Inimesed

«Reklaamiklubi»: köietants publiku ja tsensori peade kohal (8)

Jaanus Kulli , 19. oktoober 2006 00:00
VELLO VIISIMAA, SULEV NÕMMIK JA TIIU SIMM: Kaadritaguse niiditõmbaja ehk «Reklaamiklubi» toimetaja Tiiu Simmi hooleks oli muuseas ka see, et esinejad õigel ajal ja sirge seljaga prožektorivalgusse astuksid.Foto: Eesti Filmiarhiiv, ETV
Nõuka-aegse hittsaate «Reklaamiklubi» tegijad olid kui köietantsijad tsirkuseareeni kohal, kus publik nende trikke ja naljanumbreid hinge kinni pidades jälgis ja kus tsensori salasilm sirmi varjus nende libastumist ihkas, suutmata ometi etteasteid päris ära keelata.

Keskaegsete võlvide all võbelevad laudadel küünlad, mängib mahe muusika. Siis astub prožektorivalgusse laitmatus lääne ülikonnas sarmikas saatejuht, manab näole keep-smiling’u ja teadustab: «Tere õhtust, kallis rahvas, alustame järjekordset «Reklaamiklubi» otsesaadet Raekoja platsilt Eesti Reklaamfilmi keldrist.»

Pühapäeva õhtu 1980. aastatel. Mustamäe viiekordsete majade köögiakendes kustub valgus. Pererahvas koguneb elutoa ühte seina katva sektsioonikapi ühte vahesse paigutatud Rekordi ette. Alanud on Eesti Televisiooni kõige populaarsem saade, mille käes on seniajani sarisaadete vaadatavuse rekord – 72,5 protsenti vaatajaskonnast. Seega küündis selle reiting (tollal küll sellist sõna ei tuntud) miljoni vaatajani.

Mis tagas «Reklaamiklubile» nii meeletu vaadatavuse? «Saate formaat oli väga lihtne,» ütleb Mati Eliste, kes 17 aastat järjepanu «Reklaamiklubi» saatejuhina vaatajate ette astus. «Tegelikult oli see Peedu Ojamaa geniaalne idee, et vestlused saate külalistega ei tohi olla pikemad kui viis minutit,» lisab ta. «Filmimehena ta jagas ära, et peab olema selge algus ja lõpp.»

Just geniaalne Peedu Ojamaa oli see inimene, kes 1967. aastal tollase Tallinnfilmi dokumentaalfilmide peatoimetajana tegi ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale Arnold Greenile ettepaneku reklaamikompanii asutamiseks. «Kui sa tood mulle kümne ministri allkirja, et reklaami on tõepoolest tarvis, siis võib,» vastanud Green. Kolme päeva pärast olid Ojamaal allkirjad koos. Eesti Reklaamfilm (ERF) oli sündinud.

Kahekümne päeva pärast läks ETVs eetrisse esimene meelelahutuslik saade «Must käsi», kus inimesi meelitati reklaamteateid kuulama Kustas Kikerpuu ja tema orkestri saatel. Viiekümnendal elupäeval valmis esimene reklaamfilm, tänapäeva mõistes teleklipp.

Baskini naljad tegid telejuhtidele vaeva

Kuus aastat hiljem sündis Eesti Reklaamfilmi rüpes «Reklaamiklubi» (1973–1990).

Eliste sõnul tabas Ojamaa kohe ära, et ka saate keskel ei tohi oma vaatajat kaotada ning lasta tal telerinuppu Soome kanali peale keerata. Sestap olidki intervjuud vaid viieminutised. «Ainult Lennart Meri sai kord eetriaega 10 minutit ning need olid meie kõige raskemad minutid,» meenutab Eliste. «Sest ta ütles 10 sõna minutis. Aga jutt oli huvitav: Meri rääkis oma uuest valmivast raamatust.»

Reklaamiandjate, eesrindlike ja edukate asutusejuhtide ja kolhoosiesimeeste intervjuud olid otsesaates pikitud muusika ja naljaga. Põhilised naljategijad olid Eino Baskin ja Sulev Nõmmik, aga ka Ita Ever ja Ines Aru.

Just viimaseid oodati iga pühapäeva õhtul kodudes kõikjal Eestis. Eliisabet Jõhvi, Kärna Ärni ning doktorid Ever ja Baskin olid need, kelle pärast tuhanded silmapaarid pühapäevaõhtuti ekraanile klammerdusid. Eino Baskini tihti piiripealsete naljade peale väristasid pereisad kumerat kõhtu, lasid traksid lõdvemaks ja vaatasid võidukalt poegadele otsa: «Näete, kus aga paneb!»

Ja Baskin panigi täiega. Otsesaates. «Näete, kirjutab siin vanainimene. On asunud just elama Eestisse Lasnamäele ühetoalisesse korterisse. Ent ei saa aru, mis toimub. Kütab iga päev ahju, aga tuba soojaks ei saa. Küll ajab jubedalt suitsu sisse. Aidake, majavalitsus ei reageeri! Saatsime siis brigaadi välja, ja mis selgus! Vanainimesel oli köögis gaasipliit, aga tema toppis pliidiahju puid.»

See tähendas skandaali. Peedu Ojamaa kutsuti keskkomiteesse kohvile. «Mida see Baskin irvitab inimeste üle, kes on tulnud siia elama?! Kas nad tõesti on nii rumalad, et ei tea, mis on gaasipliit!»

Baskin sai mitmeks kuuks eetrikeelu, kuid sellest oli talle vähe. Vahetult Brežnevi 70. sünnipäeva eel luges ta jällegi otse-eetris ette lugejakirja mingi küsimusega. «Vastasin, et mida te pärite. Ise olete juba sedavõrd vana inimene, et kui mina saan 70aastaseks, siis te niikuinii ei saa mu diktsioonist midagi aru. Just selline lause oli sees. Kutsuti Ojamaa jälle välja, et pange sellel Baskinil juba ükskord suu lukku. Et ta enam oma nägu «Reklaamiklubis» ei näitaks. Meil on Brežnevi sünnipäev ja tema ütleb, et seitsmekümneaastase mehe diktsioon on nii sitt, et aru mitte midagi ei saa.»

«Možet bõtj ja durak, a mne zdesj nravitsa.»

Mati Eliste meenutab, kuidas Enn Anupõld palunud, et lõpetagu «Reklaamiklubi» tegijad need naljad ära. «Mul juba üks parteiline karistus on ja ma tahan minna Moskva korrespondendiks Soome. Aga teie pärast ei lubata mind välismaale,» kurtnud Anupõld. «Tema oli lootusetult kahe kivi vahel,» teab Eliste. «Meie tegevuse ja partei keskkomitee silmade vahel.»

Eliste lisab, et tegelikkus oli tollal ikka väga karm. «Vaid Peedu Ojamaa osavus kohvil käies ja minu osavus tekstide kirjutamisel päästis meid kõige hullemast,» kõneleb ta. «Aga meid pandi vahepeal ka kinni. Ootasime alati hirmuvärinal esmaspäeva hommikut. Kas telefonid helisevad või ei helise. Üsna tihti helisesid.»

Mõnikord polnud ülemustele pinnuks silmas üksnes ideoloogilised libastumised. Nii ei sobinud Eliste sõnul Tele-Raadiokomitee direktorile Raimund Penule, et naljamees Ralf Parve juunior põristas r-tähte.

Saatejuht Eliste sõnul sai Penu ükskord hakkama isegi sellega, et helistas purjus peaga telemajja programmi väljastajale, et too saadet eetrisse ei laseks. Telefoni teisest otsast kostis aga õigustatud küsimus: «Kust mina tean, et te olete Raimund Penu?» Järgmisel hommikul Penu seda seika igal juhul ei mäletanud.

«Nii et kogu mäng oli piiri peal,» võtab Mati Eliste kassi ja hiire mängimise tele- ning ideoloogiajuhtidega kokku. «Aga rahvas oskas lugeda ka ridade vahelt ning me ise ka oskasime seda nautida.»

Üks klassikaline naljanautlemise näide pärinebki «Reklaamiklubist»: «Možet bõtj ja durak, a mne zdesj nravitsa.» Käis 1. aprilli saade. Eri Klas oli just naasnud Jaapanist, kus ta juhatas Suure Teatri balletietendusi. Tagasiteel tehti Filipiinidel peatus ja sealse riigipea kultuuriministrist abikaasa korraldas kunstimeistritele välibasseini veerel vastuvõtu. Oli detsembrikuu.

Ja Eri Klas kirjeldab saates värvikalt, kuidas ta ujub ühe vene tantsijaga öises basseinis. Vee kohale kaarduvad palmid, kuu paistab, eemal helendab jõulukuusk. Ning kuidas siis see vene tantsija lausub klassikalised sõnad: «Tead, Eri, võib-olla olen ma loll, aga mulle siin meeldib!» Iga televaataja sai aru, mida ta tegelikult selle meeldimise all mõtles,» ütleb Eliste.

Reklaam oli liiga läänelik ja paha

«Situatsioon oli tõesti kummaline,» mäletab Tiiu Simm. «Ei Eesti Televisiooni juhtkond ega keskkomitee ideoloogiasektor soosinud Reklaamfilmi ja muu hulgas ka «Reklaamiklubi», aga keegi ei julgenud öelda, et paneme kinni. Sest siis oleks öeldud, et näe, kus tagurlik tegelane.»

Simmi sõnul kasutas Ojamaa sellist olukorda väga oskuslikult ära, nii et Penu igal pühapäevaõhtul peast kinni hoidis: mis nad seal Reklaamiklubi keldris jälle kokku keeravad ja kas ta saab jälle peapesu või mitte.

Ometi ei saadud otseselt tegijatele turja karata, sest saatest käisid läbi kaalukate ettevõtete juhid, kes olid sõnakad mehed. «Samuti käisid meil esinemas paljud ministrid ja paljud muud asjapulgad, kes olid hoobade juures. Kuidas sa siis ära keelad? Eks seetõttu vaene Penu vinkleski siia-sinna,» muigab Tiiu Simm. «Juhtkond värises ennekõike sellepärast, et äkki me pilkame nõukogude võimu, ning pealegi oli reklaam liiga läänelik ja paha.»

Karl Vaino määras menukile eetriaja

Esimestel aastatel oli «Reklaamiklubi» eetris teisipäevaõhtuti, kuid pärast Eliste Ameerikas-käiku tekkis viimase peas kurikaval mõte, et miks nõukogude inimesed ei võiks vaadata analoogset programmi, nagu on jänkide «Good Morning, America». Et tooks «Reklaamiklubi» hoopis laupäeva hommikule.

Mõeldud-tehtud. Paraku ei saadud alustada väga varakult, sest maailma kõige humaansema riigi seadus nägi ette, et tööinimene peab puhkama kaheksa tundi, kuid suur osa «Reklaamiklubi» töötajaid olid riigitelevisiooni pajukil ning lõpetasid eelmise tööpäeva alles hilisõhtul.

«Seega saime alustada alles pool kümme. Selle poolteise tunni sisse mahtus siis nii «Reklaamiklubi» kui ka «Vaata kööki» ja mälumäng,» mäletab Eliste. Saatejuhi sõnul oli see päris hea aeg, kuid kolmapäevastel poliitpäevadel, kui keskkomitee juhid kohtusid rahvaga, sai kõige sagedasemaks küsimuseks Karl Vainole see, miks on «Reklaamiklubi» laupäeva hommikul, kui suur osa rahvast peab oma töökohustust täitma.

Viimaks Vaino vihastas, helistas Rein Ristlaanele ja käskis saate panna normaalsele ajale, mil ka töölisklass saab seda vaadata. Nii saadi parim eetriaeg, pühapäevaõhtuti kohe pärast «Vremjat».

«Reklaamiklubi» saatejuhid läbi aegade:

Peedu Ojamaa

Mati Eliste (esimesel hooajal koos Draamateatri näitleja Eneken Priksiga)

Neeme Brus

Tarmu Tammerk

Mart Aare

Peeter Raidla

Doktor Eino Baskin:

«See oli ikka väga popp rubriik.» «Kõik algas sellest pihta, et Ita Ever kehastas oma show’s «Evergreen» juudi tohtrit ning mulle see kuju tohutult meeldis,» meenutab Eino Baskin.

«Ütlesin Itale, et toome doktorite probleemi «Reklaamiklubisse». Igasugused meditsiinilised küsimused olid tollal väga aktuaalsed ja mina pärast oma rasket südameoperatsiooni doktoritega tihedalt seotud. See oli ikka väga popp rubriik, sest ega neid huumorisaateid tollal väga palju polnud.»

Doktor Ita Ever:

«Sain vaatajatelt ka mõne kurja kirja.» «Mulle väga meeldis seda doktor Everit teha,» ütleb Eesti Draamateatri grand old lady Ita Ever. «Mulle tundus, et ma tabasin selles kujus ära kõige olulisema, tema kõnemaneeri. Ja mis mulle temas veel meeldis – et ta tekitas vaatajates elevust, kusjuures isegi pahurust. Sest ma sain isegi paar kirja teemal, et kuidas teil ei ole häbi teotada teisest rahvusest inimesi. Nii et mul oli väga kahju, kui see saade otsa sai.»

Tiiu Simm:

«Kui meie saates keegi midagi lubas, siis nii ka oli.» Tiiu Simm oli «Reklaamiklubi» toimetaja kokku 21 aastat (1970–1991) ja tema sõnul sai saade sisuliselt alguse juba aastal 1971, kui sündis «Kokteiliõhtu». «Tegime seda alguses siin televisioonistuudios ja seda juhtis Peedu Ojamaa. Alati olid stuudios piljard ning nahkdiivanid. Ja kindlasti baarilett koos elusa baarmeniga. Põhimõtteliselt oli saate ülesehitus sama, mis hiljem «Reklaamiklubil». Kutsutud olid firmade või riigiasutuste esindajad, nii-öelda vastutavad töötajad, kelle sõna maksis. Kui keegi saates lubas, et mingi liin kuskil hakkab tööle, siis see ka hakkas tööle. Lisaks oli saates naljanumber ja mängis Kustas Kikerpuu ansambel. Aga 1972. aasta sügisel kolisime juba Raekoja platsi keldrisse.»

Mati Eliste:

«Tabuteemaks olid ka kuningad ja profisportlased.» «Rootsi tennisist Björn Borg mängis Tallinnas tähtede turniiril ja hiljem oli tal «Reklaamiklubis» pressikonverents. Tegin temaga sealsamas nelja ja poole minuti pikkuse intervjuu. Olid täiesti tavalised küsimused. Minu hämmastuseks ei tohtinud seda intervjuud aga hiljem «Reklaamiklubi» saates näidata põhjendusega, et on keelatud kajastada elukutseliste sporti. Samuti oli keelatud rääkida kuningatest. Mul oli plaanitud üks tore slaidisüžee Rootsi kuninga Karl XII tagasitulekust koju. Selle kohta on Rootsi lõunarannikul isegi üks mäletusmärk püstitatud. Aga nende slaidide näitamine keelati ära.»

Hittsaade võis raha jalaga segada

«Reklaamiklubi» läks eetrisse küll Eesti Reklaamfilmi egiidi alt, kuid tehnika telliti ETVst. «Ka inimesed, keda me ülekande ajal vajasime, olid põhiliselt Eesti Televisiooni töötajad. Tegime nendega aastased lepingud, mis tähendas neile olulist palgalisa. Kokkuvõttes teenisid nad «Reklaamiklubi» saadete pealt rohkem palka kui televisioonist. Esimest korda oma elus nägin, et inimesed tegid rõõmsalt tööd,» mäletab Mati Eliste. Ja lisab veel, et kokku oli saate tegemisega hõivatud üle saja inimese.

Eesti Reklaamfilm oli mõneti nagu riik riigis: kasumit tootva isemajandava ettevõttena ahistasid küll sedagi riiklikult fikseeritud palganormid, kuid neist sai mööda hiilida tükitööd tasustades. Seetõttu võis Reklaamfilm algusest peale arvestada vaid parima kaadriga ning hittsaade kõige paremate tegijate ja esinejatega.

«Põhiline edu alus oli raha,» ei salatse Eliste. «Või­si­me endale lubada, mida tahtsime. Raha taha ei jäänud miski. Kadunud Lennart Meriga me vaidlesime tükk aega, kui palju me talle maksame. Ta oli kõva kaupleja. Viimaks lõime käed 50 rubla peale saatelõigu eest. See oli päris korralik teenistus.» Eliste mäletamist mööda sai ka Eino Baskin igakordse esinemise eest samas suurusjärgus tasustatud. Baskin ise ütleb, et sai esinemise eest 25 rubla. Saatejuhi tasustamisest rääkides jääb Mati Elistel suu lukku. «Saatejuht sai rohkemgi,» poetab ainult. «Aga oli ka palju tegemist. Töö muutus elustiiliks.»

«Reklaamiklubi» toimetaja Tiiu Simmi sõnu said inimesed, kes neil tööl olid, justkui palgalisa, sest nad olid tööl oma vabast ajast. «7.50 õhtu pealt, see oli tolle aja kohta korralik raha,» ütleb Simm. «Isegi intervjueeritavatele maksime. Iga inimene, kes rääkimas käis, pistis tasku 13.50.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee