«Metsatöll on põllumehelikult matšolik ja hingelõhestavalt röökiv.» (6)
Mis värk hevimeestel nende pikkade juustega on? Miks te ei võiks kanda normaalset poisipead?
Raivo: See on seksikas.
Erutab?
Raivo: Kurat, aga endale meeldib küll. Ma ei tea, kas see on kuidagi sellega seotud, et noorpõlveiidolid olid sellised ja ürgne mees on igipõli olnud karva kasvanud… ma ei tea. Aga – meeldib.
(Markusele – R. K.) Sul on mingi hea kommentaar selle kohta öelda?
Markus: Pikkade juustega on lihtsalt mõnus olla. Metsikuse ja sõltumatuse tunne on. Soovitan kõigile soojalt pikki juukseid.
Aga neid on ju ebamugav hooldada?
Markus: Aga tänu sellele hooldad ka ennast paremini – nii füüsiliselt kui ka hingeliselt.
Raivo: Täpselt. Mis see siis rohkem ennast hooldada on kui habet või kaenla alla lõhna ajada.
Kes need noorpõlveiidolid oli, kes lasksid oma karvadel vohada ja kes sundisid ennast järgima?
Raivo: No, kurat, kõik, kes kaheksakümnendatel…
Markus: Iron Maiden, Metallica, W.A.S.P, Scorpions, Gunnar Graps. Ja tahe olla teistest erinev.
Raivo: Siis oli suur tahe olla moodne.
Markus: Kui direktor vaatas pahaselt, tuli ikka hell matšomehe tunne peale.
Raivo: See oli ju väike revolutsiooniaeg kah. Kui ikka juuksetuti üle krae kasvatasid, siis oli veitsa skandaal ja siis oli väike võitlemise moment kah sees.
Aga praegu on ju direktoril lumme lasta…
Raivo: Tundub, et minule sobivad pikad juuksed siiamaani.
Markus: Teatud mõttes on juuksed nagu looduslik indikaator. Kui mõni mõtleb, et see on surnud kude (Markus keerutab näppude vahel juuksesalku – R. K.) – pole ta midagi nii surnud kude. Raudselt tajub pikkade juustega inimene maailma energilist vibratsiooni tundlikumalt kui kiilakas. Miks sõjaväes aetakse kiilakaks? Inimene muutub külmemaks ja tuimemaks. Päriselt kah!
Kurat, see on ikka nii nõme jutt, mis ma praegu räägin…
Raivo: Jah, võib-olla tõmbad ikka eestpoolt käärid vahele?
Ei tõmba! Kuulge, kirikus te, mehed, vist väga sageli ei käi?
Markus: Hää-ääh! Ei käi.
Raivo: Mina alles käisin. Sõitsin mööda Lõuna-Eestit ja oli silt, et kirik on lahti. Peatasin auto kinni, vaatasime kiriku arhitektuuri ja sõitsime edasi.
Arhitektuuri koha pealt on kirikuid ikka ilus vaadata. Aga kui usklik või sinna palvetaja mineja pole mina olnud mitte kunagi.
Normaalsed luterlased te ei ole.
Raivo: Ebanormaalsed kah mitte. Me ei ole luterlased.
Vaid?
Markus: Me oleme töllud.
Raivo: Jah, tavalised töllud.
Tavalise töllu definitsioon või liigikirjeldus on…
Markus: Eriline, seksikas, töökas, kammitsetud, mängib pilli.
Raivo: Tüüpilist töllu ei olegi olemas – kui nüüd mõelda ansambli peale – sest me oleme persooniti ikka väga erinevad.
Ikkagi, mida see töll tähendab?
Markus: Küsin’d enne sauna, siis olin viha ja vimma täis, nüüd ei oska küll midagi… nii hea on olla.
Raivo: Küsi, jah, järgmine küsimus, ei tule siit mingit purset.
Raivo, mis kamm teistel muusikutel nende bassimeestega on?
Raivo: Eks ta ikka niisugune anekdoodi teema ole.
Miks?
Raivo: Miks võetakse bändi bassimees? Ikka sellepärast, et keegi ka hea välja näeks. Mängib ta siin midagi või ei mängi… No paneme talle mingi asja pihku.
Aga muidugi on häid bassimehi, aga nad on koledad või midagi…
Markus: Vaata, see on see anekdoot: rokkbänd mängib täiega ja laulja vaatab: oo, selle ja selle naise võtan ma pärast kontserti rajalt maha. Kitarrist kah vaatab: oi, kurat, ma olen nii mõnus mees. Bassimees mõtleb: C-G, C-G.
Raivo: Kidramees läheb bassimehele külla ja kuuleb juba ukse tagant, kuidas sees käib ilge madin, bassimehe poiss karjub nagu ratta peal. Tõmbab ukse lahti, vaatab – bassimees ajab oma poega taga. «Mida sa teed?» küsib kidramees. Bassimees: «Näed, kurat, keeras mul pillil ühe keele häälest ära, aga ei ütle, millise.»
Beethoweni «Elisele» mängiksid ära?
Raivo: Kui nüüd päris aus olla, siis mul ei koida üldse, millest jutt käib.
Markus: Tead see: ti-ti-ti-ti-ti-ti-tüüüü, tüdüdüdüüü, tüdüdüdüüüü.
Seda ma silmas pidasingi.
Markus: Lõdvalt mängib, sest Metsatöllus on bass soolopill.
Tegelikult ma küsisin seda, kas sa, Raivo, muusikakoolis oled käinud?
Raivo: Ei, ma olen küll omal ajal eraõpetaja käest tunde saanud – et oleks mingisugunegi ettekujutus, mis noot mida tähendab ja miks ta seal on –, aga üldiselt on kõik tulnud iseõppimise teel. See muusikategemine, mis meil käib… ega me seal olulist noodi-infi kasuta.
Te ei oska või pole vaja?
Raivo: Meil ei ole vaja, me saame omavahel muudmoodi hakkama.
Markus, ma olen aru saanud, et hevilaulja häälepaelte koormus on… mõneti teistsugune kui koorilaulja oma; et sellist maavillast röökimist tükib sinna vahele tulema. Teed sa mingeid spetsiaalseid harjutusi, et häält hoida?
Markus: Teen küll, seda peab tegema ja Töllu stiili puhul on see eriti raske, sest see stiil kujunes välja nagu ta kujunes… Ühelt poolt peab see olema põllumehelikult matšolik, teiselt poolt hingelõhestavalt röökiv. Ja kuna meie kontserdid on muutunud üpris pikaks, poolteist tundi ja nii, siis hääl peab ikka vastu pidama. Tuleb ennast hoida.
Sa teed iga nädal hääleharjutusi?
Markus: Võib nii öelda küll. Hingamisharjutusi – diafragmale – teen iga päev.
Samamoodi iseõppija?
Markus: Loomulikult. Ja see teebki asja huvitavaks. Vaata, meil Metsatölluga ongi see asi, et me õpime pidevalt ise juurde. Ja oleme selle üle õnnelikud. Ja meid ei huvita absoluutselt, mida teised inimesed sellest arvavad.
Raivo: Muidugi huvitab, aga põhjendamatu arvamus on põhjendamatu. Kui meeldib, siis meeldib, siis on meil jumala hea meel, kui ei…
Markus: …meeldi, ei ole kah midagi katki.
Raivo: Positiivset tagasisidet saada on tegelikult ikka meeldiv. Vähemalt siiamaani ei ole see lämmatavaks muutunud.
Muide, teie plaadiümbriseid on päris edev värk.
Markus: Minu arust need pole edevad. Me lihtsalt tahame, et asi näeks hea välja ja oleks mõnus. Ja me ei hoia selle koha pealt kokku. Teeme täie rauaga korralikult ära.
Raivo: Kes tegeleks muusikaga ega oleks edev? Samas – meil on väga palju pandud rõhku eneseiroonia peale.
Aga – me ikka naudime seda protsessi ja oleme lõbusad ja…. Ei ole ikka nii väga kunstlikult see asi välja villastatud.
Markus: Niimoodi vägisi, et vot, nüüd me peame niimoodi välja nägema. Oleme, kes me oleme. Kui ei suuda paremini teha… noh, juhtub!
Raivo: Endal peab mõnus olema. Ja kui me selle juures ka edevad oleme – mis seal siis ikka.
Plaatide tegemiseks tuleb raha sponsoritelt või…
Markus: Me ise hoiame kokku.
Raivo: Plaadifirma teeb ja… Kui päris aus olla, ega me väga täpselt tea, mis ja kuidas. Me oleme ikka loomeinimesed.
Teie publik on…?
Markus: Seinast seina.
Raivo: Mitmekesine oleks, jah, õige sõna, sest….
Markus: Meil on kuulajaid viieaastastest seitsmekümneseni.
Seitsmekümnest tunnete nime ja nägupidi?
Markus: Ei tunne, aga teda on kontsertidel nähtud küll.
Kumb on normaalsem bänd, kas Nexus või Vanilla Ninja?
Markus: Ei vasta.
Raivo: Ei kommentaari.
Markus: Absoluutselt.
Raivo Piirsalu saunas on sada sees
Kuivanud rott, trummikomplekt, kolbad, pakku löödud kirves, Modern Talkingi müürileht (Dieter Bohleni näo peale on kleebitud Jaanika Sillamaa nägu), õllereklaamid (katavad kihiti eri bändide plakateid) ja muu säärane staff embab Raivo Piirsalu sauna eesruumi, mis töötab vajadusel ka bändi proovisaalina.
Ühe koha peal on kivipõrand soe. Mõnikümmend sentimeetrit jalataldadest allpool algab leiliruum. Pääseb sinna keerdtrepist. Sada on sees.
Peremees kastab viltmütsi märjaks ja ronib lavale. Teine jääb esialgu nakki.
«Ostsin mütsi naisele sünnipäevaks, aga kuna mul oli niivõrd kade meel, et tal nii uhke müts on, siis ma ostsin kohe endal kah,» räägib Raivo Piirsalu ja õpetab: «Paned külma mütsi pähe ja saad kogu ihuga usinalt temperatuuri taluda, ilma et sul pea väga kuumaks läheks.»
«Ja juuksed hoiab terved,» tähendab Markus Teeäär.
Raivo räägib, kuidas mingi festivali järel sattusid Hawaiilt pärit hevikad tema poole pidutsema. Kui saunamineku aeg käes, kooris julgem hawaiilane end eestlastele harjumuspärasesse saunavormi. Külmakartlikum jättis sokid jalga. Veel rohkem külmakartlikum sokid ja püksid. Ja nii edasi. Asjatu hirm – viimaks olid kõik laval nagu mehed muiste.
Raivo Piirsalu ja saun
Saunajook
Raivo: Kurat, eks ta pilsner ole.
Sa oled siis lahja õlle mees?
Raivo: Jah. Hästi-hästi lahja. Oleks pilkust veel lahjem Eesti õlu müügil, jooks seda.
Markus soovitab: «Dlight!»
Raivo: Ei, see on liiga sidrun. Ta peaks ikka õlle maistega olema, mitte limonaad.
Saunaskäigu aeg
Raivo: Pühapäevaõhtuti.
Markus: Kella seitsmest. Hevimehed alati kella seitsmest.
Miks seitse oluline number on?
Raivo: See on nii välja kujunenud. Selleks ajaks on muu seltskond, kes meil siin majas on, ära käinud, ja siis on saun teise seltskonna päralt.
Viht
Ma nägin sauna eesruumis koguni kadakavihta!
Raivo: Tead, seda on katsetatud, aga mina ei ole kadakaviha nippi siiani selgeks saanud. Leota või kuradi nädal aega järjest, aga pärast on ikka valus ja täpiline. Ei! Kaseviht olgu ikka.
Lemmiktemperatuur
100. Meil pahatihti läheb see saun liiga kuumaks – istud siin, räägid juttu, tuli on all… – ja kui ta läheb 120 peale, siis ei saa enam leili visata. Ma ei tea, kuidas see termomeeter seal näitab (seda ei ole taatlemas käidud)… Aga antud termomeetri juures on sada väga mõnus temperatuur.
Seltskond
Kes parasjagu on, sellega ikka saab käidud. Tegelikult on siin majas pühapäevane saunatraditsioon hästi pikk: tullakse pühapäeval külla, rätikud kaasas, minnakse sauna, räägitakse, oh, mis kõik. See saun on sõprade kokkusaamiskoht. Ta on juba sotsiaalne koht. Ja kui ei käi külalisi – mis seal ikka, siis käin naisega. Ja ei ole kehvem see käik, lihtsalt teistsugune: intiimsem, siis on massaažid ja õlid ja asjad ja…
Mõnus saunaelamus
Ma väga kuumakannataja ei ole, aga – olime südatalvel kuskil külasaunas, väljas oli paarkümmend kraadi pakast ja kütsime kogemata sauna nii kuumaks, et seal oli 140 kraadi. Ja siis sai eesruumis niimoodi leili võetud – no leiliruumi ei saanud minna – viskasime üle ukse natuke leili, higistasime sealsamas ja jooksime õue jääauku. Jääaugust tagasi tulles polnud eesruumi enam asja, nii külm oli, et jooksid kohe lava peale. Ja kuidas seal külm torkima hakkas! See oli hästi mõnus.
Kole saunaelamus
Ei ole mällu tembeldanud, et: jeerum, pidin ma siin nüüd käima. Või: miks ma siin olen…
Kommentaarid