Barrie armastas öelda, et lapsega ei juhtu pärast kaheteistkümnendat eluaastat midagi märkimisväärset. Seda oli talle õpetanud elu. James Matthew Barrie sündis 1860. aastal Šoti väikelinnas Kirriemuiris kümnelapselise pere eelviimase võsukesena. Isa töötas kangruna, kuid Barriet suunas peamiselt ema Margaret Ogivly. Margaret oli pidanud juba kaheksa-aastaselt pärast ema surma hakkama õdede-vendade eest hoolitsema. Just Barrie ema peetakse «Peeter Paani» Wendy, Kadunud Laste ema prototüübiks. Wendy maja, mis inglise keeles on saanud laste mängumajakese sünonüümiks, oli pere pesuköök, kus Barrie koos sõber Jamesiga seitsmeaastaselt esimesi näidendeid välja mõtles. Ema julgustas poissi jutte välja mõtlema ning Robinson Crusoe seiklustesse süvenema.
Venna surm halvas Barrie lapsepõlve
Kuid Barrie lapsepõlve mõjutas enim vanema venna Davidi surm uisutamisel juhtunud õnnetuse tagajärjel. Ema ei saanudki sellest kaotusest üle. «Mitmeid kordi jäi ema Davidiga rääkides magama ja isegi magades liikusid tema huuled ning ta naeratas, nagu oleks poeg tema juurde tagasi tulnud, ja ärkamisel võis David nii äkitselt haihtuda, et ema ehmus üles, pilk meeletu, vaatas enda ümber ringi ja ütles siis aeglaselt: «Mu David on surnud!»» meenutas Barrie aastakümneid hiljem. «Kui ma meheks sirgusin, oli David endiselt kolmeteistkümneaastane poiss.»
Londonis ajakirjanikuna alustanud, kuid seejärel romaanidele ja näidenditele pühendunud Barrie kirjutas esmalt ülimenukaid romaane, mille tegevus hargnes tema sünnilinnas Kirriemuiris. Peeter Paani tegelaskuju ilmutas end esmakordselt 1902. aasta romaanis «Väike valge lind», ent näidendina jõudis tema lugu rahva ette 27. detsembril 1904 Londonis. Raamat sai «Peeter Paanist ja Wendyst» alles 1911.
Tänapäeval, mil pedofiilias kahtlustatud popstaar Michael Jackson end Peeter Paaniks nimetab, võib maailmakuulsa teose sünnilugu tekitada ebamugavaid küsimusi. Nimelt inspireeris Barriet näidendi kirjutamisel üliintensiivne sõprus viie väikese vennaga Llewelyn Daviese perest. Kolmega neist tutvus kirjanik 1897. aastal Londonis Kensington Gardensis jalutades. Kui poiste vanemad paariaastase vahega vähki surid, võttis Barrie kõik viis oma eestkoste alla. «Peeter polegi muud kui säde, mis ma teilt sain,» kirjutas ta hiljem. Usutakse, et Barrie polnud pedofiil, vaid tõeliselt lapsemeelne hing, kes oli säilitanud poisilikkuse, hüvitamaks emale lemmikpoja surma. Tema abielu näitlejanna Mary Anselliga purunes, sest Barriel puudus huvi seksi vastu.
Peetri prototüüpide kurb saatus
Fantaasiaküllasest teosest õhkub nostalgiat kadunud lapsepõlvesüütuse järele, aga ka kurvameelsust. Peeter meelitab Wendy ning tema kaks venda lapsepõlve kuningriiki Eikunagimaale ning jätab Darlingite pere lastetoa tühjaks. Kirjandusteadlased on võrrelnud Peetrit surmaga. Ka Kadunud Lastes Eikunagimaal on nähtud surnud lapsi ning kapten Konkskäppa jälitava krokodilli tiksuvas kellas märki aja möödumisest ja surelikkusest.
«Peeter Paani» ümbritsev nukrameelsuse aura teravnes veelgi pärast kolme Llewelyn Daviesi poisi traagilist surma. Kirjanikule ülimalt lähedane James langes Esimeses maailmasõjas, Michael, kellele Barrie iga päev kirju saatis, uppus kuu enne oma 21. sünnipäeva. Peter otsustas 1960. aastal elust lahkuda ning viskus metroorongi alla.
1920. aastail jättis Barrie oma loo ja tegelaste autoriõigused Londoni Great Ormond Streeti lastehaiglale, mis kasutas autoritasusid teadustöö rahastamiseks ja meditsiinivarustuse soetamiseks. Ta ise suri aastal 1937. Kuna haigla autoriõigused kaotavad tänavu kehtivuse, ent lisaraha on hädasti vaja, alustasid Barrie pärandi valdajad 2004. aasta augustis kirjaniku otsimist, kes suudaks «Peeter Paanile» järje kirjutada. Võistlusel osales mitusada autorit kogu maailmast.
Järje kirjutamise võimalus anti mainekale Briti lastekirjanikule Geraldine McCaughreanile. Barrie stiili ja sentimenti aimav «Peeter Paan punases» ilmus 5. oktoobril 2006.
Geraldine McCaughreani kirjutatud järjes «Peeter Paan punases» kohtab vanadest Paani-lugudest tuttavaid tegelasi. Paan kaotab oma varju.
Kommentaarid