Inimesed

«Ma päris ehmusin: nii kõvasti lööb!» (13)

Kristel Rõss , 14. oktoober 2006 00:00
UUE SÜDAMEGA KRISTIN: Õnnelikum kui eales varem.Foto: Aldo Luud
«Miski ei ole enam endine. Kõik on muutunud,» ütleb 33aastane tartlanna Kristin Aavakivi, kelle põues juba seitse kuud tuksub Itaalias siiratud süda.

Õbluke naine naeratab. Ta kummardub, et otsida kolmeaastase tütre Aleksandra mahapoetatud kommituutut. Tirts pistab maiuse põske ja punub mänguväljakule tagasi.

Üleelamised on muutnud noore naise eluvaateid ja inimsuhteid. «Ega ma varem olekski uskunud, et on nii palju häid inimesi,» kinnitab ta.

Juuksuriametit pidanud naise enesetunne halvenes ootamatult mullu suvel. Tekkis õhupuudus ja jõud kadus. Diagnoos – südamelihasepõletik, tüsistusena südame laienemine. Enne seda oli olnud Kristin ikka terve ja reibas.

Samal teemal

Süda südamlikust Itaaliast

Just sõbrad olid need, kes leidsid ravivõimaluse Roomas. Haigekassa nõustus maksma haiglakulude ja südamesiirdamise eest. Itaalias elamine sai võimalikuks tänu headele inimestele, kes raha annetasid. Kristin ei väsi neid kõiki tänamast.

«Alguses hakkasin värisema üksnes mõttest, et mulle pannakse uus süda. Lootsin sisimas, et ehk annab minu südant veel ravida,» meenutab Kristin. Lõpuks ta leppis. «Mingil hetkel tekkis lootusetusetunne: kui ma pean surema, eks ma siis sure,» tunnistab ta.Hirmudest aitas naise üle üks hea inimene, kes soovitas: «Sa pead paluma jumalat, et tema sind aitaks. Hakkasin iga päev oma südames paluma ja leidsin sisemise tasakaalu,» kõneleb ta.

Omamoodi ime oli see, et eestlanna ei pidanud uut südant kuigi kaua ootama ja talle sobiv elutähtis organ leiti paari kuuga.

Uue südame rütm oli teistsugune

Kristin mäletab hetke, kui voolikud võeti ära ja ta hakkas iseseisvalt hingama. Ta tundis kohe, et südamerütm on teistsugune. «Ma päris ehmusin: nii kõvasti lööb! Tajusin, et see süda on minust kuidagi kaugel. Siis hakkasin rääkima: küll sa minuga harjud, ma hoian sind…» Uus süda võttiski Kristini omaks ja rahunes.

«Kui oled haiglas ja lamad voodis, ootad väga, et sind tullakse vaatama, aga elukeerises ei ole ju kõigil aega,» räägib Kristin. Mõni tuttav jäi kaugemaks ja mõni sai lähedasemaks.

Itaalia arstid on Kristini sõnul väga sõbralikud. «Inimesed on seal üldse päikselisemad, nii nagu ilmadki. Mida sa ikka naeratad nii sombuse ilmaga nagu täna,» mõtiskleb ta. Ja pühib otsmikult paar vihmapiiska.

Mõttelõnga katkestab Aleksandra, kes potsatab suure nutuga emmele sülle. Need olid rõõmupäevad, kui abikaasa Lauri ja pisike Aleksandra teda külastasid.

«Laps on kõige tähtsam,» ütleb Kristin. Ja puhkeb nutma. Ta kogub ennast paari hetkega, sest Aleksandra teatab otsustavalt: «Anna mulle kommi!»

Kas Kristin sooviks veel lapsi? «Mul vist ei lubata enam sünnitada,» arvab ta.

Juhuslik kohtumine saatusekaaslasega

Eestlastele nii eriline südameoperatsioon on Itaalias üsna tavaline. Seda tõestab kummaline kokkusattumus. Kristin plaanis Roomas rongiga sõitma minna ja küsis sümpaatselt härrasmehelt teed. Naisel oli seljas lahtine suvepluus, nii et operatsioonihaav oli näha.

«Kas teil on süda siiratud?» küsis mees. Kristin noogutas. «Minul on ka,» ütles mees ja tõmbas pluusihõlma lahti. Ja lisas: «Mul on kopsud ka siiratud.»

Mõistagi tegin Kristin seepeale suured silmad. Aga vestlus selle mehega süstis temasse veelgi optimismi.

Kristini enesetunne on praegu väga hea. Muidugi peab ta neelama tablette, aga on sellega harjunud. Vaid mõnel korral on need pannud teda iiveldama ja pea valutama. «Ei, seda tunnet küll enam ei ole, et minus on võõras organ,» kinnitab ta.

Kas lähedased kallistada julgevad? «Julgevad ikka, ega ma katki lähe,» muheleb Kristin.

Itaaliast lahkus Kristin suure nutuga. «Mitte sellepärast, et ma ei tahtnud koju tulla. Aga ma sain ju Itaalias uue elu!»

Itaaliasse mineku ja sealt tuleku ajal olid tunded erinevad justkui öö ja päev. Hirm oli asendunud rõõmu ja tänutundega. Juba detsembris peab Kristin sõitma uuesti Rooma.

Kristin räägib südamlikult ja avatult. «See ei ole ju ainult minu lugu, see on kõikide minu toetajate lugu,» leiab ta. Ja ütleb siira nõuande: «Kui teie elus on raskusi ja katsumusi, ärge tõrjuge neid kui vaenlasi, vaid tervitage kui sõpru. Võib-olla pannakse proovile teie usk?»

Kristini usk pandi proovile. Täna kinnitab ta, et on õnnelikum kui eales varem.

Vestluse lõpuks on tekkinud Kristiniga kummaline lähedustunne ja soov teda kallistada. Nagu päikselises Itaalias.

Mida arvan Kristini raviloost?

Tiit Pokk, Tartu Ülikooli kliinikumi kardioloog

Kristini lugu on mulle kui arstile emotsionaalses plaanis väga palju andnud. Tajusin selle tähendust, kui käisin hiljuti Kristinil külas ja nägin teda pere keskel. See lugu on üks nendest, mille pärast on tasunud arstiks õppida ja selles ametis töötada.

Kristin saatis meie arstidele Itaaliast postkaardi, millel oli kujutatud detail Michelangelo laemaalist Sixtuse kabelis – kaks kätt sirutumas teineteise poole. «Minuga on kõik hästi,» kirjutas Kristin. Kummaline on see, et paar kuud varem olin Kristini raviloost rääkides juhtumisi näidanud sedasama pilti.

Loodetavasti on see juhtum alustala, millele toetudes edasi minna – Eestis on inimesi, kes vajavad samasugust abi.

Kas kunagi saab südamesiirdamine võimalikuks ka Eestis? Kardiokirurgid väidavad, et tehniliselt on südamesiirdamine küllaltki lihtne operatsioon, kuid väga keeruline oleks leida doonoreid, korraldada järelravi jne. Ka Kristin vajab jätkuvalt igapäevast ravi ja hoidumist kõikvõimalikest infektsioonidest. Detsembris peab ta sõitma uuesti Itaalia arstide hoole alla.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee