«Dilberti» koomiksi autori imepärane paranemine (1)

Kontorielukoomiksitest tuntud Scott Adams (49) põeb spastilist düsfooniat, haruldast haigust, mille tagajärjel aju kõnekeskused sulguvad või hakkavad töötama täiesti oma tahtmist mööda, kirjutab Associated Press. Tõvele on omane veider tunnus: pat­siendid ei saa rahulikke vestlusi normaalse häälega pidada. Ometi suudavad nad harilikul häälel rääkida teises olukorras, näiteks vahetult pärast aevastamist või naermist. Samuti hakkab jutt jooksma, kui haige teeb hästi peenikest või jämedat häält. On teada patsiente, kelle kõnetakistus kaob luule lugemisel – Adams kuulub nende hulka. Hingeldamine ja kogelemine andis järele ka siis, kui kunstnik laulis. Ameerikas on tal umbes 30 000 saatusekaaslast, kellest enamik on 40ndates–50ndates eluaastates.

Eelmisel nädalal juhtus ime, mida spastilise düsfoonia patsiendid tavaliselt ei koge. Adams sai ootamatult hääle tagasi. Ta luges parajasti hääle treenimiseks juba tont teab mitmendat korda lasteluuletust «Jack Be Nimble», kui märkas äkki, et kõnet ei takista miski. Sestsaadik suudab kunstnik täiesti normaalselt rääkida – tõsi, kareda ja plekise häälega, mis jätab mulje külmetusest.

Algul hakkas värisema väike sõrm

Kuid ta ei julge täielikust tervenemisest mõeldagi. «Ma ei taha anda alusetut lootust inimestele, kes kannatavad sama häda all. Ma isegi ei tea, kas mu hääl kestma jääb. Võib-olla on see tühipaljas meelepete. Hääl tuli küll tagasi, kuid võib paari päeva pärast igaveseks kaduda.»

Endisel finantsanalüütikul, kelle joonistused pilavad keskastme juhtimist, algas haigus hiilivalt. Ligi kolm aastat tagasi tekkis tema parema käe väikeses sõrmes värin niipea, kui ta üritas pliiatsiga joonistama hakata. Kunstnik võttis kasutusele digitaalse joonistustahvli ja kirjapulga ning tõmblused kadusid. Sestsaadik on kõik «Dilberti» koomiksid sündinud arvutis.

Kuid eelmise aasta algul kaotas Adams bronhiidi ja kõripõletiku tagajärjel hääle. Elu avalikkuse silme all tundus talle mõeldamatu. Armastatud koomiksikunstnik ei julgenud koduseinte vahelt välja astuda. Mõte toidupoodi minekust, ilma et ta saaks öelda «tere» või «aitäh», tundus ilmvõimatu.

Samamoodi tundis Adams hirmu võimalike ohtlike olukordade ees. Kuidas kõndida tänaval, kui ei saa hoiatada kogemata auto ette astuvat kaaskodanikku või karjuda: tulekahju!

Botoxi süstid otse kõrisse

Viimaks diagnoositi kunstnikul spastiline düsfoonia ja ta hakkas saama ravi. Seda tõbe annab leevendada samasuguste botoxi süstidega, millega ilukirurgid vananevatel laupadel kortse siluvad. Kui süstida botuliin­tok­siini kõrilihastesse, blokeerib see närviimpulsid ning vähendab spasme. Paraku kestab süstide mõju vaid kolm kuud ning patsient peab leppima hingetu ja katkendliku häälega. Adams otsustas süstidest loobuda, sest tekkinud hääl oli liiga nõrk avalikuks esinemiseks. Nii käis ta kuni sügiseni fännide ees oma haigusliku lavahäälega, ohverdades sellele võime intiimseid vestlusi pidada.

Oma arvukate fännidega peab Adams ühendust blogi vahendusel. Ta on avameelselt pihtinud, kuidas suudab kõnelda suure rahvahulga ees, kuid mitte teise inimesega silmast silma seistes. «Ja enamik haigeid ütleb, et neil on kõige raskem rääkida telefoniga või taustamüra olemasolul. Mina räägin normaalselt üksinda, kuid mitte teiste seltskonnas. Nii jääb mulje sotsiaalsest ärevushäirest, kuid tegu on lihtsalt erineva kontekstiga, sest suutsin samadele inimestele täiesti vabalt laulda.»

Põhjuseks vigane kromosoom

Arvatakse, et spastilise düsfoonia põhjus peitub kromosoomianomaalias, mis põhjustab häälepaelte krampe. Tihtipeale tõmblevad patsiendil ka silmad, käed, jalad ja suu, raskendatud on liikumine. Mõtete avaldamine ajab spastilise düsfoonia all kannatajaid pahatihti säärasesse ärevusse, et nad katkestavad hingamise või tunnevad enne kõnelema hakkamist ägedat südamepuperdust. Ravi pole teadlased veel leidnud, kuid paljud patsiendid saavad leevendust häälekõrguse muutmisel või spetsiaalsete hingamis- ja lõdvestusharjutuste tegemisel.

Adamsi kodulinna San Francisco hääle- ja kõnespets doktor Krzystof Izdebski ütleb, et kõnekramp teeb patsientidest sotsiaalsed heidikud. «Nad näevad normaalsed välja ning võivad isegi üks-kaks sõna normaalse häälega öelda, kuid nad krimpsutavad nägu ja kogelevad, ning arvatakse, et neil on parajasti insult. Ühiskond on nende vastu väga julm.»