Hedvig Hanson: «Olen vanaema surmast kuulnud selliseidki asju, mis võtavad hinge kinni. Aga ma ei taha neid jutte kuidagi uskuda.» (1)

Ellen Kaarma oli vaid 45aastane, kui ta 1973. aastal ühe Tartu kunstniku ateljees hinge heitis. Tema salapärase surma üle liiguvad legendid ja kuulujutud siiani. «Oli selge, et oma eluviisiga veeres ta kindlalt surma poole. Alkohol ja juhusuhted, need käivad käsikäes. Ja kuigi Ellen otsis perekonda ja armastust, ei leidnud ta seda. Küllap oli siin süüdi ka Elleni keevaline iseloom ja ülitundlik meel,» arvab Hedvig.

«Inimesed, kellega olen vestelnud, mäletavad Ellenit ennekõike kui ülitundlikku inimest. Aga ülitundlikud on tihti väga vastuvõtlikud ja paraku ka nõrgad,» leiab ta.

Ellen Kaarma oli abielus vaid üks kord ja sellest abielust sai endale perekonnanime ka Hedvigi isa, näitleja Tõnu Kilgas. «Talle jäi Gunnari (Kilgase – J. K.) nimi, kuigi Tõnu isa on hoopis Lembit Mägedi, endine Pärnu Endla näitleja,» sõlmib Hedvig lahti segaseid suhteid.

Näitlejanna salapärane surm

Noore lauljatari valduses on vanaema nooruspäevade päevikud ja ta teab, et Ellen Kaarma suurim armastus oli ikkagi teater, nagu ta sellest oma päevikus 15aastaselt ka kirjutab. «Näitlemine oli ainus, mida ta oskas,» ütleb Hedvig.

Ent joomise pärast Vanemuisest vallandatud näitleja pidi leidma edaspidi suvalisi juhutöid, et toita poeg Tõnut. Ta pidas vastu veel kaheksa aastat ning suri üpriski kummaliselt ja salapäraselt ühe kunstniku ateljees.

Otsekohe läksid liikvele igasugused kuulujutud. «Olen kuulnud isegi selliseid asju, mis võtavad hinge kinni,» tunnistab Hedvig. «Aga ma ei taha neid jutte kuidagi uskuda. Samas peaks olema elus mõni inimene, kes peaks teadma, mis tegelikult ikkagi juhtus.» Hedvig loodab tõe jälile jõuda. «Kuid ennekõike tahan teha teatriajaloofilmi, mis ühtaegu räägiks ka naisest ja kunstnikust, ent tõe huvides võiks ma neid asju siiski lõpuni teada,» ütleb ta. Hedvigi sõnul on ka Tõnu Kilgas tunnistanud, et polegi tahtnud täpselt teada, mis juhtus.

Näitlejate ringreisid veoautokastis

«Ma ei tee näitleja Ellen Kaarmast filmi ainult seepärast, et ta oli minu vanaema, ega seepärast, et ta oli – nagu räägitakse – väga andekas ja sügav näitleja, vaid ennekõike seepärast, et temaga on seotud üks aeg eesti teatriajaloos,» avardab Hedvig oma filmi haaret. Ellen lõpetas Eesti Riikliku Teatriinstituudi esimese lennu 1949. aastal koos selliste nimedega nagu Gunnar Kilgas ja Inna Taarna. Kogu esimene kursus läks Võrru, kus asutati Lõuna-Eesti teater.

«Sellest ajast on mul isegi vanaema päevik, kust näiteks muu hulgas lugeda, kuidas Stanislavskit õppinud noored näitlejad olid veidi pettunud, kui neid Võrru uut teatrit rajama kupatati. Ja millistes tingimustes nad seal töötasid. Praegused noored ei kujuta seda ettegi. Oli ikka tahtmine kunsti teha ja seda siis kolhoosidesse viia. Nad käisid ju ringreisidel lahtises veoautokastis ja polnud vahet, kas taevast tuli vihma või lund. Nii saidki paljud kopsupõletiku ja kaua see Lõuna-Eesti teater ei eksisteerinudki.»

Saatuslikuks sai konflikt Irdiga

Pärast Võrut sai Kaarmast Vanemuise näitleja ja õige pea tõusis ta teatri esinäitlejaks. Ühtviisi tuline oma ütlemistes oli ta aga nii elus kui ka laval. Ühes stseenis oli ta Lembit Eelmäele niimoodi virutanud, et teisel läks silme ees mustaks. Seepeale oli lavastaja Epp Kaidu öelnud, kuidas tal see stseen nii hästi välja tuli. «Jah, Ellenil keeras elu tihti teatriks ja teater eluks,» räägib vanaemast mälestusi koguv Hedvig.

Viimaks tekkisid Ellen Kaarmal konfliktid ka Kaarel Irdiga ning ühes proovis olevat ta viimasele käratanud: käed eemale Shakespeare’ist! Sina, Ird, lavasta oma sotsialistlikku realismi!

Andekale näitlejannale sai saatuslikuks aga liiga sage viinapitsi sisse vaatamine, peale selle ülimalt tundliku üksikema pinged ja depressioon. «Tõnu on rääkinud, kui tal tekkisid omad esimesed elluastumised, ei jaksanud ta ema enam valvata. Ning 1967. aastal vallandas Kaarel Ird Elleni päeva pealt ja ette hoiatamata.»

Lõpuks tuleb Hedvig lagedale natuke kõhedust tekitava arvamusega: «Kuigi ma pole oma vanaema kunagi näinud, arvan teda piisavalt hästi tundvat. Selles mõttes on mul praegu justkui déj? vu. Elan nagu sedasama elu. Ainult et teises ajas. Ka mind valdavad vanaema päevikust loetud ja nii tuttavad tunded, soovid ja ihalused, aga ka kompromissitus ja äärmuslikkus.»

Hedvig Hanson ootab kirju ja teateid inimestelt, kes Ellen Kaarmat inimese ja näitlejana mäletavad, aadressil Tõrva postkontor, nõudmiseni.

Tõnu Kilgas: «Viimased aastad koos emaga elades oli meeletult kole aeg.»

«Keegi kindlasti teab, kuidas ema siitilmast lahkus, ent mina seda tõesti ei tea. Ja mind, ausalt öeldes, see ka ei huvita,» on Ellen Kaarma poeg näitleja Tõnu Kilgas otsekohene.

«Sest veel aastate tagant teeb see valu. Mäletan, et viimased aastad koos emaga elades oli üks meeletult valus ja kole aeg. Valgre viimaste aastate moodi kippus see elu olema. Kui ta tuuris oli, kippus ta koju tulemata jätta, ja kui ta sellises seisundis oli, siis ei lasknud ka mina teda tuppa. Eks ta siis oma kunstnike ja kambajõmmide juures liikus ja ööbis ning kunstnik Kangro korteris ta ju lõpuks suri.

Samas on selge, et kui Ird ta Vanemuisest laht laskis, läks see allakäik lahti meeletu kiirusega. Teater oli talle kõik. Ja kui see talt ära võeti, polnudki tal enam midagi. Ootas vaid, et ma ise jalad alla saaks. Sest nii kui ma keskkooli läbi ja muusikakooli sisse sain, lõi ta juba lõplikult käega.

Panso kutsus teda küll Tallinna, aga ta ei julgenud tulla. Ta nagu kartis seda koha muutust, sest siin olid tähed ees.

Saatus mängis mulle ju sarnase käigu ette. Ka mina läksin Irdiga tülli, ainult et nii kui mind Tallinna kutsuti, sain kohe aru, et kui ma seda sammu ei astu, tabab mind samasugune saatus nagu ema. Oleks olnud täiesti võimalik, et ma oleks ennast samuti surnuks joonud. Aga ma leidsin endas jõudu, et pean selle ära tegema, ja jumal tänatud, et ma seda tegin.»