Tiina Tšatšua: «Kahjuks ei saa ma öelda, et mu kombed ja käitumine oleksid laitmatud.» (9)

Täna on ta õppejõud Tallinna Ülikoolis, Muusika- ja Teatriakadeemias, Kunstiakadeemias ning ennekõike Estonian Business Schoolis. Ise arvab ta endast, et on laisk ja seda täiesti lootusetult. Lisaks kärsitu ja selle kõige juurde veel tobedalt pedantne. Ning parajalt edev ka.

Tiina kaks kodu – Gruusia ja Eesti

Teie perekonnanimi ja säravad süsimustad juuksed reedavad, et päris puhas eestlanna te kindlasti ei ole?

Isa poolt voolab minus gruusia, ema poolt eesti veri.

Te olete sündinud Gruusias?

Ma olen sündinud Tallinnas Sakala tänaval. Selles sünnitusmajas, mida enam ei ole ja kus nüüd asub Eesti pank. Seega igal juhul minu jaoks tähtis maja.

Mu vanemad kohtusid Siberis. Ema oli esimese küüditamislainega välja saadetud. Isa oli juba varem seal, sest Gruusias algasid need protsessid palju varem. Elu viis neid seal kokku. See oli päris romantiline lugu.

Isa oli arst ja ema sattus metsatöödele, nagu paljud inimesed Eestist. Ühel külmal talvepäeval kukkus ta vette ja ega siis keegi ühe vangi pärast – aga ema oli vang ja mitte lihtsalt väljasaadetu – hakanud keegi tagasi laagrisse minema, et ema saaks riideid vahetada. Nii sai ta kahepoolse kopsupõletiku. Õnneks sattus ema haiglasse minu isa juurde.

Et ema oli õppinud omaaegses Inglise kolledžis, oskas ta ladina keelt, mis võimaldas isal öelda, et ema on meditsiiniõde, sest ta oskas ravimipurkidelt silte lugeda. Nii jäi ta haiglasse tööle. 1955. aastal nad abiellusid, siis tuli rehabiliteerimine ning nad sõitsid Eestisse.

Kui tihti te hiljem Gruusiasse olete sattunud?

Hästi tihti. Ema elas küll siin, aga isa Gruusias. Ema tervis ei talunud sealset kliimat ja isal oli seal jälle töö.

Meie elukohaks sai Märjamaa – minule väga armas lapsepõlvemaa oma sirelite, maasikapeenarde, naabripoiss Jüri ja pähklite katkikoksimise kiviga. Kuigi passi järgi olen ma põline tallinlanna ja Raekoja platsis oli mul sissekirjutus – nii meeldis öelda minu armsale vanaemale, kellele see korter kuulus ja kes elas selles majas juba möödunud sajandi alguses. Siiani võtan väga südamesse, mis Raekoja platsil toimub – see on minu jaoks ka täna koduõu ja mul on hea meel, kui koduõuel kõik korras on.

Gruusias käisin ma alates teisest klassist. Tegelikult muidugi varem ka, aga seda aega ma lihtsalt ei mäleta. Suviti olin ikka seal. Ka praegu tunnen ma sügavat huvi, kuidas mu isamaal läheb. Nii et ma olengi see õnnelik inimene, kellel on isamaa ja emakeel.

Kui palju läheb teile korda see, mis täna Gruusias toimub?

See läheb väga korda. Küllap kõik mäletavad, mis toimus siin 1990. aastate alguses. Tegelikult minu isamaa elab jätkuvalt üle seda, mida meie tundsime siis. Mul on nii hea meel ja ma olen väga tänulik, et paljud minu kaasmaalased töötavad praegu Gruusias nõunikena ja püüavad teha kõik selleks, et kaotatud aega tasa teha.

Ma olen uhke selle üle, et me siin Eestimaal nii tublid oleme olnud. Üks tuttav just tuli sealt ja ütles, et tead, Tiina, nad on kaotanud 15 aastat oma elust. Aga meie ei ole kaotanud.

Valus on küll. Igal hommikul püüan Gruusia uudiseid otsida. Hirm on. Aasta on 2006 ja me räägime võimalikust sõjast. Ma ei suuda seda uskuda. Me elame ju Euroopas.

Kas teie kodune keel on olnud ka gruusia keel?

Päris nii ei olnud. Vanemad rääkisid algul omavahel saksa keelt, aga siis oli keegi öelnud, et Siberis sõja ajal ei ole see vist kõige õigem tegu. Haritud inimestena läksid nad seejärel üle inglise keelele ning mingis suhtlemisetapis oli kodune keel meil vene keel.

Nii et elu ise viis teie vanemad lahku?

Jah. Ega isal ei olnud siin lihtne elada. Isa oli arst ja oma ametile väga pühendunud. Elamisluba Tallinnas loomulikult ei antud ja praktiseerimisvõimalused väljaspool pealinna jäid vägagi tagasihoidlikeks.

Isa abiellus hiljem uuesti ning mul on väga sümpaatne poolõde ja kasuema.

Tallinna 2. keskkooli pioneerijuht Tiina

Te kaotasite noorelt ema ning pidite lausa teismelise tüdrukuna üksi hakkama saama?

Olin siis 16aastane. Eks emale mõjus ikka see Siber. Ausõna, kui meenutada, kui paljudele inimestele olen mina kogu hingest tänulik. Minu ristiema. Minu tollane Tallinna 2. keskkool, kus direktor ja õppealajuhataja Niina Arumeel andsid isale sõna, et Tiina võib Eestisse jääda.

Ma mäletan neid sõnu, kui direktor ütles, et sa oled suur ja arukas tüdruk ja ma võin sind usaldada. Eks see elu minust väikse täiskasvanu tegi, sest ma kartsin kogu aeg kedagi alt vedada.

Tollal polnud palju võimalusi väljas käia. Nii ma siis kas õppisin või tegin koolis pioneerijuhi tööd. Isa aitas rahaliselt ja kool samuti.

Meil olid spordiklassid, kus oli ette nähtud toitlustamine lausa kolm korda päevas. Lisaks püüdis väga hea kokast ristiema kodus head-paremat pakkuda – näiteks kuuma šokolaadi –, millest sel ajal ei olnud kuuldudki. Nii et ma paisusin väga kiiresti väga ümaraks, kuni lõpuks peaaegu ei jõudnud koos pioneeridega enam luuremängudel kaasa joosta.

Olite hea õpilane?

Ei olnud. Matemaatikas kohe kindlasti mitte. Mulle meeldis kirjandeid kirjutada, ajalugu. Olin hea õpilane selles mõttes, et ma püüdsin. Aga mitte alati ei andnud see tulemusi. Ent see ei takistanud mul olla pöörases vaimustuses oma matemaatikaõpetajast Helgi Ordlikust. Või ajalooõpetajatest Harri Rehest ja Maimu Maistest, keda ma väga austan. Tegelikult ei olnud meie koolis ainsatki kehva õpetajat. Kõik nad tegid oma tööd missiooniga – nad mitte ainult ei õpetanud meile oma ainet, nad ka kasvatasid meid. Nii et juba siis tegin ma oma valiku.

Valiku õpetaja elukutse kasuks?

Suuresti küll. Mulle meeldis juba koolis lastega tegelda, olin rühmajuht. See tuli mul kuidagi nii loomulikult välja.

Minu parim sõbranna Elina Agu, Mait Agu abikaasa, töötas Nõmme 34. 8klassilises koolis ning ütles, et ära jää oma kooli õpetajaks, seal jääd sa alati «oma lapseks», et tule meile.

Ja kuna majanduslikel kaalutlustel ei saanud ma kohe kõrgkooli minna, siis sealsed pedagoogid, minu jaoks «kohutavalt vanad» (olin 19, nemad nii 35), kasvatasid minust õpetaja.

Presidendi protokolliülem Tiina Tšatšua

Te töötasite Eesti vabariigi presidendi kantseleis sekretariaadi juhataja ja protokolliülemana.

Minu töölekutsumine residendi kantseleisse oli üks omaette lugu. Nüüd vist võin ma seda öelda, et kui president tegi mulle ettepaneku ametisse tulla, ei kippunud ma seda vastu võtma. Olin ka üks kord varem talle viisakalt ära öelnud. Tollal kutsus ta mind välisministeeriumisse. Aga ma tõesti ei pidanud ennast piisavalt heaks.

Siis kaks väga tarka meest-akadeemikut, president Lennart Meri ja tollane kantseleijuht Mihkel Veidermaa, kinnitasid mulle, et on vaja ajada natukene seda protokolli asja.

Kui töölepingut sõlmima hakkasime, selgus, et minu ametinimetus oli esimese osakonna ehk sekretariaadi juhataja (nii vähemalt oli kirjas töötõendil), ja härrased akadeemikud tegid mulle väga veenvalt selgeks, et see «natukene protokolliasja» kuulub iseenesestki mõistetavalt selle ameti hulka.

President Meri ja hr. Veidermaa ise olid sellise lepinguga väga rahul. Ja mina ei saanud siis enam «ei» öelda. Julgust ei jätkunud.

Jaanuari lõpus võeti mind tööle ja see «natukene protokolliasja» tähendas tegelikult ühe esimese tööna Eesti vabariigi presidendi ja pr. Helle Meri Eesti vabariigi aastapäeva piduliku vastuvõtu korraldamist.

Mis on protokolliülema tööülesanded?

Kõige tähtsam selle töö juures on sisuline eesmärk ja inimesed. Protokoll ei tohi inimestele liiga teha. See on natuke nagu inspitsiendi töö, kus sa töötad näitleja heaks. Et temal oleks hea, et tal oleks laval vajalikud dekoratsioonid jne. Kui näitleja tunneb end kindlalt, siis saab ta teha kõik, et publik saalis oleks õnnelik. Ja kui sa teed oma tööd hästi, ei pane seda mitte keegi mitte kunagi tähele. Kui sa aga jätad selle tegemata, paistab see kohe silma. Kõige kurvem on see, et kui teed oma tööd halvasti, jääb piinlikku olukorda see, kes on «laval».

Selles töös määrab kogemus ja pidev praktika tegelikult sinu professionaalsuse astme. Sul peavad olema väga laialdased teadmised – nt. avaliku sektori turundusest, suhtekorraldusest, juhtimisest, psühholoogiast jne. Muidu võib tekkida oht, et hakkad pidama detaile tähtsamaks kui tervikut ja unustad, et kõige olulisem on sisuline eesmärk.

Te olite (või ka olete?) Helle Meri sõbranna?

Ma jätaksin õiguse öelda seda – kas me oleme sõbrad, tuttavad või töökaaslased – proua Helle Merile. Tegelikult sõna sõbranna mulle väga ei meeldi. Sellel on kuidagi padjaklubi maik.

Meie tutvuse alguses oli riik nii noor, et presidendi abikaasal ei olnud erasekretäri ette nähtud. Ja kui ma ka hiljem ei olnud enam ametlikult Kadriorus sekretariaadis tööl, püüdsin vajaduse korral ja jõudumööda ikka aidata. Mul oli selle üle vaid hea meel, kui ma aidata suutsin.

Olen alati öelnud, et kui ääretult kõrgelt hindan seda, et elu on andnud mulle võimaluse õppida tolleaegselt Eesti vabariigi presidendilt Lennart Merilt. Kas või julgust võtta vastu otsuseid. See lisas enesekindlust. Ta lihtsalt ütles, et see on sinu vastutusalas ja sina võtad vastu otsuse. Väga paljude asjade üle järele mõtlema on mind pannud proua Meri. Ka teda võib nimetada minu õpetajaks.

Frensi turundusjuht Tiina Tšatšua

Teine huvitav väljakutse oli esimene Eesti catering’i firmas Frens. Miks te sellest nii edukast ettevõttest nii ootamatult lahkusite?

Muuseas, Frens tähistab selle aasta oktoobris oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Huvitav et kõik teavad Frens catering´i. Tegelikult loodi Frens konverentsiteenistuse firmana ning Frensi ristiisad on Rein Lang ja Tõnu Kaljuste. Lisaks Frensi tegevjuht Tiit Ojaveski, kes kunagi silma ei paista, aga kes on tegelikult Frensi edu ja järjepidevuse tagaja.

Tollal oli vaja luua üks tiim, kes oleks võõrustajaks väliskollektiividele. Siis tuligi mõte, et teeme firma, kes hakkab tegelema konverentside korraldamisega ja külaliste võõrustamisega.

Frensi edu taga on väga paljud inimesed, kellel puudub absoluutselt edevus. Aga kuna minu amet oli turundus ja teenindus, olin mina tahes tahtmata see, kes silma paistis… ja eks mul jagus ikka seda edevust ka.

Aga miks ma sealt ära tulin? Selleks oli kaks põhjust. Sa pead endale aru andma, millal on õige aeg. Ja võib-olla ka see minu püsimatu loomus. Vanasti pidasin ma seda häbiväärseks, kui inimene aastakümneid ei tööta ühe koha peal. Nüüd tean, et ma ei ole hoidjatüüp, vaid olengi projektijuht.

Teid on nimetatud Eesti seltskonnakäitumise esileediks. Kuidas te ise sellesse tiitlisse suhtute?

Rahulikult. Väga rahulikult. Ma ju ka koolis õpetan tudengitele, et mis on käitumise, kommete ja etiketi vahe. Ma ei saa kahjuks kunagi öelda, et mu kombed ja käitumine oleksid alati laitmatud.

Mindki võib näha suvisel ajal linases kostüümis, käed püksitaskus. Ja siis kaks daami minu seljataga arutavad (mul on prillid, aga ma kuulen hästi), et issand, kas see ongi seesama. On muidugi! Tavaline koduperenaine koolivaheajal tuli ostma värsket kartulit.

Siis ma võin oma temperamendi tõttu rääkida inimestele vahele. Kuigi tean, et nii ei ole viisakas.

Veel kipun teinekord telefoniga kõva häälega rääkima. Teate, kui häbi on. Aga kui sa teist poolt ei kuule, tõstad automaatselt häält. Ma pean kogu aeg oma käitumist kontrollima.

Kas teil mõnikord etiketist ja peenest käitumisest villand ei saa? Et jätaks kõik kus kurat. Näiteks kodus. Ei tule tahtmine mõnikord ropult sõimata või sülitada. Või kahvliga hambaid torkida?

Siin ongi vale arusaam etiketist. Etikett ongi hästi loomulik. Näiteks on täiesti loomulik võõrustada suvel külalisi paljajalu murul.

Kui me kirjutame kutsele, et olete oodatud meie lapse ristsetele ja pärast koju murule istuma, on kõik hästi. Aga kui me kirjutame: Meil on au paluda teid… ristimisele ja sellele järgnevale vastuvõtule… Siis pole imestada, et külaline tulebki kübara ja kena kleidiga, kõrgete kontsadega kingad jalas, aga teda ootab piknik murul!?

Siin ongi vahe. Protokoll peab tegema terviku, peab «kokku liimima» (liim on ladina keeles kolla) kõik etiketid – alates kutsele kirjutatud nõuetest kuni ürituse reaalse teostuseni.

Kas eestlane oskab käituda? Restoranis noa ja kahvliga süües. Või külas? Siiani teadis viisakas eestlane, et külla minnes tuleb kingad jalast võtta. Nüüd järsku ei pea.

Siin on oluline silmas pidada, et eelise annavad hea kasvatus ja intelligentsus ehk kohanemisvõime. Ning et igal kodul on omad kombed.

Eesti protokoll ehk lihtsamalt öeldes põhimõtted, kuidas me peaksime oma kodus käituma oma kaasmaalaste ja külalistega, baseerub Eesti ajalool, traditsioonidel, kommetel, usul. Muuseas, hea kasvatusega inimene ei lähe Tallinna kommetega isegi Saaremaale.

Või võtame Gruusia, kus keegi ei pane pahaks ja on täiesti loomulik, et seal restoranis kätega süüakse. Ent meil on lihtsalt teine ajalugu, traditsioonid ja kombed.

Kommunikatsiooniõppejõud Tiina Tšatšua

Kas õpetajaks olemine on kutsumus?

Jaa. Kui ma Tallinna 34. koolist ära tulin, siis sõnastasin selle endale niimoodi, et kui sa ei suuda enam taluda, et viienda klassi poiss sulle vahetunni ajal peaga kõhtu jookseb ning kui sa ei suuda teda rahulikult korrale kutsuda ja selgitada, et mis võib temaga juhtuda, kui ta niimoodi jätkab, siis tuleb ära tulla. Sest vahetunni ajal jooksev poiss on normaalne nähtus. Seisev poiss ei ole. Ja teate, kui hästi annab lastega kokku leppida. Kas teate, mis on diplomaatia definitsioon?

Ega ei ütle küll kohe.

Definitsioone on palju, aga mulle meeldib järgmine – diplomaatia on läbirääkimiste kunst, mille eesmärgiks on konfliktide vältimine ja konfliktide tekkimise korral nende rahumeelne lahendamine.

Seda saab rakendada hommikul kodus pere seltsis, kui teismeline sind närvi ajab. Aga samavõrra edukalt päeval ka tööl.

Kolm kõige olulisemat omadust, mis heal õpetajal peab olema.

Esiteks, kõrval peavad olema head õpetajad, ausad kolleegid.

Teiseks, sa pead ise kogu aeg õppima ja kindlasti praktilist tööd tegema. Sest muidu pole sa tegija.

Kolmandaks, sa pead olema heatahtlik, mitte kibestuma.

Kui sa enam ei talu, et sulle peaga kõhtu joostakse, tuleb julgeda ära tulla. Kui sa seda ei julge, siis tunned varsti, et sa ei ole enam oodatud. Seda hetke ei tahaks üle elada. Olen vahel mõelnud, et kaua ma olen veel oodatud ja tegelikult ma väga kardan seda hetke, kui tunnen, et aeg on minna. Õnneks ma tean, kus mind alati oodatakse.

Ja see on?

Ma ei tahaks seda veel välja öelda.

Milline on praegu teie õppejõu staatus?

Põhikohaga olen ma EBSi õppejõud ning seda juba kuuendat aastat, enne seda olin üheksa aastat muu töö kõrvalt ikka samas koolis õpetamas. Aga «käin külas» ka Tallinna Ülikoolis ning eelmine aasta oli fantastiline koostöö Teatri- ja Muusikaakadeemiaga. Natuke ka Kunstiakadeemiaga.

Kas te olete abielus?

Ma ei ole seaduslikus abielus, aga minu kõrval on inimene ja on olnud juba pikki aastaid, keda ma väga-väga hoian. Sest ega ma formaadina ei ole just kergesti käsitletav. Lisaks on minu elus väga olulisel kohal üks noorhärra, kes alles valib oma teed selles suures maailmas ja kelle puhul läheb tihti vaja nii diplomaatiat kui ka läbirääkimiste tehnikaid…