Omal ajal ilmuski «Dysenteria» tegelikult ainult kasseti, mitte plaadi kujul. Aga et bändil tekkis õigustatud kahtlus, et viimasegi veel toimiva (kuigi kindlasti vilistava) kasseti linti on augud sisse kulunud, oli aeg plaadi väljaandmiseks küps. Sel puhul jagasid meile oma mälestusi ja tulevikuplaane Kulo praeguse koosseisu kolm liiget, kes kunagi 20 aastat tagasi ka algrivistuses platsile jooksid: laulja Kojamees, basskitarrist Enn Peetre ehk Abskin ja kitarrist Marco Rüütel ehk Don Maccaroni, nüüd ametite poolest poliitik, pangatöötaja ja firmajuht.
Mullu avaldasite esmalt taas oma teise plaadi «Onarhia». Miks ikkagi oli vaja «Dysenteria» uuesti välja lasta?
Kojamees: Sest see on ajalugu.
Enn: Põhiline sõnum on, et me tegutseme edasi. See ei ole mingi sünnipäevaprojekt, et 20 aastat bändi.
Marco: Anname vanad menualbumid välja ja läheme edasi. Ajalugu tuleb talletada. Vaevalt seda albumit enam paljudel alles on.
E: See on ka minevikuga lõpparve tegemine. Punume uusi lugusid juba, ja sama stiili, nagu nende kahe albumiga, me enam ei tee. Oleme muutnud saundipilti ja enam ei pööra tähelepanu niisama tolategemisele, vaid muudame ka oma sõnumit. Järgmisel aastal ehk õnnestub ka uue plaadiga välja tulla.
K: Mis, me enam ei olegi tolad või? Ja ära käi veksleid välja!
Kui raske või kerge oli Kulol toona oma esimese albumi salvestamine?
K: Iga tempokas ja raju plaadi sissemängimine kurnab bändimehi ja vaimusilmas kujutad endale algul asju hoopis teisiti ette. Näha oli, et ideaalset saundi, mida näiteks «Üksinduse» puhul soovisime, ei saavuta. Aga poole salvestamise ajal vahetus helitehnik. Algul tegime (Indrek) Pattega ja poole pealt tuli Peeter Määrits, vana pungikooliga mees. Kui ta meie musta materjali kuulas, siis tundis sealt igasugu huvitavaid asju ära, Nina Hagenit ja… Tema sai paremini meie reale külge. Nii ta siis püüdis meile kujundada Hageni saundi, aga meie pillikäsitsus oli selline, et me selleks valmis polnud. Kogu plaat on suhteliselt suur kompromiss meie endi sees.
Ammuste aegade huvilisel on siin võimalus kuulda kitarril noort ja vihast Mihkel Rauda.
M: Mihkel oli külalismuusik ja mängis selle plaadi peal kahel lool. Külalisi on veelgi, (Kojamehe tollane pruut) Nässu ja… Eke-Rait (hilisem Metallisti klahvimees) oli paar korda laval. Jaak Vasar oli mitu korda, Kalle Klein pole live’is olnud.
Kuidas tollased teemad praegusesse aega sobivad?
K: 50% on ajatud lood ja teised 50% on nii totaalselt down, mida ei tahaks üldse mängida.
Mängite neid lugusid kohati praegu ka. Kuidas tagasiside on?
E: Nostalgia maik on man, ega muud ei olegi. Nende lugudega seal (noogutab peaga plaadi pool) pole tänapäeval midagi peale hakata. Las nad siis olla ajaloos ja jääda sinna.
Kui palju Kulol kontserte on?
K: Üliharva.
M: Ei saa öelda, meil ju kaks live’i novembris tulemas, üks detsembris Valgas, jaanuaris tuleb Tartus.
E: Üks põhjus on muidugi see, et bändiliikmetel on muu elu ka, ja kui ausalt öelda, siis üle ühe live’i kuus ei venita eriti välja.
M: Me ei ole professionaalsed muusikud, selles mõttes, et me ei tee seda selleks, et elada saadavast honorarist. See on meie jaoks hobi.
E: Et lahe oleks, see on põhiline.
K: Selleks, et seda honorari üldse saada, on vaja teha niivõrd palju meie jaoks mõttetuid ja vastuolulisi kompromisse, mida me ilmselt ei suuda ega taha teha.
E: Kui läheb kohustuseks, siis ei ole enam lahe. Siis on nagu tööl käimine. Ja mul on töö olemas.
K: Eesti on täis bände, kellest laval õhkub tülpimust. Kõik on nagu paigas, aga samas elu seal sees ei ole, seda sädet. Samasugustest mossitavateks tontideks me saada ei taha.
Mille poolest erineb teie uus materjal vanast?
E: Sõnumi asetuse poolest eelkõige. Vanasti laulsime õllest ja ma ei tea millest veel, aga kuna me praegu oleme sisuliselt juba täiskarske bänd, siis ei ole nagu mõtet sel teemal enam sõna võtta.
K: Katkematust seksist…
E: Ah, keda see tinapanemine tänapäeval üldse enam huvitab. Prioriteedid on muutunud, kaasa arvatud meie omad. Fakt on, et ma ei ole 15aastane ludupea. Mul on midagi öelda inimestele, mitte rääkida, kui ilgelt lahe on tina panna.
M: Imago poolest oli tollal ka sügav kontrast valitseva olukorraga. Olime nagu sädelevad paabulinnud keset üldist hallust.
K: Mitte et me ise oleks niipalju ajast eest olnud või midagi… Hoopis nõukogude süsteem oli niipalju ajast maas.
Kuidas asi muusikaliselt muutunud on?
E: Kui oleksin võõras ja astuksin prooviruumi sisse, siis ma ilmselt ütleks, et saund on läinud paksemaks, oleme oma toone kõvasti alla keeranud. Ülireibast hüpiknukulikku žanrit me ka enam ei viljele.
M: Eks seda kuuleb kindlasti meie live’idel, seal katsetame, kuidas lood toimivad ja kuidas nad meile endale meeldivad. Vanad lood, mida esitame, on ka uuenenud.
Ja lõpuks – mis roheline kleeps see teil plaadi vahel on?
E: Kulo kleeps. Suvel enne Õllesummerit mõtlesime, et igal bändil oma logod ja asjad ja siis meil tuli säärane idee. Mis ei ole mitte millegagi sarnane. Pärast küll küsiti ja viidati mingisugusele kohukesele ja mingile parteile, aga ei. See roheline on täiesti ainulaadne roheline, see K-täht on ka täiesti ainulaadne K ja need nõgesed seal taga on täiesti ainulaadsed nõgesed.
M: Kui eile plaate vabrikusse viisin, siis tuldi ka kohe küsima, et see on ju see. Ei ole! Meil ei ole sellega absoluutselt mingit pistmist.
Millega?
K: Mitte millegagi!
Kommentaarid