«Saatan kannab Pradat»: tikk-kontsaga otse südamesse (7)
Anne Hathaway kehastab naiivset Andrea Sachsi, kes unistab tõsiajakirjandusest, kuid saab pärast ülikooli lõpetamist ihaldusväärse assistendikoha New Yorgi tähtsaima trendiajakirja Runway peatoimetaja Miranda Priestly (Meryl Streep) juures.
Peagi selgub, miks assistendid Priestly juures pikalt vastu ei pea. Hõbejuukseline boss on teinud Runwayst mulksuva põrgukatla, mida ta tuld ja tõrva süljates valitseb.
Režissöör David Frankeli «Saatan kannab Pradat» põhineb Lauren Weisbergeri samanimelisel bestselleril. Weisberger pole varjanud, et kirjutas raamatu oma kogemuste põhjal Ameerika Vogue’i kurikuulsa peatoimetaja Anna Wintouri assistendina.
Streepi kaalukaotus ajas stilisti ahastusse
Moevõõrast Andreast saab põrgukuninganna leegitseva pilgu all stiilne näitsik, kes õpib tundma moemaailma halastamatuid võtteid, kuid peab loobuma eraelust. Filmi algul kannab Andy ontlikku ruudulist seelikut ning kampsunit, ent kaastundliku kolleegi abil saab temast efektne Chaneli-tšikk.
Tegelikult on näitsiku muundumine kaadritaguse moekonsultandi PatrIcia Fieldi teene. «Seksi ja linna» stilistina tegi Field Sarah Jessica Parkerist moeikooni, kelle kostüüme ja aksessuaare kopeerisid kogu maailma naised, ning «Seksist ja linnast» kõigi aegade trendikaima seriaali. Kes muu kui Field söövitas eevatütarde teadvusse kingakeiser Manolo Blahniku nime? Nüüd avanes mainekal stilistil võimalus korraldada filmilinal täielik moepillerkaar: «Saatanas» figureerib ilmselt rekordarv tuntud brände.
Ehkki Meryl Streep kannab filmi alguskaadrites Prada käekotti, ei piirdu tema garderoob sugugi vaid selle ihaldusväärse nimega.
«Miranda oli kuninganna,» seletab Field Philadelphia Enquireri usutluses. «Ta kandis kullatud jakke. Ta kandis ohtralt karusnahka. Siin domineerisid Bill Blass,
Donna Karan ja Prada. Kõik oli luksuslik.» Mõni ese on vintage, näiteks 1980ndatest pärit Karan. Kotid on ülipeened – Hermes, Bottega, Ralph Lauren. Bill Blassi moemaja kasutab kõige kallimaid kangaid, mis üldse leida on.
Stilist kurdab, et Streepi riietamise tegi keeruliseks näitlejanna pidev kaalukaotus pingelistel võtetel.
«Küllap peitus põhjus ärevuses – selles tegelaskujus oli palju ärevust,» nendib Streep. «Selle inimese nahas polnud mõnus olla. Võib-olla võtsin kogu seda survet, mida Miranda tunneb, liiga südamesse. Lugesin stsenaariumist, et talle ähvardati asendaja leida, ning ma tean, kuivõrd asendatavad keskealised naised meie ühiskonnas on.»
Erinevalt raamatust on filmi-Miranda märksa keerulisem natuur, kelle jäise fassaadi taga võib märgata pingeid.
Naiivitarist Chaneli-tšikiks
Fieldi käsul kannab Anne Hathaway algul rõivaid, mis muudavad ta vöökoha paksuks. Hiljem näeme elegantseid kolmveerandmantleid, mille värvivalik – roheline leopardimustrilise kraega, must, luksuslik valge – mõjub lausa lummavalt.
Rohkem kui pooled Hathaway kostüümidest on pärit Chanelilt. «Oleksin võinud sama idee loomisel kasutada ka Lanvini, kuid Chaneli tuntakse rohkem ja filmipublik pole siiski moemaailm.» Hathaway seljas võib märgata ka Dolce & Gabbana ja Calvin Kleini rõivaid ning aksessuaare. Field tunnistab, et moemajadelt polnud sugugi kerge tasuta riideid välja kaubelda. Kuna Anna Wintour on niivõrd mõjukas tegelane, siis kartis nii mõnigi disainer teda pilavat filmi toetada. Ainsana söandas ekraanil oma nägu näidata Valentino.
Fiktiivse moeajakirja Runway toimetuses pole Fieldi käsul kohta praegustele trendipükstele, ülikitsastele teksadele, mis vaevu üle labajala tulevad. Runway ajakirjanikud ja toimetajad tõmbavad saatanliku Miranda saabudes jalga tikk-kontsadega kingad ning kohendavad ümber keha krussi tõmbunud tuppseelikut.
Peakunstnik Nigelit (Stanley Tucci) ei nähta kunagi ilma pintsakuta, mis kannab peamiselt Hugo Bossi kaubamärki.
«Riietasin ta ühtaegu ekstsentriliseks ja konservatiivseks,» seletab Field. «Kasutasin palju veste, kuid toppisin need pükstesse, et rihm näha oleks. Ja enamjaolt polnud vest pintsaku või pükstega ühest komplektist, ajasin asja sassi. Ning kasutasin Stanley puhul suuri ekstsentrilisi ehteid – sõrmust ja reväärinõela või mõnd lipsukaunistust.»
Trendika assistendi Emily (Emily Blunt) leivanumber on miniseelikud ja hea lõikega jakid, disainerinimedeks näiteks Vivienne Westwood ja Rick Owens.
New York Times ja Women’s Wear Daily on nurisenud, et «Saatan kannab Pradat» annab moetööstusest ebatäpse kõrvaltvaatajapilgu. Iga tõsiseltvõetav peatoimetaja kannaks trendikamaid brände, nagu näiteks Chloe’d, Marnit, Rochas’d või Marc Jacobsit, ega lööks end iga päev absurdselt üles.
Toimetuse assistendid ei külvavat end kuldsete kulinatega üle ega lisavat musketärisaabastele veel laia vööd, tikitud jakki ja litritega pluusi. Samuti ei leiduvat ainsatki moebossi, kes ei varjaks oma hõbehalle juukseid. Ning kanda otsekui «Dünastia» võtetelt pärit leopardimustrilist siidpluusi olevat häbiväärne libastumine. Kuid ilmeksimatu on «Saatana» teooria, et moemaailmas oled sa see, mis sul seljas on.
Patricia Field: «Rahast ei sõltu midagi. Enesekindlust peab olema.»
Patricia Field asutas New Yorgis esimese riidepoe juba aastal 1966. 1970.–80. aastatel hiilgas ta klubikultuuri trendiloojana, ent kui New Yorgi kuulsuste pöörane eluviis taltus, leidis Field end telesarjade stilisti rollist. Superpopi «Seksi ja linnaga» tõestas ta eklektika võidukäiku. Sama soovitab ta ka harilikele naistele. Peaasi – tuleb olla enesekindel.
«Usun, et paljudel naistel on raske oma stiili leida, kui neisse pole lapsepõlves enesekindlust sisendatud või kui neile on õpetatud vaid naiseliku riietumise klišeesid,» vahendab ajakiri Kauneus & Terveys Fieldi. Moekunstnikku ennast küll enesekindluse nappimises süüdistada ei saa. Leekivpunase peaga pensioniealine vamp kannab ulakaid aksessuaare ning juhuse korral ka miniseelikut. Tema lemmikrõivas on siiski teksad ja must T-särk. «Mul on Calvin Kleini T-särke vähemalt tosin. Kannan neid iga päev. See on meeste mudel, nii et võtan neid natuke sisse, et vöökohalt paremini istuksid.»
Mida peaksid tegema need, kel pole raha Calvin Kleini ja Chaneli soetada? «Rahast ei sõltu midagi. Tähtsaim on teada, mis näeb sinu seljas hea välja ja kuidas riideid kombineerida. Jälgi moodi ja võta õppust, ära mine iga hullusega kaasa. Usu endasse ja katseta uusi asju. Vaata end peeglist kriitilise pilguga, siis näed, kas komplekt sobib.»
Field nimetab levinuimaks veaks vale suurusega ja halvasti istuvate riiete kandmist. «Liiga pingul rõivas ei saa hea välja näha.» Tuleb leida oma trump ja seda toonitada. «Minul on näiteks suured rinnad ja kõrge vöökoht. Kannan suure dekolteega pluuse, rõhutamaks talje asemel ülakeha.» Kuna Fieldil on pikad jalad, sobivad talle madalalt puusal istuvad püksid. «Kuid need muudavad jalad lühemaks,» hoiatab ta. «Kui sul on pikk selg, aga lühikesed jalad, kanna riiet, mis tõmbaks tähelepanu ülespoole.»
Ehkki Field peab lugu Gwen Stefani eklektilisest stiilist, hindab ta staaridest üllatuslikult Paris Hiltonit. «Ühel päeval riietub ta Diane von Furstenbergi konservatiivsesse kleiti ja teisel mikrošortsidesse. Ühel hetkel on ta seksikas ja skandaalne, järgmisel tädilik. Parise elu on suur karneval. Mulle meeldib, et ta julgeb seda teha.»
Meryl Streep tundis end nagu hullusärgis
Meryl Streep kandis hoolt, et tema tegelaskuju poleks kurikuulsa Anna Wintouri karikatuur. «Ma pole temaga kohtunud ja ma ei tea temast midagi,» ütleb Streep, kes eelistab trendikusele mugavust. Näitlejanna ei käi moeetendustel ning loeb romaane, mitte moeajakirju. «Mul pole trendide ja moe vastu erilist huvi. Kuid mind huvitab väga-väga, kuidas inimesed end välja mängivad, kuidas nad end rõivastades maailmale avaldavad. Kostüümil on iseloomu – vaat see on põnev.» Patricia Fieldi komplekteeritud kostüümid koos sobilike kübarate, vööde ja rätikutega tundusid Streepile ahistavad. «See oli sama mis sukeldumisvarustust selga ajada. Võib-olla tunneks normaalne naine sellist kostüümi iga päev selga pannes ääretut mõnu. Aga mulle võrdus see hullusärgiga.»
Kommentaarid