Nõukaaja tiinerite südamemurdjad: Poola Janek, venelaste Sherlock Holmes ja kapten Tenkeš (35)

«Muidugi jumaldasin ma seda Janekit,» itsitab ka muusikatoimetaja Piret märksõna peale «Neli tankisti ja koer». «Kuid siis, kui selgus, et see näitleja on abielus, kadus kogu ilu ära. Naljakas – nagu oleks Eesti kooliplikal mingitki võimalust oma Poola iidoliga kunagigi suhelda…Aga siis oli see jube tähtis. Armusin seepeale otsustavalt hoopis sellesse näitlejasse, kes Guslikut mängis. Pealegi, kõikidele sõbrannadele meeldis see Janek, otsustasin ilmselt lihtsalt teistest erineda.»

Poola Janek ehk siis näitleja Janusz Gajos, kes kehastas tos 21osalises kultusseriaalis 16aastast Jan Kosi, murdis nõukaaegsete teismeliste südameid kui loogu. «Iseasi, kumb mulle nüüd rohkem meeldis, kas Janekit mänginud näitleja või hoopis koer Šarik,» naerab üks kunagisi fänne. «Usun, et põhitegija oli pigem see saksa lambakoer kui poola näitleja.» Sama meelt on ka üks «Terevisiooni» juhte Toomas Luhats: «Normaalne film, aga tankistid mulle ei meeldinud. Koer meeldis.»

Seriaalitaoline «Neli tankisti ja koer» polnud aga ainus linateos, mis teismelisi sügaval nõukaajal pöörasuseni hullutas. Sama võimsalt toimisid muudki filmid, alates «Kapten Tenkešist» ja lõpetades Sherlock Holmesi ja doktor Watsoniga. Eelkõige libistasid end muretult hittide nimistusse nood kinokunsti taiesed, mida näitas Eesti Televisioon pühapäevahommikuti kell 11.05.

Vastamata armastus – Gojko Mitic

«Mina istusin igal pühapäevahommikul andunult teleka ees,» meenutab Iir Hermeliin naerdes. «Kõik need filmid ? la Odessa filmistuudios toodetud vaatasin ära. Peale selle Janeki avaldas mulle muljet ka filmis «Ali Baba ja 40 röövlit» mänginud meesnäitleja, kes mängis pealikku. Oli ka ilus vurrudega mees. Ma isegi ei mäleta, kelle tehtud film see oli – äkki mingi Kirgiisia filmistuudio?»

Ka nukuteatri näitleja Tiina Tõnis sai oma elu esimese tundelise vopsu tänu filmidele, kuid erinevalt Iirest ei juhtunud see tänu pühapäevahommikutele, vaid hoopis tükkis kinos käigule. Tudulinna tüdruk Tiina kogus innukalt näitlejate pilte ja harrastas külakinos käimist.

«Kõiki filme ma ei mäleta, küll aga on mul meeles Saksa Demokraatliku Vabariigi indiaanifilmid,» sõnab ta. «Ja muidugi Gojko Mitic.» Artist Miticile Tiina oma südame Tudulinna külakinos kaotaski. Et aga tollases Nõukogude Eestis nappis oluliselt võimalusi enesele lemmikartisti pilt muretseda, oli Tiina ülim rõõm omada väikeseformaadilisest filmiajakirjast Kino hangitud pilti oma iidolist. Teadupärast olid nood ajakirjapildid üsna kehva kvaliteediga – hea, kui jämedarastrilise pildi pealt staari tuvastada suutsid. «Tegelikult joonistasin ise Gojko Miticist endale pilte,» lausub Tiina naerdes, kui oma elu esimest – tõsi küll, vastamata armastust –, meenutab.

Kuid noid Saksa DV indiaanifilme ei fännanud üksnes staar Miticist sisse võetud tüdrukud, vaid ka poisid. «Gojko Mitic – see oli minu esimene ja suur filmilegend,» kiidab lavastaja Ain Mäeots. «Nii nappide, kuid kõnekate väljendusvahenditega näitlejat annab otsida.» Võrreldes aga teiste tollaste tiineritega, kes ihu ja hingega endale lemmikstaaride pilte otsisid, oli Ain eelisseisus: tema sõbra ema töötas kinos, sestap polnud tulevasel lavastajal probleeme filmiplakateid muretseda.

Kallis kinopilet higises pihus

Välismaa filmitähti fännas ka lavastaja Aare Toikka. «Louis de Funes,» kõlab tema suust konkreetne vastus, kui jutt kinostaaridele viia. «Kõik sandarmifilmid temaga, mis kinodes jooksid, olid minu lemmikud.» Teisisõnu tähendas see seda, et nii kui kinno mõni järjekordne sandarmifilm tuli, oli väike Aare kohal, kinopilet higises peos. «Pärnus oli kino Kiir ja seal sai ikka käidud,» mäletab ta. «Ning plakatid ja ajakirjad – sihuke värk oli ka. Mingisugused pildid ja plakatid liikusid sõprade seas ringi, aga ausalt öeldes ma ei mäleta, kuidas see tollal käis.» Noid sandarmifilme fännas ka näitleja Veikko Täär. «Tollal oli see suur sündmus, kui need filmid kuskil jooksid,» mäletab ta. «Väga palju sai aga ka kinoabonementidega ühiskülastustel käidud.»

Pidulikku kinnominekut ei pruukinud igal nädalal olla, sestap istus ka Aare Toikka pühapäeviti, silmad kuulis peas, teleka ees. «Neli tankisti ja koer», «Kapten Tenkeš» ja «Seitseteist kevadist hetke» – need kõik vaatas ta oma mäletamist mööda ära. «Loomulikult tuli telekast ka väärtfilmiklassikat, nagu «Ergav kõrbepäike» ja «Kommunist»,» ütleb ta. «Mis seal ikka, need olid ju kõik suured filmid.»

Hoopis isevärki filmikogemus on rokkar Jaagup Kreemil. «Elasin ju Soomes seitsmekümnendate teises pooles ja seal oli ometigi Soome televisioon, mida vaatasin,» pajatab ta. «Kui siis 1980. aastal Tallinna tagasi tulime, vaatasin ikka kogu aeg Soome televisiooni. Mina väga see mees ei olnud, kes kell 11.05 pühapäevahommikul filme vaadanuks. Sai ka neid mingisugusel eluetapil vaadatud, kuid üldiselt ikka fännasin teisi filme ja näitlejaid, näiteks Don Johnsonit. «Miami Vice» mulle ikka väga meeldis.» See ei tähendanud omakorda seda, et tiinerist Jaagup Kreem kleepinuks oma toa seinale Don Johnsoni pilte, see au jäi bändidele Iron Maideniga eesotsas.

«Muidugi, kes mulle vene näitlejatest väga-väga meeldis, oli Stirlitz ehk Vjatšeslav Tihhonov,» kõneleb Jaagup. «Sai vaadatud nii Stirlitzi filmi – see oli ikka väga hea krimka – kui ka «TASS on volitatud teatama». See meeldis mulle küll, oli kuidagi õilis ja hea. Mingid Gojko Mitic, tankistid ja koerad polnud minu värk.»

Venelastel parem Holmes kui brittide oma

«Talvel käisin Moskvas ja leidsin mingisuguselt turult DVD-plaadid, kus on kõik osad venelaste tehtud, maailma parimatest Sherlock Holmesi filmidest,» lausub Jaagup. «Julgen öelda, et nii head Sherlock Holmesi kui venelastel pole ei inglastel, ameeriklastel, prantslastel ega sakslastel – ei kellelgi. Kui see omal ajal telekast tuli, oli see kindel must-värk – seda lihtsalt pidi vaatama.»

Teismeliste kultusfilmiks kujunes peale Holmesi lugude ka «d’Artagnan ja kolm musketäri». «See oli nii lahe,» hindab Toomas Luhats. «Mina fännasin kõiki nelja, mitte ainult d’Artagnani.» Sama meelt on ka Jaagup Kreem: «See oli kõva värk.» Täpselt sama mõtet evib ka Veikko Täär: «Bojarski oli võimas.» Tüdrukutega oli mõistagi teistmoodi: enamik neist pööritas õndsa naeratuse saatel silmi vaid d’Artagnani osatäitja Mihhail Bojarski puhul. Staarikultuse loomulik külg.

Edumeelne «Buratino seiklused»

Seitsmekümnendatel Aleksei Tolstoi Pinocchio muganduse «Kuldvõtmeke» järgi Valgevene stuudios Belarusfilm valminud «Buratino seiklusi» sai tollal telekast eriti oodatud. Võib-olla ka seepärast, et videomagnetofonid polnud kaubandusvõrku veel jõudnud. Kuid eks tabas lapsesilmgi ära, milline esmaklassiline näitlejate plejaad selles kaasa teeb: Vladimir Etuš, Rolan Bõkav, Jelena Saveljeva, Rina Zeljonaja, Vladimir Bassov... Ning muidugi nimiosas väike Dima Jossifov, kellest on filmirežissöör saanud.

Õpetlik on see kultusfilmi nime auga kandev teos aga tänini ja õpetab muu hulgas praegusigi lapsi, et kargukandja ei pruugi sugugi olla lombakas ning pime võib osutuda nägijaks. Ning selgitab kasvavale põlvkonnale võimaluste paljusust. Esindavad ju papa Carlo ja tema sõber Giuseppe nüüdisajal üha enam levivat suhtemudelit.Sirje Sekker