KAKSKÜMMEND AASTAT HILJEM: Viimati oli Imelik ehk Rein Aedma Palamusel paarkümmend aastat tagasi. Elu on ta koos pe­rega Austraaliasse viinud, kus ta kiviraidurina leiba teenib.Foto: Arno Saar
Jaanus Kulli 22. august 2006 00:00
«See oli keemiatund, kui õppealajuhataja koos režissööri assistendi Malle Jaaksoniga sisse astus ning õppealajuhataja näpuga minu peale näitas, et seal see poiss istubki,» mäletab Rein Aedma, «Kevade»-filmi Imelik.

Nüüd üle 20 aasta on Rein taas Palamuse maadel. Varem pole ta siia sattunud. Vahetult enne augustiputši ja Eesti taasiseseisvumist sõitis Rein koos abikaasa ja kahe lapsega Austraaliasse sugulastele külla. Tagasi enam ei tuldud.

Spordikooli Tootsist sai filmis hoopis Imelik

Rein oli Tallinna Spordiinternaatkooli 9. klassi poiss, kui saatuslik sõrm tema peale küünitas. Kibe käsi odaviskes, Tallinna poistest oma tulemusega teisel kohal. Samas aga võttis osa ka isetegevusest ning tihti torgati ta aktustel ja pidudel saali ette konferansjeeks.

«Olin elava loomuga. Rohkem Tootsi kui Imeliku sarnane. Sattusin tihti kaklustesse.» Reinu õnnetus oli see, et ta õppis liiga hästi. Klassi istumajääjad, oma arust tegijad vennad, andsid Reinule ühtevalu kitli peale. «Aga ega ma ka kade poiss olnud, andsin alati vastu. Nii mõtlesin ma ka tookord (kui õppealajuhataja ta klassist välja kutsus – toim.), et mis ma jälle korda olen saatnud.» Ukse taga selgus, et käivad lapsosatäitjate valimised. Rein mäletab selgelt, et õppealajuhataja oli teda just Imeliku rolli soovitanud.

Aastad on teinud oma töö ning Imelik pole enam sedavõrd sile poiss nagu filmis. Aga juustes on tal üllatavalt vähe halli ning silmades samasugune kelmikas pilk, nagu siis kui Teele tantsu vihtus ja Imelik kannelt tinistas.

Armastus Teele vastu jahtus pika vahemaa pärast

Küsimusest, kas Rein Teelesse ehk siis Riina Heina ise ära ei armunud, püüab mees esialgu mööda libiseda, kuid tunnistab viimaks, et veel aasta jagu pärast võtete lõppu käisid nad läbi. «Käisime ka kaks või kolm korda koolipidudel, kutsusin ta isegi oma kooli peole. Samas oli jälle see, et ma olin juba vanem poiss, tema aga ikka veel plikaohtu. Kuigi täiskasvanuliku käitumisega. Ja eks see asi meil ka sellepärast untsu läks, et Riina nii kaugel elas, teises linna otsas.»

Küllap oli asi mitte ainult kauguses, vaid sadade tütarlaste silmapaarides, mis kenakest ja pikajuukselist linalakka piidlesid. «See oli ikka meeletu, milline kirjade vool pärast filmi ekraanile jõudmist tulvama hakkas. Lööd lahti: tüdrukud, tüdrukud, tüdrukud, pildid, pildid, pildid, pühendused, pühendused, pühendused. See lausa hirmutas. Ma ei vastanud ühelegi kirjale, sest kui ma oleks hakanud vastama, olekski võinud selle töö peale jääda,» arutleb Rein.

Esimestele fotoproovidele järgnesid filmiproovid. «Nägin päris mitut Imeliku kandidaati ning minu meelest olid nad palju paremate parameetritega, heleda pea ja lokkidega. Küllap sai otsustavaks minu vanus. Käisin ikkagi juba 9. klassis ja olin peaaegu 16 täis.»

Panso jättis Imeliku teatrikooli ukse taha

Pärast võtteperioodi, mis koos filmi helindamisega venis aastapikkuseks, maksti poistele palk peo peale. Rein sai puhtalt kätte 1000 rubla, mis keskkoolipoisile oli üüratu raha. «Tööleping on mul siiamaani alles. Kui olin õpetaja, siis kasutasin seda näitliku õppevahendina,» ütleb Rein.

Pärast keskkooli läks Rein Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima. Sest kirjanduse õpetaja oli kõiges suur autoriteet. Ja aastal, mil Rein keskkooli lõpetas, lavakooli sisseastumist ei olnud. Ometi pidas Rein Tartus vastu vaid aasta. «Tegin kõike muud kui õppisin. Peaaegu et igal õhtul ja öösel mängisime kaarte. Bridžimäng mind sealt koolist minema viiski. Sain eksmati.»

Järgmisel aastal rühkis Rein juba üles Toompeale. Koos oma praeguse abikaasaga. Rein pääses isegi lõppvooru, aga mitte kooli sisse. «Panso põhimõte oli ikka see, et kes näitlejaks tahab õppima tulla, peab olema täitsa puhas ja valge leht. Aga meie olime siis juba rikutud. Lisaks tegin ma ülikooli ajal luuleteatrit ning teatud stambid olid välja kujunenud,» arvab Rein olevat põhjuse, miks ta ukse taha jäi.

«Aga ega ma suurt masendust ei tundnud. Teadsin sisimas, et katsetele minek oli minu puhul ikka puhtal kujul avantüür. Mis seal pattu salata, head näitlejat poleks minust mitte kunagi saanud. Sellest annan ma endale selgelt aru. Ja kehv näitleja poleks ma ka tahtnud olla. Kui ma pärast sõjaväge uuesti paberid ülikooli sisse andsin, siis sain aru, et ju ikka see eesti keel ja kirjandus kõige õigem ala mulle on.»

Pärast luhtunud eksameid lavakooli terendas Reinul silme ees Vene kroonu. «Mõtlesin küll korraks, et lähen õige Riina juurde. Riina isa oli ju Mererajooni sõjakomissar. Et kas ta ei saa mind vähemalt Eestisse nihverdada. Siis aga hakkas selle mõtte pärast häbi. Leidsin: pole midagi, pane kott selga ja käi ära. Läksin vastu sellele, mis tulema pidi. Mind saadeti Siberisse.»

Sõjaväest lahti sai ta alles aasta pärast novembris ja selleks ajaks olid tunnid n.-ö. juba alanud. Ülikooli eel tuli aega millegagi täita. Rein õppis ära kiviraiumistöö ja hiljem ka täheraiumise. Teadmata, et seda hiljem vaja läheb.

Putši ajal põgenes koos perega Austraaliasse

1991. aastal, mõned kuud enne putši ja Eesti taasiseseisvumist, pühkis Rein koos perega jalgadelt Eestimaa tolmu ja sõitis Austraaliasse. Abikaasa tädi juurde külla. Teadmisega, et tagasi ei tulda. «See minek on seotud väga isiklike asjadega, aga me lihtsalt tahtsime ära minna.»

«Lahkusime siit väga vastandlike tunnetega. Kui aga 19. augustil puhkes putš ja kuna meil olid samaks päevaks ostetud tagasisõidupiletid, tekkis küll tunne, et oh! sai õige otsus tehtud. Kui päev hiljem Eesti taasiseseisvus, oli ka hinges rahu, et nüüd on tagasitee alati lahti. Me ei ole põgenikud. Ja kuna me ei andnud ennast üles põgenikena, pole me Austraalia valitsuselt saanud mitte sentigi.»

«Austraalias ei tahtnud eesti keelest ja kirjandusest keegi midagi kuulda. Nii mõtlesingi, et hakkan seal uuesti kivi raiuma,» meenutab Rein päeva, mil tema kunagisest hobist sai nüüdseks leivatöö. «Läksin ühte töökotta tööd kuulama. Tuli välja, et nemad teevad hoopis kivimööblit. Mõtlesin, kena on. Kuidas kivile läige peale tuleb, kuidas teda lihvida, see oli mul niikuinii teada. Nii hakkasingi kivist tööpindu, vannitubasid ja muud mööblit tegema. Graniit, marmor, liivakivi. Muide, liivakivi on fantastiline, sellest saab igasugu asju teha.»

Hing igatseb Eestisse tagasi, aga mõistus ei lase

Küsides sellel imeilusal augustiõhtul Palamuse koolimaja kõrval suurte puude all istudes Reinult, et kas ta on seal Austraalias õnnelik, kostub üllatavalt kiire ja valus vastus. «Ei ole õnnelik. Aga ma ei olnud õnnelik ka siin. Ilmselt olen selline rahutu hing. Võib-olla oma eluõhtul olen ma õnnelik. Sest kui sa oled eluõhtu ära teeninud, siis peaksid sa ka õnnelik olema.»

Rein ütleb, et eks ta käibki Eestis ennekõike sellepärast, et hing igatseb tagasi. «Oleme nüüd kolm viimast suve käinud ja ka järgmisel aastal tahame kindlasti tulla. Hing igatseb, mõistus aga ütleb, et elu, pere, lapsed ja lapselapsed on seal.»

Et hing Eestisse kuulub, kinnitab ka tõik, kui Rein tuli tagasi Vene sõjaväest, kus oli poolteist aastat istunud Vladivostoki taga: «Kui ma siis pärast kahenädalast loksumist ešelonis viimaks Tallinnas jala perroonile panin, hakkasid pisarad iseenesest voolama.»

Lennujamas Eestist lahkudes ta pisarat siiski ei vala. «Sest ma ju tean, et saab alati tagasi tulla.»

Ei kannelt ega blonde lokke

Mõeldes «Kevade» Imelikule, tulevad silme ette otsekohe tema pikad heledad juuksed ja kandlemäng. Kuigi filmis on ühes stseenis tema käte asemel kandleõpetaja Els Roode käed, õppis Rein filmi tarbeks mõned lood siiski selgeks.

Hoopis hullem oli lugu Reinu juustega. Kui tema pea ära värviti, omandas see kõikide ehmatuseks heleda tooni asemel roostepunase värvi. «Katsetati kuus-seitse korda. Ja ei saa ega saa punasest lahti. Kruusement hakkas juba iseendal juukseid peast välja kitkuma,» meenutab filmi-Imelik kuidas Tallinnfilmi jumestajad vahetati Tartu juuksuri vastu. «Mäletan, istusime Teelega (samasugune šatään) mõlemad seal juuksuri juures ja meid tehti särtsti valgeks.»

Spordikooli direktor Arno Kikas oli väga selge ja kõva sõnaga mees. Seisis hommikul alati ukse peal ja suunas pikemate juustega poisid uuesti uksest välja. «Kõigil pidid kõrvad täpselt paistma. Oli biitlite aeg. Ning siis ilmub Rein Aedma õlgadeni juustega. Lisaks veel teist värvi peaga ja jalutab jumala rahus koolimaja uksest sisse,» muigab Rein, täpselt samasugune naeratusega nagu Imelikul.

Prooviti ka Tootsi rolli

Et Rein oli filmivõtete ajal poistest vanim, pidi ta vastutama ka nooremate eest. Et need oleksid viksid ja viisakad. «Nii siis tegimegi. Ise kiskusime suitsu, aga neile ei andnud,» naerab Rein, kes käis küll spordikoolis, aga oli tõelise sporditegemise peast visanud. Küünarliiges oli korralikult välja visatud, mõlemad hüppeliigesed ära murtud. «Korralikku odaviskajat poleks minust niikuinii saanud. Aga see oligi vist esimene kord, kui ma sigaretti tegin.» Paaril korral käis Rein koos Margus Lepaga metsa vahel ka Ungari veine proovimas. Koos Lepaga tegi Rein filmiproovis ka kuulsa sahv­ristseeni. «Mind katsetati ka Tootsi rolli. Olen hiljem Kruuse­mendilt küsinud, et miks ta nii tegi. Aga ta ei mäleta. Ilmselt lihtsalt improviseeris.»