KANDIDAAT: Arnold Rüütel on osalenud kõikidel uue Eesti presidendivalimistel. Kaks korda on ta kaotanud, korra võitnud. Kuidas läheb nüüd?
Inimesed
26. august 2006, 00:00

Lennart Merist tegi presidendi võltskiri, Arnold Rüütlit aitasid tuhanded kätlemised (22)

Lennart Meri 1992. aasta presidendikampaania üheks võtmetrikiks sai fabritseeritud kiri, nagu oleks tema isa Georg teinud koostööd Iisraeli luurega.

Toonase kampaania võtmetegijal Tiit Pruulil tuleb mitmete detailide täpsustamiseks vaadata vanadesse kaustadesse – möödas on ikkagi 14 aastat ja hoolimata sellest, et 1992. aasta valimised olid esimesed iseseisvas Eestis, vajab Meri lähedase abimehe mälu värskendamist.

Meri presidenditiim tegutses Koplis ühe eramaja ärklikorrusel üheskoos Isamaaliidu parlamendivalimisteks valmistuva meeskonnaga.

«Seal korstnajala taga sai ka tihti ööbitud, sest kellel siis ikka taksoraha oli,» räägib Pruuli, kes kampaania eel lahkus välisministeeriumi pressiesindaja kohalt.

«Osa kampaaniategijaid ka kattus, kuid paljudes valdkondades olid tiimid eraldi,» meenutab Pruuli. Meri noore kaardiväe moodustasid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv ja Pruuli.

«Lennart oli enamasti meie kampaaniaplaaniga – meedia- ja avalike esinemistega ning muuga nõus. Tiimi sees oli vaidlusi ka, aga ma pole hiljem enam nii üksmeelses meeskonnas töötanud. Vaid Lennukil oli samasugune tiimitunne,» lausub Pruuli. Ta lükkab ümber ka kaaslaste mälestuse, nagu tema oleks Meri kampaania juht olnud.

«Meeskonnatöö,» rõhutab ta. Noorele kaardiväele olid toeks ideoloogilised nõustajad Mart Laar, Kaido Kama ja Illar Hallaste. Värvi ja rahva arvamust lisasid Alo Mattiisen ja Ivo Linna.

Kross, Meri, või keegi kolmas

Enne kui Merini jõuti, arutati võimalusi Jaan Krossiga. Pruuli ja Laar käisid kaks korda Krossil külas, et just teda presidendikandidaadiks keelitada.

«Aga ta teadis, et oleme ka Merile mõelnud, ja ta toetas seda. Juba teise kohtumise sissejuhatuseks ütles Kross, et ta ei taha kandideerida. Tal oli mitmeid loomingulisi plaane, mida ta presidendina poleks saanud teostada.»

Pruuli ei mäleta, kes tuli esimesena Meri peale. «Võimalik, et Kannik või Luik. Jutt Lennartist oli õhus juba ammu, sest asjad välisministeeriumis läksid halvasti. Maja kääris, kuna minister Lennart ei olnud üleliia hea administraator. Ta tegeles suurte välispoliitiliste probleemidega, majas aga mullitas,» räägib Pruuli.

Meri toonased noored abilised arutasid, kuidas Lennart kiiresti ja soliidselt ministrikohalt taandada. «Pidime teda säästma presidendikampaaniaks juba 1992. aasta talvel,» lisab Pruuli.

Krossi ja Meri kõrval arutati ka Ain Kaalepi võimalusi. «Temast sai aga Lennarti suur toetaja,» mäletab Pruuli.

Viimase ja kõige olulisema jutuajamise pidas Meriga Jüri Luik Soomes. «Lennartile see mõte meeldis. Nägude tegemist ja keerutamist polnud. Igavikulised väärtused olid glamuurist ja punasest vaibast olulisemad,» on Pruuli kindel.

Saatuslik kiri

1992. aasta valimiskampaaniast on Pruulil meeles uue Eesti kõige skandaalsem ja efektiivsem PR-trikk. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib räiget Lennarti-vastast kirja, süüdistades ta isa koostöös NKVD ja KGBga, otsustas Meri tiim anda ennetava löögi.

Liivimaa Kroonikasse sokutati kiri. «Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud,» meenutab Pruuli, kes kinnitab, et tema selle autor pole.

«Mina pelgasin, et kiri ei täida eesmärki ja on liiga räige. Rohkem tuleb jama kui head. Inimesed jäävad äkki uskuma. Mina pidasin kirja ohtlikuks, aga ma eksisin. Katastroofi me ei kartnud. Murelikud olime küll.»

Pruuli ei pea tõsiseltvõetavaks hiljem päevavalgele tulnud dokumente, mis kinnitasid Lepsi oletusi.

«Tõsist toetusmaterjali ju polnud. On olemas ka dokumente, et keegi tahtis Harku järve tuua Inglise allveelaevu. Omaette küsimus on, kuidas need tunnistused inimestelt kätte saadi… Stalini-aegsete dokumentide põhjal ei saa Nõukogude aega hinnata.

Arvan, et Lennart ei teadnud kirjast enne selle avaldamist midagi. Me ei julgenud seda talle öelda. Ju ta hiljem mõne iroonilise nalja viskas, kuigi teema ju polnud naljakas. Ta oli üsna kaitsetu,» lausub Pruuli.

Seega – poliitiline PR-võte, mille vale oli tingitud konkurentidest, sillutas Merile tee presidenditoolile…

Rahaga kitsas

Pruuli tunnistab, et rahaga oli toona kitsas, kuid kampaanias midagi seetõttu tegemata ei jäänud ja maksti isegi sümboolset palka.

«Mõni Lääne-Euroopa fond meid ikka toetas, siis oli see lubatud. Aga rahakaid Eesti ettevõtjaid, kellega oleks tahtnud poliitikast rääkida, oli imevähe,» räägib Pruuli. Ta ei soovi nimetada ühtegi nime, kes Lennarti kampaaniat toetas või toetamata jättis.

«Piin ja vaev oli raha kokku saada,» ütleb ta napilt.

Raha kulus põhiliselt mööda Eestit sõitmisele, trükistele, märkidele, gallupite tellimisele, inimeste palkamisele.

«Käisime ka Arnold Rüütli esinemesi vaatamas. Saatsime sinna lausa oma lendsalga. Aga Rüütli kampaania oli nõrk. Lennart võlus inimesed väga kiiresti.»

Pruuli tunnistab, et noorte põhiseadusetegijate plaan oli seadusega pisendada võimalust, et Rüütlist võiks saada Eesti president.

«Eks see mõte oli küll. Seaduses oli klausel, mis takistas Rüütli valituks saamist. Teine voor oli riigikogus ja me lootsime, et seal ei ole enam Rüütli-meestel ülekaalu.»

1992. aastal valis esimeses voorus presidenti rahvas, teises riigikogu.

Ajalukku on see klausel läinud nn. Hallaste ettepanekuna.

Hilinemine suurüritusele

Pruuli, kelle rekord Lennartiga hilineda on 61 minutit (Londonis EBRD peadirektori juurde), mäletab, et hiljaks jäädi ka 1992. aasta kampaania kulminatsioonile – suurüritusele Raekoja platsil.

«Olin Lennarti juures Nõmmel ja pidime koos välja sõitma.

Lennart kirjutas. Kui oli viimane aeg minna, soovis ta veel duši alla minna. Sest muidu ei sobinud rahva ette astuda. Käisin korduvalt vannitoauksele koputamas. Tema aga hakkas veel laulma ja hüüdis mulle, et tal on nii mõnus ja et ta kohe tuleb… Iff pidi samal ajal mitu lisalugu tegema, et Lennartit väärikalt oodata.»

2001. aastal presidendiks valitud Rüütlil olid valimispäeva õhtuks piletid Estoniasse ooperi «Lühike elu» esietendusele, kuid sinna ta ei jõudnudki, sest oli ise samas majas paar tundi varem Eesti rahvale etenduse andnud.

Rahvaliidu peasekretär Lea Kiivit oli 1999. aastal Tartust Tallinna tööle jõudnud ja liitis kolme väikest erakonda – Eesti Maarahva Erakonda, Maaliitu ning Perede ja Pensionäride Erakonda. Kokku moodustasid nad Rahvaliidu.

«Sattusin kohe sündmuste keskele. Lisaks igapäevatööle tuli alustada ka Rüütli presidendikampaaniat,» räägib Kiivit.

Riigikoguliikme Arnold Rüütli valimistiim oli väike, peale Kiiviti veel Villu Reiljan, tehnilist tööd tegi Pilvi Lääne. «Ka fraktsioonist aidati. Kes ja kuidas, ma enam ei mäletagi.»

Kiivit meenutab, et Rüütli ja Rahvaliidu seisukohti oli ajakirjandusse raskem saada kui suurfavoriitide Peeter Tulviste ja Toomas Savi omi.

«Meiega keegi väga ei arvestanud. Ise muidugi lootsime, et Rüütel ikkagi valitakse. Tegime tohutult tööd, sõitsime maha kümneid tuhandeid kilomeetreid. Ka Rüütel sõitis, ise oli roolis. Me pakkusime talle ka autojuhti, ta loobus. Ta vastas ise ka telefonikõnedele, paljudel kohtumistel käis täiesti üksi,» räägib Kiivit.

Väsimust ei kurtnud Rüütel kordagi. «Vaid mõnikord oli ta hääl õhtuks kadunud, aga siis tegime kuuma teed ohtra suhkruga.»

Erilisi erakonnaväliseid abimehi meil polnud. «Raul Sillaste andis nõu, mida selga panna. Lähedale imbus ka Jaanus Raidal. Rüütli ainus viga ongi see, et ta on liiga hea inimene,» ütleb Kiivit Raidali kampaaniasse sattumise kohta.

Põlatud ja mitte eriti tänapäevaseks peetud Rahvaliit oli 2001. aasta valimistel konkurentidest nutikam.

«Toonane edu tuli tänu sellele, et kohtusime praktiliselt kõikide valijameestega. Vaid mõne üksikuga jäi vist kohtumata,» räägib Kiivit.

«Teised erakonnad käisid valijameestega palju harvem kohtumas. Keegi ei viitsinud maale sõita, sest see on tülikas ettevõtmine. Võim ja raha muudavad inimesi. Aga Rüütli tugevat käepigistust sellest aastast mäletavad kindlasti tuhanded.»

Reformierakond ja Isamaaliit ehitasid valimiskampaania toona nii, nagu valiks presidendi rahvas.

«See oli viga. Konkurendid tegid oma kandidaatidest telereklaamid. Meie aga tegime filmi ja jagasime kassette vaid valijameestele. Nemad ju otsustasid,» muigab Kiivit.

Ta mäletab, et teemasid, mis 2001 valijameestele huvi pakkusid, oli palju. «Aga Rüütli kui endise kommunisti teemaga ei tulnud keegi välja,» väidab Kiivit. «Keegi ei puudutanud seda. Isegi mitte ajakirjandus, sest Rüütel ei olnud favoriit. Kommunism on nüüd asendusteema, muuga pole ju Rüütlit rünnata.»

Nagu paljud teised, mäletab ka Kiivit, kuidas Rüütel säras 2001. aastal TV1s Urmas Oti saatesarjas «Seitse päeva augustis».

«Mingit erilist valmistumist polnud. Ta läks ja vastas küsimustele. Rüütel on riigimees ja on alati suutnud suurema ettevalmistuseta esineda. Mäletan veel, et Ott ütles igale kandidaadile lõpuks: «Olen kindel, et just teist saab järgmine president.»»

Valijakogus Estonia saalis istus Kiivit häälte lugemise ajal suurfavoriit Savi taga ja nägi, kuidas Savi lahkus, olles kuulnud, et Rüütli poolt hääletanute arv on võiduks piisav.

«Ma ei nutnud, kuid silmad läksid korraks märjaks küll. Rüütel oli väga napp ja ütles kõigile abistajatele aitäh.»

Rüütli elu muutus pärast presidendiks valimist hoobilt – teda hakkasid taas saatma turvamehed, ta auto jäi Estonia parklasse ja tal jäi minemata Manuel de Falla ooperi «Lühike elu» esietendusele, mis Estonias samal õhtul oli.

2006. aastal üritab enamjaolt sama meeskond Rüütli uuesti presidendiks aidata.

Tiit Pruuli märkmikust

Meri Harjumaal, saateauto lendas üle katuse, helista Jaan Tootsile.

Homses Eesti Päevalehes Jüri Kaljuvee vastus minu (Pruuli – U.S.) Postimehe-loole. Dokumentide ekspertiis.

Kas Lennartil on kodus Georg Meri vanglas kirjutatud mälestused.

Homme ilmub Normeti artikkel.

Postimehes Kaido Jaansoni artikkel.

Hans H. Luik leidis Eesti Raadiost 1954. aastal kirjutatud Lennarti eluloo.

Kellele saata fotod? Värvilised fotod Postimehele, Eesti Ekspressis peab olema võitjafoto, mustvalged fotod teistele.

Statistika

1992: rahvas eelistas Rüütlit, presidendiks valiti Meri

Esimeses voorus oli sõna rahval.

Arnold Rüütli poolt oli 195 743 inimest, 41,7%

Lennart Meri poolt oli 138 317 inimest, 29,5%

Rein Taagepera poolt oli 109 631 inimest, 23,4%

Lagle Pareki pooli oli 19 837 inimest, 4,2%

Kaks paremat pääsesid riigikogusse, kus Meri kogus 59 ja Rüütel 31 häält.

1996: Meri läbis valimismaratoni ja osutus tagasivalituks

Esimesed kolm vooru olid riigikogus Meri ja Rüütli vahel.

Avavoorus sai Meri 45, Rüütel 34 häält.

Teises voorus jäi Meri peale 49:34.

Kolmandas voorus oli Meri parem 52:32.

Kuna ükski kandidaat ei saanud riigikogus vajalikku häälteenamust, läks otsustamine valijakogule.

Esimeses voorus kogus Meri 139, Rüütel 85, Tunne-Väldo Kelam 76, Enn Tõugu 47 ja Siiri Oviir 25 häält.

Teises voorus seljatas Meri Rüütli 196:126.

2001: parempoolsete lõhenemine tegi Rüütlist presidendi.

Valimiskogu esimeses ringis kogus Rüütel 114, Toomas Savi 90, Peeter Tulviste 89 ja Peeter Kreitzberg 72 häält.

Teises ringis oli Rüütel 186:155 üle Savist.