Inimesed

Enesetapp presidendilossi vannitoas (5)

Allar Viivik , 2. detsember 2006, 00:00
SURMA-AASTAL: 1946. aastal võetud fotol poseerib Johannes Vares koos kuue-revääril oleva ENSV Ülemnõukogu saadikumärgiga. Võimalik, et see on temast viimane foto.Foto: Eesti filmiarhiiv
3. detsembril 60 aastat tagasi maeti Tallinna Metsakalmistule riigimees, luuletaja ja arst Johannes Vares. Seda, et ta laskis endale Kadriorus kuuli südamesse, varjati ENSVs aastakümneid.

2. detsembri 1946. aasta Õhtuleht ilmus leinaraamis. ÜK(b)P Keskkomitee, NSVL Ministrite Nõukogu ja Ülemnõukogu presiidium teatasid esiküljel, et 29. novembril lahkus ENSV ÜNi presiidiumi esimees Johannes Vares. Surma põhjusena märgiti: lühike, kuid raske haigus.

Põrmuga sai hüvasti jätta 1. ja 2. detsembril Estonia kontserdisaalis, matusetalitus toimus samas 3. detsembril. Viimne puhkepaik on Metsakalmistul.

Kusagil ei üllitatud meditsiiniülevaadet surma põhjuse kohta, ametlikku versiooni uskusid aga vähesed. Seepärast levisid rahva seas legendid.

Haiglast naasnud Vares oli heas tujus

1994. aastal ilmunud Voldemar Pinni raamatus «Kahe mehe saatus» on neid kuus. «Vares hukkus autoõnnetuses, metsavennad lasid maha, EKP juhtkond sundis enesetapule, uppus vannis, töökabinetis tulistas kõrge Moskva ametimees või hoopis tapeti Stalini käsul.»

Voldemar Pinni sõnul põhineb surma kirjeldus neljal allikal: ajaloolase Erich Kauba kirjutatul, endise julgeolekukomitee töötaja Vladimir Pooli ja Varese raviarsti Aada Mardna andmetel ning mehe enda hüvastijätukirjal.

Reedel, 29. novembril oli Pinni kinnitusel tavaline pilves sügishommik. Lossis ei ennustanud peatseid traagilisi sündmusi miski. ÜNi presiidiumi esimees Johannes Vares oli eelmisel päeval naasnud haiglast 11päevaselt ravikuurilt, kus raviti kõrget vererõhku. Peremees oli pealtnägijate sõnul heas tujus.

Hommik algas vähemalt esialgu rahulikult. Kadriorgu saabus ihukaitsja Ants Tähemaa, vahetuse lõpetas Rodion Podgornõi. Tööle saabusid ka toonane vastuvõtutoa juht Edgar Hõbe ning majapidajanna Hilda Janson.

Kell 10 einestasid Emilie ja Johannes Vares. Veidi hiljem olevat mees helistanud vastuvõtutoa juhile, kuid saanud sekretärilt teada, et Hõbe on linnas. Vares palunud, et mees naastes tema juurde läheks.

Tagasi Kadrioru lossi jõudis Hõbe umbes kell 11.30. Koos ihukaitsjaga läksid nad presiidiumi esimehe juurde. Teda polnud. Mehed oletasid, et Vares ajab vannitoas habet. Majapidajanna aimas aga halba ja palus kontrollida, kas vannitoas pole midagi juhtunud. Tähemaa koputas uksele, kuid vastust ei saanud. Sissepoole avanev uks oli kinni kiilunud. Lõpuks sai ta avada umbes paarikümne sentimeetri laiuse pilu. Põrandal paistis Varese hommikumantel.

Kardan kõige pahemat – segaseks jäämist

Tähemaa kutsus appi Hõbeda. Nad arvasid, et mees on vannitoas minestanud. Esimesena astus sisse Hõbe. Ta leidis Johannes Varese vasakul küljel lamamas. Veidi eemal põrandal vedeles 7,65 mm püstol Walther.

Vannitoa aknalaual olid Varese hüvastijätukirjad. Üks oli määratud ÜNi presiidiumi asetäitjale Nigol Andresenile, kuid selle sisu on uurijatele siiani teadmata. Teises seisab: «Haiguse laviin, mis minust üle käis, on minu organismi sedavõrd laostanud ja ruineerinud, et vaevalt (minu eas!) see veel toibuda ja töövõimeliseks muutuda võiks. Nüüd, kus on tarvis elujõudu, ülesehitajaid, nõukogude töö tõelisi juhtivaid tegelasi, tunnen ma enese järsku südamehaiguse, kõrge veresurve ja närvikava kurnatuse tõttu olevat täielikult töövõimetu kõikidel aladel. See on masendav ja ränk tunne, mis sunnib tegema järeldusi, kuna väljavaateid muid ei ole.

Praegu kipub haigus võtma kuju ja pöörde, millest on vaja enesel ette jõuda. Kardan kõige pahemat – segaseks jäämist, vaimset invaliidsust.»

Veidi allpool oli punase pliiatsiga: «Andesta kallis Siuts (Varese naise hüüdnimi – toim), Sina kangelaslik lohutaja! Tean, et oma sammuga lõhun ka Sinu elu! Ei suuda enam!»

Helistamise peale sõitis kell 12.15 kohale valitsushaigla peaarst J. Desalõt ja doktor Mardna ja Vassiljeva. Kuid neil jäi üle konstateerida surma. Kuul oli otse südames.

Pinni raamatu järgi tuvastasid meedikud, et Varest vaevas septembrist gripp, kuid ta töötas edasi. 30. novembril tehtud lahkamine tuvastas peaaju veresoonte ja südamearteri lupjumise.

Kui Pinn Mardnalt põhjuseid uuris, vastas kõrges eas doktor: Varese füüsiline seisund polnud ähvardav. See, mis suitsiidini viis, oli üha süvenev depressioon. Edasi kirjutab Pinn: «Oletan, et üks põhjusi oli selles, et see vaenlane, keda Vares oli kogu elu õppinud vihkama – Eesti kodanlus ja Saksa natsism – olid hävitatud. /---/ Rünnata aga seda, keda ta kogu elu oli ülistanud, ent kellest alateadvus päev päevalt signaliseeris, et see on suurem vaenlane kui kõik eelmised kokku, polnud see koltunud ja rasvunud mees enam võimeline. /---/ Ometi andis alateadvus talle uute märksüsteemisega teada – elu valede meri kasvab ja ta ei ole võimeline sealt välja rabelema, ta ainult suurendab seda merd. /---/ Ühe ta luuletuse mõte oli: võin teha seda, mille tões olen veendunud. Kui aga pean tegema seda, mille õiguses kahtlen, siis on sõna seltsimees Brauningul. Brauningule antigi sõna.»

Arst, luuletaja ja riigitegelane

Johannes Vares sündis 12. jaanuaril 1890 Viljandimaal Heimtali vallas. Õppis kohalikus vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis ja Pärnu gümnaasiumis. Viimases olid ta klassivennad Jüri Uluots ning Johannes Semper. 1910–1914 õppis Kiievi ülikoolis arstiks, osales Esimeses maailmasõjas ning Vabadussõjas. Oli 1921–1939 arst Pärnus.

Avaldas Barbaruse nime all tosin luulekogu, publitsistikat ja reisikirju. Asus 1939. aastal Tallinna, pärast juunipööret sai A. Ždanovi soovi järgi nukuvalitsuse peaministriks. Augustis 1940 sai ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks, osales Eesti sovietiseerimises. Ilmselt ühena vähestest eestlastest autasustati Varest Vabadusristi ja Lenini ordeniga. Esimest keeldus ta vastu võtmast.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee