Teistpidi on see vapustav lugu, mida ühel inimesel on tulnud üle elada ja kuidas üks inimene on suutnud sõja-, vangi- ja küüditamisaastad üle elada ja mitte alla anda. Loosaar näeb oma silmaga Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt, 1941. aasta küüditamist, ta astub Omakaitsesse ning mobiliseeritakse Saksa sõjaväkke, kust ta põgeneb, ta mobiliseeritakse punaväkke, saab haavata, on tööpataljonis, istub kinni ja saadetakse asumisele.
Vapustav elulugu, millele paneb ilusa punkti 1971. aastal valminud uus maja, mis ta suures osas oma kätega üles ehitas. «Ainult murdumatu visadus, tohutu töötahe viisid mind eesmärgile,» kommenteerib ta maja katuse alla saamist. Kuid just seesama murdumatu visadus iseloomustab kogu tema elu, kus alates 1940. aastast järgnes üks hoop teisele.
Juba kooliajal olid Evald Loosaare kirjandid äratanud õpetajate tähelepanu. Ta hakkas ka varakult päevikut pidama, mis kahjuks on hävinud. Igatahes on ta ka need mälestused osanud väga haaravalt kirja panna.
“5” - Evald Loosaar
«Eesti mehe lugu»
Varrak
Kommentaarid