KUNINGPÜÜTON JULGE: Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi elusloomade nurgakese uus asukas.Foto: Aldo Luud
Kristel Rõss 16. jaanuar 2007 00:00
Pisike kuningpüüton keerab oma saba ümber lapse sõrme ja jääb rippuma justkui nagi otsas. Alla-aastane madu on Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi uus asukas ja loodusringi õpilaste lemmik.

Elusloomade nurgake pakub lastele alati erilist huvi, pealegi ei ole ju Tartus loomaaeda, selgitab Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi kuraator Aivo Tamm.

Seetõttu küpses otsus täiendada muuseumielanike kogukonda kuningpüütoniga. Püütoni naabriteks on vilgas nastik, kuri kilpkonn, kannuskonnad ja Mehhiko tömpsuud ehk akselotid.

Uus asukas on ilmale tulnud Saksamaal madude kasvanduses. «See teadmine on tähtis, et mitte soodustada röövpüüki loodusest,» ütleb Tamm.

Kuningpüüton kasvab poolteise meetri pikkuseks. Praegu on maolaps alles õige pisike, aga kartmatu loomuga. Inglise keeles öeldakse pall-püüton, sest kuningpüüton pelgab inimesi ja keerab ennast rulli.

«Aga tema ei kartnud põrmugi ja hakkas kohe käe peal ringi roomama ja sööma. Seepärast panime talle nimeks Julge,» räägib Tamm.

Kõhutäiteks saab Julge umbes nii nädala tagant hiirepoegi. Kord pistis maolaps pintslisse suurema hiire – siis ei tahtnud ta tükk aega süüa.

«Olen lugenud, et kuningpüütonid võivad olla toidu suhtes pirtsakad, näiteks eelistavad valgete jalgadega hiiri,» muheleb kuraator. Nad neelavad saaklooma tervenisti alla ja söömist alustavad alati peast.

Enne kui loodusringi lapsed Julgega suhtlema hakkavad, pesevad nad käed puhtaks.

«Võõrad lõhnad võivad maolast segada,» selgitab Tamm. Tema sõnul on see hea, kui madu inimestega harjub – muidu võib ta muutuda metsikuks. Näiteks kilpkonn on üsna kuri ja kipub segajat hammustama, kuigi talle meeldib muuseumis ringi jalutada.

Kuningpüüton ei ole mürgine, aga kui teda ehmatada, võib ta hammustada. Ja tal on üsna teravad hambad. Julge ei ole küll kedagi hammustanud.

«Talle ei meeldi eriti, kui puudutatakse tema pead,» teab Tamm.

Kas Julge on poiss või tüdruk?

«Seda me ei tea,» vastab Aivo Tamm. Ta paneb mao­lapse terraariumi tagasi, too naaldub väikese kännu vastu.

«See on soojenduskänd, mille sees on küttekeha,» selgitab kuraator. Vahel käib Julge ka veekausis suplemas, enne katsub sabaotsaga vee jahedust.

«Võtame nastiku ka välja,» palub 11aastane Karl juhendajat.

«Ei, ehk pärastpoole, eelmine kord vehkis nastik sabaga ja võttis ähvardava poosi,» vastab kuraator.

Lapsed leiavad, et nii püüton kui ka nastik on väga armsad.

Väike elusnurk on avatud kõigile, kes zooloogiamuuseumi tulevad. Tulevikus on ülikoolil plaan laiendada zooloogia-, geoloogia- ja botaanikamuuseum esinduslikuks loodusmuuseumiks uhkete näitusesaalide ja külastuskeskusega.