvud ikka ka?

Ikka solvun. Mille kuradi pärast peab asju ümber tegema, kui tekst on okei? Aga Elmar on väga nõudlik ning see distsiplineerib mind ka.