Aivar Riisalu tantsu luigelaul (277)

Ajal, mil lõputiitrid ekraani aluse täidavad, keerutavad viimset valssi Kristina Tennokese-Ott ja Aivar Riisalu. Meespool tunnistab, et vaatamata saatest lahkumisele on tunne hea: «Kui oled pidanud midagi tegema ja oma pea kogu ressursi ära kasutanud, ja kui sa siis ühel hetkel saad teha miskit lihtsalt niisama, siis võtsimegi viimset valssi nii. Me ju praktiliselt ei liikunud, nautisime teineteist. Ja ilmselt mõistsime mõlemad, ilma sõnagi vahetamata, et me olime ju nii tublid!»

Kuidas aga kulges eilne tantsusaade enne Aivarile ja Kristinale saatuslikku lõpuvalssi?

Pillimehe oravatega paarituv kass

Mitu tundi enne järjekordse «Tantsud tähtedega» saate algust käib Lasnamäel telestuudioks muundunud angaaris kibe töö. Peaproov pole veel alanud, kuid paarid keerutavad kaamerate ees juba tantsu.

Angaari välisukse juures kisub orkestrimeeste punt suitsu. Muidugi mõista arutavad nad, kes siis tänases saates välja võib langeda. «Ilmselt jääb tänane Riisalule luigelauluks,» jääb kõlama ühine seisukoht. Siiski väikese mööndusega: «Ega seda ju ette tea!»

Edasi vallutab sigaretisõprade seltskonna juba hoopis teine ja lõbusam teema. Katkematu naer saadab juttu, mille peategelaseks ühe pillimehe kass, kes paarituvat oravatega ja need siis nahka pistab. Ainult saba jäävat järele.

Mikk Saar ja Olga Kosmina teevad oma ladinaameerika tantsu juba teab mitmendat korda läbi. Olgal on küll argirõivad üll, ent tegelikult saateks käivaid ettevalmistusi reedavad värskelt tehtud pidulik soeng ja kõrgete kontsadega siidised tantsukingad, mille alt piiluvad ajutiselt välja ruudulised sukad. Glamuurset meeleolu tekitavad sel hetkel pigem laes küütlevad diskokerad, mis siiski kuidagi tahtmatult külvavad ka õrnalt hoomatavat pinget.

Järjekordne muusikapala lõpeb, kuid Mart Sander pole orkestri esitatuga rahul. «Just lõpetasime jutu, et seal lõpus pole fermaati!» ägestub ta korraks.

Elektrijänes Riisalu teeb partnerist fotoseeria

Taustalauljad Dagmar Oja, Jelena Juzvik ja Kelli Uustani on jõuvarude säästmiseks võtnud istet laval paikneva trepi alumistel astmetel. Laulusõnad on kinnitatud nende lähedale eesriide tagaküljele, kuid kuna tekstipabereid on palju, tekib viivuks väike tõrge. «Palun kleeplinti!» palub Uustani. Sander tõttab aega viitmata appi, üle angaari kõlab kui kõuemürin: «Kuhu must teip kadus? Kas tõesti kogu selle hiiglasliku stuudio peale pole kellelgi teipi?!» Kleeplindi probleem saab kiirelt lahendatud.

Aivar Riisalu on üliaktiivne nagu ikka. Kes teab, äkki on see lihtsalt moodus närvipinge leevendamiseks? Igatahes hoiab Meie Mees peos fotoaparaati ja välgutab sellega pilte teha tempos, nagu oleks käes viimnepäev. Või siis viimane saade. Vähemalt tema jaoks. Kristina Tennokese-Otist valmib lausa portreefotode seeria, kuid ärksa piltniku kaamera eest ei pääse vist keegi. Ühel hetkel on ta – küll juba pildimasinata – hoopis laval orkestri ees, sooritab seal kiirkõnniga poolkaare, lõpetab etteaste sensuaalse puusade ette ja taha nõksutamisega ning kaob sealt sama ootamatult, nagu sinna oli ilmunud.

Ülihelde «žürii» kiidab liba-Gerlit

Vahepeal on laval tekkinud küsimus, millise tantsupaari jaoks peaks lavalt kõlama Rolf Roosalu esitatav tuntud laul «Roxanne». «Ükski tantsija ei tunnista «Roxanne`i» enda omaks!» imestab Mart Sander. «Riisalu ütles, et tema sellist ei tunne ega taha. Eks siis sunnime!»

Kell saab veerand seitse õhtul ja lubatakse alustada peaproovi. Kulub siiski veel kümme minutit, kuni kõlab taas Mart Sandri jõuline hääl: «Algab läbimäng! Palume osalisi lavale!» Samal ajal tõstetakse laudadele suupistevaagnaid. Sattunud ühe vaagna lähedusse, pistab Sander juustutükikese suhu.

Paarid astuvad improviseeritud žürii ette. Kuid keda taas varakult kohal pole, on Gerli Padar, kes seekord isadepäeva kontserdiga hõivatud. Martin Parmas sooritab peaproovis oma etteasted seega kas Kristina Tennokese-Oti või iseendaga. See tähendab, kujutletava partneriga. Mida on aga omaette nauding vaadata ja millest aimub – kuidas öeldagi – suisa kunstiväärtuslikku fataalsust.

Neljaliikmelise «žürii» moodustavad läbimängu ajal kolm naist ja mees, kes nähtavasti teletiimi liikmed. Tegemist on eriti heldete punktijagajatega ning kommentaarid, mis kostavad tantsijaile «härra Taela», «proua Kõrbi», «härra Naela» ja «proua Klandorfi» suust, on kummalistest kummalisemad. Peamiselt kiidetakse esinejate rõivastust stiilis: «Kleit on väga ilus!» või «Super!» Kristina Tennokese-Ott, kes asendab ühes tantsus Gerli Padarit, pälvib unustamatuid kiidusõnu: «Veel saledam Gerli!»

Peaproov saab suuremate viperusteta läbi. Pikkamööda on saali valgunud pealtvaatajad, betoonpõrandale asetatud laudade vahel sebivad kelnerid, šampanjapudelid peos, ning valavad jooki nagu kõige peenemas restoranis.

Viis minutit enne kaheksat saabub joostes ka kauaoodatud Gerli.

Kell kaheksa palutakse kõigil mobiiltelefonid välja lülitada, naeratada ja teeselda topeltrõõmu. Nimelt hakatakse kohe salvestama saate muusikalist finaali, mis jõudis eile eetrisse enne telefonihääletuse tulemuste teatavakstegemist.

Kui öeldakse, et televisioon pole muud kui üks suur pettus, võib selles isegi tõetera sees olla. Teine asi on tantsuoskusega. Sellega juba alt ei vea.

Mida sosistas Martin Gerlile?

Gerli ja Martini rumba lõppes tantsupaari kuuma embusega, kus kaamerasilm jälgis, kuidas Martin Gerlile pikalt midagi kõrva sosistas.

«Kui arvestada, et sain kleidi selga vahetult enne esinemist ja tantsida antud muusikasse täiesti esimest korda alles laval, siis mõnes mõttes sain väikese šoki. Väike blackout käis rumba ajal läbi,» tunnistas Gerli Padar.

«Nii et kohe kindlasti polnud see mu elu parim rumba. Kohe kindlasti mitte.»

Mida aga sosistas Martin Gerlile tantsu lõppedes kõrva? «Ütles nagu tavaliselt: tee parem nägu!»