Mehed unustatud armeest (5)

Film «Mehed unustatud armeest» räägib loo Eesti Vahikompaniist 4221. Selles teenisid Saksa poolel võidelnud eestlased, kes Teise maailmasõja lõppedes valvasid Natsi-Saksamaa liidreid. Tõsi, mitte ajaloo tuntuimal Nürnbergi kohtusaagal, vaid selle järelprotsessidel. Eesti mehed kuulusid USA okupatsiooniarmee koosseisu. Kompanii asutati 60 aastat tagasi, 1946. aasta sügisel. Selle lõpp saabus 1963. aastal ning 40 aastaks vajus nonde meeste tegevus unustusse.

Millal tekkis aga Indrek Treufeldtil mõte jäädvustada nende meenutused? ETV Brüsseli korrespondendi sõnul alustas ta tööd kaks aastat tagasi. Kõigepealt vaatas ta läbi eestlaste kirikukoguduste nimekirjad, et leida vahikompanii liikmeid. Samuti kuulutasid filmi koostajad plaanidest väliseesti ajakirjanduses. Viimase kaudu saadi nii mõnegi mehe kontakt. Ühekorraga oli Nürnbergi vahikompaniis umbes 150 eestlast.

Usutles mehi ka Nürnbergi kohtupalees

«Kokku võis aga eri väeosades teenida rohkem kui 1000 kaasmaalast. Eestlaste väeosi Ameerika tööteenistuses oli minu andmetel kokku 22, sarnaseid üksusi oli ka Briti okupatsioonitsoonis Saksamaal,» teab Treufeldt.

Suuremaks tööks ja intervjuudeks läks mullu. «Säärased lood vajavad kiiret talletamist just seetõttu, et kõnelejad on eakad. Mitme meheni jõudsin paraku liiga hilja,» tunnistab ajakirjanik. «Kui oleksin alustanud 10 aastat tagasi, oleksin kogunud märksa rohkem materjali.»

Meestega kohtusid Treufeldt ja režissöör Kalle Käesel mitmes paigas kogu maailmas. «Kaugeim koht oli Toronto. Filmisime ka Tallinnas ja mõnes Eesti maa-

kohas. Samuti Paldiskis, kus praegu tegutseb rahuoperatsioonide keskus,» seletab Treufeldt.

Rosinaks oli käik Nürnbergi kohtupaleesse. Viimane tegutseb tänini ning on ainulaadne kompleks, kus vangla ja kohtusaal kõrvuti. «Viis vangide eluplokki paiknes keskpunktist väljuvate kiirtena. Neli plokki on lammutatud, üks on jäänud,» kirjeldab Treufeldt.

Jälgiti feldmarssaleid ja Eesti julgeolekupolitsei juhti

Kas mõni meie mees oli ka natsiliidrite kohtuotsuse täideviimise juures? «Tõenäoliselt mitte. Kõige kuulsama Nürnbergi protsessi juures eestlasi ei olnud, sest nad istusid alles liitlaste vangilaagrites,» kummutab Treufeldt arvamuse. «Siin-seal avaldatud mälestused seal tegutsemist on pigem fantaasia.»

Kuigi riigijuhtidega eestlased kokku ei puutunud, valvasid nad hiljem küllaltki nimekaid mehi. Huvitaval kombel selgus neile Nürnbergi vanglas, et paljud kõrged kinnipeetavad olid käinud sõjakäikudel Eestis. Endised Saksa sõdurid said nii vanglas kokku kindralitega, kelle alluvusse nad kunagi olid sattunud. «Valvati feldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi, kes juhtis Wehrmachti väegruppi Nord. Viimasele alluvad üksused vallutasid Eesti territooriumi,» selgitab Treufeldt.

Samuti hoiti silm peal feldmarssal Georg von Küchleril. Ta oli Nordi väegruppi kuuluva 18. armee juht. Just von Küchlerile saatsid Eestisse alles jäänud poliitiliste jõudude esindajad 1941. aasta juulikuus memorandumi, et luua valitsus. Paraku laskis kindralihärra siiski vastata eitavalt.

Kõige põnevam oli aga kokkupuude SS-Obersturmbannführer Martin Sandbergeriga. Ta tegutses Eestis julgeolekupolitsei ja SD ülemana. «Üks vangivalvuritest oli Sandbergeri autojuht,» teab telemees.

Nürnbergi järelprotsess määras küll Sandbergerile surmanuhtluse, kuid väga andeka juristina suutis ta selle karistuse ära muuta. Vabanes vangistusest 1958. aastal ja on siiani elus. Eestlased said 95aastase Sandbergeriga kokkuleppele intervjuu suhtes. Ent viimasel hetkel ta siiski keeldus.

Millised olid aga Saksa armees võidelnud meeste sekeldused enda mineviku pärast? Nad võitlesid ju ikkagi liitlasriikide sõdurite vastu. Treufeldti kinnitusel neid oli. Eriti nendel noormeestel, kellel oli kaenla alla tätoveeritud SSi kuulumist kinnitav nn. veregrupi märk.

Juhuslik mees jagas külabussis valvurite aadresse

«Endiste sõdurite tausta selgitasid nn. skriinijad ehk läbisõelujad, kes olid sageli üsna rumalad,» avab Treufeldt tausta. Õnneks kujundasid ameeriklased peagi seisukoha, et eesti mehed pole seotud natside kuritegudega. Samasugused üksused moodustati ka lätlastest ja leedulastest. Nemadki tegid läbi teenistuse kuulsas Nürnbergi vanglas.

Lõpuks räägib Indrek Treufeldt ka filmitegemise juures ilmnenud suurima üllatuse. Kord suvel oodati teda Tartus Ülikooli. Hakkaski ta siis pealinnast ühe bussiga külavaheteid pidi Lõuna-Eestisse sõitma. «Poolel teel selgus, et minu kõrval istub mees, kellel on tuttavaid vahikompaniis,» imestab ajakirjanik. «Ta andis paar aadressi ja telefoninumbrit – nii sain tõhusalt uurimistööd jätkata.»