«Emmanuelle’i» staar sai võitu vähist, alkoholismist ja narkosõltuvusest (1)

September on Prantsusmaal aeg, mil antakse välja kõige rohkem raamatuid. Seetõttu kutsutakse seda ülimenukat sesooni väljendiga rentree litteraire, kirjanduslik töölenaasmine. Viimasel ajal on üldsust šokeerinud prominentsete poliitikute memuaarid, ent tänavu tuleb neil konkureerida kõmulise «Emmanuelle’i» staari mälestusteraamatuga.

Autobiograafia kannab pealkirja «Alasti» («Nue»), mis passib näitlejannale, kelle poeg Arthur küsis 10aastaselt: «Emme, kas sa ei võiks teha selliseid filme, kus sa ei pea pükse maha võtma?» Kuid Sylvia Kristel toonitab, et alastiolek, millega ta ka kuulsaks sai, ei pakkunud talle vähimatki mõnu. «Te võite ju naerda, kuid see on nii,» vahendab Sunday Times Hollandi päritolu staari, kes sai katoliikliku kasvatuse ja käis kloostrikoolis. «Olen üsna häbelik.»

Krooniti Euroopa telemissiks

Sylvia Kristel on sündinud 28. septembril 1952 Utrechtis. Kuuldavasti oli tüdruk üliandekas ja sai koolis neli klassi vahele jätta. Ent 17aastaselt alustas 164pallise IQ-ga neiu hoopis modellitööd. Kuna jahilaskurist isa oli pere maha jätnud, tuli vanemal tütrel hakata leiba teenima. Ema utsitusel osales Sylvia 1973 iludusvõistlusel «Miss TV Europe» ning tuli võitjaks. Küllap oli tal seejuures abi ka aastatepikkusest balletiõppimisest. Euroopa telemissile kingiti 10 000 naelsterlingit ja Mercedes-Benz.

Brünett iludus torkas silma Prantsuse filmiprodutsentidele ning teda kutsuti «Emmanuelle’i» proovivõtetele. 1974. aastal esilinastunud erootikafilmist kujunes sensatsioon ning ühtlasi kõigi aegade edukamaid Prantsuse linateoseid. Algul keelas tsensuur «Emmanuelle’i» ära, ent viimaks ekraanile jõudnud, meelitas lugu noore naise sensuaalsuseotsingutest Tais Pariisi tuhandeid ja tuhandeid uudishimulikke.. «Paarikesed läksid kahekesi, naised üksi. See polnud mingi rõve film, mida käisid vaatamas üksnes vihmamantliga mehed,» nendib staar. Aastaga püstitas «Emmanuelle» Prantsusmaa kassarekordi – 1,4 miljonit vaatajat.

Kuid Sylvia Kristelile tähendas «Emmanuelle’i» menu nii võite kui ka kaotusi. «Kõik oli väga kena, kuni see kestis,» ütleb väikeses Amsterdami korteris elav staar. Kuulsuse tipul oli tal oma autojuht, grimeerija, juuksur, pressiesindaja, fotograaf, personaaltreener ja sekretär. Kukkumine säärastest kõrgustest oli ränk.

Kokaiin ja pudel viina päevas

Oma näitlejaandesse pole Sylvial kunagi usku olnud. Ta mõistis, et produtsentidele on teda vaja julguse pärast ihu paljastada. «Mu keha oli palju huvitavam kui mu sõnad,» ironiseerib ta. «Emmanuelle’i» võtetel avastas nooruke täht, et keegi ei pane pahaks, kui ta oma teksti segi ajab. «Ära muretse, musike,» kostis produtsent. «Me laseme sind nagunii dubleerida.»

Sylviale maksti «Emmanuelle’i» eest Eesti rahasse arvutatult kõigest 43 000 krooni. Seksikas osa tõi hulga ahvatlevaid tööpakkumisi, ent samasse kategooriasse langesid peaaegu kõik näitlejanna hilisemad filmid, millest kuulsamad on «Leedi Chatterley armuke» ja «Mata Hari».

«Emmanuelle’i» menu ei korranud neist ükski, ka originaalfilmi järjed kukkusid läbi. Sylvia Kristel siirdus suurte lootustega Hollywoodi, kuid sealgi oli talle otsaette kirjutatud «Emmanuelle». Tulemus? Seksikomöödia «Eratunnid» (1981), kus teenija võrgutab koolipoisi. «Eratunnid» osutus meeletult menukaks, tuues maailmas sisse üle 50 miljoni dollari.

Ent debüütfilmi võtetel tekkinud harjumus šampanjast julgust saada kasvas üle viinalembuseks. Meeletutel Hollywoodi pidudel pruugiti ohtralt ka narkootikume. Kristel tõmbas kokaiini ning jõi kolm aastat iga päev pudeli viina. Hollandlanna tutvus kümnete filmistaaridega ning sattus nii mõnegagi voodisse. Siis kärgatas pomm. Näitlejanna päris pettuse eest tagaotsitavalt abikaasalt tohutu võla ning pidi 1988. aastal kohtutäiturite nõudmisel Hollandisse naasma. Ta abiellus filmiprodutsendiga, seejärel luuletajaga.

2002. aastal tuli uus hoop: arstid avastasid Sylvial kopsuvähi. 2004 diagnoositi näitlejannal kõrivähk. Ent ta suutis tõvest jagu saada. Nüüd elab Sylvia Kristel Amsterdamis ning saadab päevi õhtusse maalides. «Olen end välja murdnud. Mu nahk on klaar, silmad on hallikasrohelised. Mu nina on laitmatu. Mind võiks isegi ilusaks pidada.»

Kuidas «Emmanuelle» 80ndatel Eestisse tuli

«Augustis 1987 juhtus midagi enneolematut. Soome TV näitas prantslaste erootikafilmi «Emmanuelle», mis siinpool lahte tabukardinate taga elavad eestlased kui üks mees teleri ette naelutas. Lõuna-Eestist sõideti bussidega Põhja-Eestisse filmi vaatama. Triin (32) mäletab, kuidas tema kadunud onu Pärnust valetas oma proual suud-silmad täis, et läheb komandeeringusse, pakkis puhta pesu kohvrisse ja kimas Tallinna sugulase juurde telekat vaatama.

ENSV pealinn oli õhtul filminäitamise ajal välja surnud. Taksot oli võimatu saada, sest kõik taksojuhid valetasid dispetšeritele, et on kliendiga kinni, kuid tegelikult istusid kodus teleka ees. «Mingil põhjusel jäin mehe ja emaga hilja peale. Taksot me loomulikult ei saanud, hakkasime aga jala kodu poole viskama, ja olime ainsad hingelised tänaval! Paldiski maantee ja Sõle tänava ristmiku ääres on madalad puumajad, jäime ühe esimese korruse akna teha seisma, kus kardin oli veidi irvakile jäetud, ja selle vahelt vilkus teleripilt. Loomulikult oli see «Emmanuelle’i» peale keeratud. Kiikasime kikivarvukil oma pool tundi seal akna taga kardinaprao vahelt erootikat,» meenutab Katrin (37).»

Allikas: SL Õhtulehe retrorubriigist (Jaanus Kulli «Onu pakkis puhta pesu kohvrisse ja sõitis Tallinna telekat vaatama»)

Tulevane eurosaadik Mikko usutles Sylviat

1997. aastal ilmus Eesti ajakirjas Luup Sylvia Kristeli intervjuu, mille maailmakuulsa näitlejannaga oli tema kodus Brüsselis teinud nüüdne eurosaadik Marianne Mikko . Kristel ütleb usutluses, et on alustanud mälestusraamatu kirjutamist ning raha on talle ette makstud. «Julgen vaid lubada, et memuaarid näevad ilmavalgust veel sel sajandil.» Mõned väljavõtted intervjuust.

«Hiljuti Moskvas viibides oli ühelt venelaselt kohutav kuulda, et «Emmanuelle’i» video omamise pärast pisteti ta trellide taha. Tänapäeval on see iseäranis kummaline, sest nüüdseks on «Emmanuelle» filmiklassika. Olgugi, et erootiline. Pealegi on ju režissöör Just Jaeckin suurepärane fotograaf. Film kujutab endast Jaeckini fotoskulptuure. Esteetilisi. See film võis olla sensatsiooniline esilinastuse aegu, aga nüüdseks on tast saanud «Alice imedemaal».»

«Rahaliselt ei toonud see [«Emmanuelle»] mulle midagi sisse. Ma ei taha seda pikemalt kommenteerida, aga nii see oli. Igati positiivne oli see, et leidsin oma perfektsionistist isa silmis äkki tunnustuse. Ent teisalt, minu katoliku kooli nunnadest õpetajad ütlesid minust lahti. Hollandi televisioonis oli nimelt tollal saade, kus kuulsusega kokku puutunud koolikaaslased ja -õpetajad meenutasid, kuis staar lapsepõlves istus ja astus. Mind väärikalt eluteele juhatanud nunnad keeldusid saates osalemast.»

«Emmanuelle’i» esilinastused viisid mind kõigile kontinentidele. Need olid kuulsusrikkad päevad. Sealjuures tõi «Emmanuelle» kaasa korraga palju pakkumisi uutesse filmirollidesse. Teiste hulgas oli järjekorras Roger Vadim – tõeline südametemurdja. Polnud parata, samamoodi kui Brigitte Bardot ja nii mitmedki teised näitlejannad, langesin minagi kuulsa režissööri ohvriks. Palusin oma tollasel elukaaslasel ja lapse isal Hugo Clausil elukohta vahetada, lubades ise kohe järele tulla. Lahkusin tema juurest kuulsuse tipul.

Kui küsiksite mu soovi, et kuidas mind mäletataks, siis katoliku kooli nunnade kiusuks tahaksin, et mind mäletataks kui püha Sylviat.»