Harri Vasar oli kodus käimas (11)

Legendaarse laulja mälestusõhtul «Harri Vasar on täna kodus» käisid Estonia laval, kus aastaid töötas ka Harri Vasar, kümned muusikud ja pillimehed. Teiste seas duett Koit Toome ja Ele Milistfer, Noorkuu, Sirje ja Väino Puura, Margit Saulep ja Alar Haak, Ülle Lichtfeldt ja Estonia keelpillikvartett, Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane, Marko Matvere, nukuteater Marionett. Aga ka juba tosinkond aastat Euroopa ooperiteatrite lavadel ilma tegev Harri Vasara poeg Lauri Vasar, kes paraku ilmus lavale laulma ja isa meenutama videolõikude vahendusel, sest väga tihe esinemisgraafik ei lubanud Eestisse sõita.

Vaheldumisi esinejatega sai publik näha lava tagaseinale projitseeritud laulja fotosid lapsepõlvest alates, neid saatsid meloodiakatked äsja välja antud kaksikheliplaadilt, millel kõlavad omal ajal tuntud laulud, nagu «Kuupaisteserenaad» filmist «Tule tagasi Sorren­tos­se» ja «Suliko», aga ka RAMi kvartetiga salvestatud lood.

Mälestuskontsert lõppes Ülo Vinteri looga «Majakene mere ääres» ja lavale tulid kõik sel õhtul Harri Vasarat lauludega meenutanud esinejad.

Õhtu jätkus väiksemas ringis talveaias, kuhu kogunesid paljud laulja sugulased ja sõbrad, kolleegid ja tuttavad.

«Nukker-romantiline alatoon käis Harriga alati kaasas.»

«Meie kõige meeldejäävamad koosveedetud ajad jäävad suvedesse, kui me koos Viisimaa ja Nõmmikuga mööda Eestit rändasime. Laulsime koos Harriga nii duette kui ka soolosid. Tollal pärast esinemisi kohe magama ei mindud. Aga me teadsime, et 50 kontserti on veel ees ja et ega iga öö saa ka pidutseda.

Harri oli väga südamlik ja tore kamraad. Tema tänasel õhtul paljud ehk ei teadnudki, et kõik laval olnud nukud olid Harri meisterdatud. See oli üks ta suuri salaharrastusi, Kommunaari nukuteatris ta neid ju meisterdas.

Seal nukuteatris ta mitte ainult ei laulnud, vaid ka lavastas ja kui mõni näitleja jäi haigeks, siis asendas ka teda.

On uskumatu, et ta sai kõigega hakkama, aga teisalt oli ta ka andekas inimene. Kuigi ühelgi alal ei olnud tal ju akadeemilist haridust.

Ta oli väga populaarne ja tüdrukute lemmik kindlasti. Oma populaarsusest hoolimata oli ta tihti nukrameelne, eriti siis, kui oli võtnud paar klaasi veini. Siis hakkas ta nukrutsema, et ta pole siiski suur ooperilaulja, sest tal polnud tõesti väga suur hääl, aga samas oli tal väga kaunis tämber. Ta nagu igatses millegi järele ja see väike nukker-romantiline alatoon käis temaga alati kaasas.»

«Isa oli minu jaoks ennekõike muinasjututegelane.»

«Sisetunne ütles, et praegu on just õige aeg selline kontsert korraldada. Olen ka ise praegu kõige paremas eas seda teha, sest ma olen just sama vana, kui isa oli siis, kui mina sündisin. Algul mõtlesin, et issi saab 80 ja teeme plaadi. Aga kus teha plaadi esitlus? Loomulikult talveaias.

Korraga aga otsustasin, et isa mälestusõhtu tuleb kas suurel laval või üldse mitte kuskil, sest ta oli minu jaoks ennekõike muinasjututegelane. Sest kui ma väike olin, nägin teda kõige rohkem kord kuus, sest mu vanemad läksid lahku, kui olin mõnekuune. Aga ta oli distantsilt ikkagi hästi armas.

Kunagi käisin kunstiinstituudis ettevalmistuskursustel, tahtsin minna skulptuuri õppima. Samal ajal käisin ma nädalas kaks-kolm korda ka isa juures ateljees, kus ta oma nukke tegi. Siis, peaaegu et juba täiskasvanuna, sõbrunesingi ma tolmustes dressipükstes ja toriseva papaga. Ta oli juba selline kurvameelne ja uje vanamees.»