Naised reeglina kolle ei tapa, aga sõjavägesid liigutavad küll (15)

«Tundub, et naised mängivad vähem,» arutleb teoloogiatudeng Kristina (22). «Võib-olla sellepärast, et naistel on alati midagi teha või kuhugi minna. Naised reeglina ei tao õhtuti «Quake’i», kui on võimalus sõbrantsidega kokku saada.»

Ka riigiametnik Virge (27) arvab, et mängud on rohkem poiste värk ja vähemalt tema põlvkonna neiud on mängude hullusest jäänud suhteliselt puutumatuks.

«Tartus oli kunagi selline tore internetikohvik Netcafé ja siis ma tuttava kaudu sattusin esimesel kursusel sellesse seltskonda, kes seal «elas»,» meenutab Virge. «Kuna 97. aastal veel MSNi polnud ja ka meilivahetus polnud veel sel tasemel nagu praegu, siis tuli ju kuidagi aega sisustada,» muigab naine. Poiste õhutusel esimeste mängudega tutvunud Virge sisustab senimaani teinekord nendega aega.

Birgit (24) ütleb, et mängimine ei ole tema meelest naiste salahobi. «Aga vähemalt minu tutvusringkonnas räägivad naised väga vähe arvutimängudest,» nendib ta. «Kui mängitakse, siis vaikselt kodus igavuse peletamiseks, aga mingeid pööraseid mängupedesid ei ole. Kui kogemata jutuks tuleb, siis pigem kontekstis «mul arvuti läks poole mängu pealt lolliks»,» räägib ta.

Birgit ise on mänginud teismeliseeast saadik, alguse sai kõik traditsiooniliselt telekamängudest. «Esimene mäng oli raudselt «Super Mario», vot see meeldis mulle väga. Ja tetris – kes siis seda ei oleks mänginud!»

Naised eelistavad strateegia- ja käigupõhiseid mänge

Kristina on generatsioonist, kes avastas enda jaoks internetipõhise mängu «MUD» (ehk multi-user domain/dungeon/dimension). Sisuliselt on tegu teistest traditsioonilistest mängudest erineva, tekstipõhise rollimänguga. «MUD» on küll keerulisem kui tavalised mängud, kuid fännide sõnul pakub küllaga väljakutseid – piiriks on ju mitte mänguloojate graafika, vaid oma fantaasia. Samas nõuab «MUDi» selgeksõppimine teistest mängudest kauem aega.

Virge tunnistab, et temal käiski «MUD» üle jõu ja ta avastas enda jaoks hoopis käigupõhised mängud. Virge lemmikuks on senini populaarne strateegiamäng «Heroes of Might and Magic».

Just «Heroes» (või lühendatult HOMM) on ka Birgiti meelismäng. Miks käigupõhine strateegiamäng, kus saad erinevate müstiliste ja müütiliste kangelaste abil maid vallutada? «Strateegiamängudes meeldib mulle end proovile panna – et kas ma nüüd suudan oma väed edukalt lahingust välja juhtida või kas mu külaelanikud jäävad ikka ellu,» ütleb Birgit.

Ka Virgele meeldivad käigupõhised mängud, kuna neis on aega mõtelda ja kaalutleda. «Muud on liiga kiired või eeldavad kahe käe osavust.» Üheks naiselikumaks mänguks peab Birgit kindlasti üdini plikalikku «The Simsi» – sisuliselt virtuaalset nukumaja.

Paistab, et tulista-ja-jookse-mäng ehk first person shooter (sellest ka lühend FPS) ei ole õrnema soo esindajate meelismeelelahutus, kuid teinekord ei ütle nemadki meeste pärusmaaks peetavast tulistamisest ära. Kristina esimene mäng oligi legendaarne kollide tapmise mäng «Doom».

«Enamasti olen oma naistuttavate mängukogus märganud rohkem strateegiaid, puslesid, fantaasiamänge – selliseid, kus testosteroon eriti ei mölla,» räägib Birgit. «Samas ise mängin väga hea meelega «Mortal Kombatit»,» muigab naine.

Arvutimängud: koduperenaise põgenemisvõimalus?

Birgit arvab, et naised mängivad meestest teistmoodi küll. «Mulle meeldib väga petukoodidega ehk cheat’idega mängida, kuid minu meessoost tuttavad ei saa üldse aru – kus siis see põnevus on, kui sa surma ei saa!» naerab Birgit. «Aga kui ma mängin lõõgastumiseks ja mäng mind närvi ajab, sest ma saan kogu aeg surma, siis mis lõõgastumine see ikka on!» lahkab Birgit naiseliku mängimise põhitõdesid.

Kristina arvab, et mängulembus ei olene niivõrd soost, kuivõrd sellest, kas inimene on ekstravert või introvert. «Samas oleneb tõesti mängudest. Meestel on vist suurem vajadus võitjaks jääda, naistele meeldib tihtipeale protsess ise.»

«Mehed sõidavad rallit ja tulistavad,» tundub Virgele, et meeste jaoks on oluline adrenaliin, veri või ilus graafika. Kuid üldiselt ei arva ta, et mängulembus sooga seotud on, pigem oleneb inimesest. «Minu jaoks on see ikka pigem meelelahutus, kuigi vahel ka põgenemine. Näiteks magistritöö eest,» muigab ta.

Ka Birgit ütleb, et mängud panevad argielu eirama: «Sa lähed sinna teise maailma ja ei saa enne sealt välja, kui oled millegi edukaga hakkama saanud, näiteks järgmisele tasandile jõudnud. Sa unustad kõik päevamured.»

«Võib-olla üks erinevus meeste ja naiste vahel ongi selles, et naised mängivad reeglina siis, kui aega on, mehed aga leiavad mängimiseks aega,» arvab aga Kristina.

Psühholoog: mehi ajendab võistlus­­moment, naisi uudishimu

«Mehed kasutavad arvutit üldiselt rohkem, ka mängivad nad rohkem ja hindavad seda tegevust meeldivamaks kui naised. Arvuti kasutamist ja arvutimängude mängimist peetakse mehe soostereotüübile omaseks.

Mehi motiveerib mängima just võistlusmoment. Naised seevastu mängivad tõenäoliselt rohkem uudishimust – nagu loos kirjeldatud petukoodidega mängimine –, mängimist motiveerib põnevus, mis edasi saab, mitte niivõrd võistlus kui selline. See ei tähenda, et naised võitu ei naudiks – kindlasti naudivad, ent kui võita saab ka ilma võistluseta, miks siis võistelda.

Võistlusmomendi kõrval meeldib meestele sageli ka mängude vägivaldne sisu (kuigi mõnes uuringus on leitud, et umbes 15% naisi otsib mängudest just vägivaldset sisu). Naistegelasi kujutatakse tihti üleseksuaalsetena, s.t. rõhutatakse nende stereotüüpseid sootunnuseid – Lara Croft on vast esimene, kes pähe tuleb. See on jällegi omadus, mis tõmbab ligi pigem mehi kui naisi, kuigi taas tuleb öelda, et tegemist pole raudkindla reegliga.

Erinevate mänguliikide nimekirja kohta – nende eelistamise vahel selgeid soolisi erinevusi leitud pole, kõik nad on nii mitmekesised. Näiteks imitatsioonide hulgas on naistele väga meeldiv «The Sims», samas kui sõjalennuki või tankiga mööda lahinguvälja liikumise ja sihtmärkide tulistamise matkimine istub pigem meestele.

Kõige paremini ennustab seda, kas mõni mäng naistele meeldib, tegelaste omavaheline suhtlemine. Seda omadust hindavad naised märksa kõrgemalt kui mehed, ning vastavalt eelistavad mänge, kus tegelaste omavahelisel suhtlemisel on oluline osa. Suhtlemisega seotud mängu näiteks võib tuua looski mainitud «The Simsi».

Mõistlikus koguses arvuti kasutamises pole kindlasti midagi halba. Haiguslikuks muutub mängimine (siin saab paralleele tuua patoloogilise hasartmängude mängimisega) tegelikult alles siis, kui sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed – näiteks jäävad kohustused (nagu pere, töö) unarusse. Inimene saab tavaliselt aru, et mängimisel on halbu tagajärgi, kuid ta ei suuda sellest hoolimata mängimist kuidagi lõpetada. Sellisel juhul tasuks kindlasti juba pöörduda spetsialisti poole.

Agressiivse käitumise ja arvutimängude mängimise vahel on tõepoolest leitud seoseid, kuid siiani ei ole minule teadaolevalt leitud põhjuslikke seoseid. See tähendab, et olemasolevate tulemuste põhjal ei saa öelda, kas arvutimängude mängimine suurendab agressiivsust, kas agressiivsemad inimesed mängivad rohkem arvutimänge, või on mingi kolmas omadus, mis paneb inimese agressiivselt käituma ja arvutimänge mängima.»

Andres Kaera, psühholoog