JAHTUNUD SUHTED: Ehkki Margus Jaanovits sai keskkooli aegu suure trummi külge aheldatud, lõppes see põgus flirt tümpsupilliga koos kooli lõpuga. Ei tulnud sellest pikka ja püsivat suhet.Foto: Aldo Luud
Inimesed
21. august 2006, 00:00

Margus Jaanovits – suur trumm, zum-zum ja lepalaastud (6)

Oli nõuka-aja lõpp, kui Türi keskväljakul maiparaadi peeti. Kohal oli Türi keskkooli puhkpilliorkester, mille koosseisus lõi suurt trummi nüüdne näitleja Margus Jaanovits. «Siis olin palju õhem kui praegu, mind polnud trummi tagant nähagi,» itsitab ta ise takkajärele.

Kuidas keskkoolipoiss Jaanovits suure trummi külge kinni jäi, Margus enam ei mäleta. Kuidagi see juhtus. «Mul olid isegi noodid ees, mida püüdsin tähtsa näoga vaadata, kuid eks need lood kulusid pähe – selle orkestri repertuaaris üle kolme pala ei olnud,» pajatab ta. «Mõtled küll, et trummilöömine on jube lihtne, aga tegelikult tuleb sellest pillist kogu orkestri kõige kõvem tümps. Kui sa ikka kardinaalselt valesti taod, siis on halvasti.» Nood kolm lugu õnnestus Margusel igal juhul õiges rütmis ja taktis maha taguda. «See on ka ainus pill, mida elus mänginud olen,» naerab ekstrummar mõnuga.

«Eestlane olen ja eestlaseks jään..»

Kui trummilööja saatus tabas Margust keskkoolis, siis sama oli lauluga. Mingil imetabasel moel õnnestus tal kogu eelnenud elu jooksul laval esinemisest kõrvale hoida. «Enne keskkooli pääsesin ka kõikidest etlemistest,» mäletab ta, et põhikooli aegu pühendus ta hoopis spordile. Harrastas nimelt jooksmist.

«Keskkooli ajal tehti aga mingi luulekava, kuhu sattusin poolkogemata, ja siis tuli neid järjest,» kõneleb Margus, kellest juhtumisi sai samal ajal ka Türi keskkooli kammerkoori laulja. «Keskkooli eas pole mehi kerge laulma saada – olimegi seal vaid kolme-nelja noormehega.» Miks üldse paadunud sportlane koorilauljatega ühines? «Ju oli vaja pedagoogide silmis plusspunkte teenida. Kuid see polnud põhiline – põhiline oli siiski seltskond. Jube põnev oli.»

Tegelikult ei visanud ta ka kammerkooritamise aegu jooksukingi päris nurka. «Jooksin edasi, aga viimases klassis enam mitte, sest siis tuli lavakamõte.» Lapsest saati igal juhul mingit teatriunistust polnud ning kooliteatris ta ei käinud. «Üks neiu hakkas sisseastumiskatseid tegema ja vedas mind kaasa. Traditsiooniline lugu: neiu ei saanud sisse, mina küll,» naerab Margus.

Juhtumisi tuli sisseastumiskatseil peale poeeside esitamise ka laulda. Oli laulva revolutsiooni aeg. Öeldi siis: «Noh, laula mingi laul!» Lauluks läkski, aga «mingi klapp oli justkui sulgunud ning ma ei suutnud rohkem midagi kui «Eestlane olen ja eestlaseks jään»,» meenutab ta muigega.

Kesse laulab porgandihäälega?

Lavakoolis juhtus mõistagi see, mis kõigi tudengitega. Et Riina Roose paneb ka viisipidamatud laulma. «Meil oli laulueksam, kus lauljaid saatis Olav Ehala. Pidi olema valitud levimuusikast pala. Valisin hiti: «Aeg kaob, rõõmud jäävad, katmas kord su pead valge juus.» See oli nali, sest ma olen ju blond.» Kontsert oli ülimenukas, arvestuse sai blond kätte.

Värinad käisid üle selja? «Ikka. Kui Olku saadab ja tuusad kohal. Seda ei võetud aga üdini tõsiselt – mina rõhusin rohkem lava-show’ peale.» Tollane sooloesinemine polnud järgnenuga võrreldes midagi.

Hoopis hirmsa elamuse sai Margus siis, kui laulis esimest aastat Vanemuises töötava noornäitlejana stuudios sisse omaaegse telesaate «Kännuvana» lugusid ja esimest korda elus oma lauluhäält kõrvalt kuulis.

«Kui seda veel ilma fonota kuulad, siis on küll jube tunne. Õudne! Kohutav! Ebameeldiv!» meenutab Margus, kel on imetabasel moel tollane salvestus säilinud. «Lasin seda lapsele ja küsisin «Kes see laulab?». Laps ei öelnud, et issi. Ütles vaid, et imelikult naljaka häälega laulab. Porgandihäälega.»

Kui üksikud soolokatsetused välja arvata, hindab Margus end kindlalt kooslauljaks. Esimesel Vanemuise-aastal moodustasid kursusekaaslased Ain Mäeots, Helena Merzin, Riho Kütsar ja Margus Jaanovits ning muusik Jaan Alavere koosluse Lepad. «See sündis nii nagu ikka, kui noorelt näitlejalt tõmmatakse viimane välja,» sõnab ta. «Aastalõpu peoks pidi ette valmistama pooletunnise numbri ja siis tegime seal Leppasid. Repertuaari kuulusid tolleaegsed moodsad levilaulud nihkesse keeratuna. Sõnademäng. Ja väljanägemine ka veidi jobulik. Püüdsime veel jube õieti laulda, aga välja kukkus vägagi valesti.»

See korraks loodud kollektiiv jäi – nagu ikka ajutiste asjade puhul juhtub – pidama mitmeks aastaks. Praegu, tõsi küll, on puise nimega pundist vaid lepalaastud järel.

Lepad läinud, mummid taga

Laulda sai Margus ka kollektiivis nimega Mõnummid. «Seda tegime Suurega koos,» Suur – see on Mait Trink. «Seegi rõhus visuaalile,» muigab Margus. «Mina olin siis palju õhem kui praegu ja Mait palju suurem kui praegu. Eks me moodustasime kokku humoorika paari,» itsitab ta.

Miks nimeks Mõnumummid? «Noh, kaks mõnusat meest ja kui neid kuulad, siis hakkab kohe mõnus. Ning minu meelest oli see väga ilus nimi.» Eks seegi kooslus tegeles rahva lõbustamisega, ent laululiselt oli see kollektiiv professionaalsem kui Lepad: «Mait on ju profilaulja ning eks ma püüdsin siis toetada. Jorisesin kaasa. See oli kahe-mehe-sooloprojekt.»

Laul, mis Margusel siiani meeles, kõlas järgmiselt: «Mina mõnumumm, sina mõnumumm, kokku saame, siis me teeme zum-zum-zum…». Mõnumummid olid populaarsed tegijad, kes mööda Eestit poolteisetunnise kavaga esinemas käis. Kõvim etteaste sai tehtud kord Õllesummeril. «Kohutavalt suur lava, ja siis tulevad kaks meest sumokostüümidele heidetud hommikumantlites,» muigab Margus. «Tegime tunnise kava ära ja rahvas lustis.» Praegu Mõnumummid enam ei tegutse – Mait Trink lihtsalt kolis Islandile ära. «Iga asi saab ükskord otsa,» ei väljenda Margus sekundi murdosakski kahetsust.

Mõni ime, nüüd trallib ta kooslaulukultuuri edendavas muusikalises pilakollektiivis Poiskõsõ, mis mõistagi moodustus jälle juhuslikult. «Oli mingi teatripidu, kui Ain helistas ja küsis: mis oleks, kui esitaksime ühe laulu? Vaata, seal Eurovisionil on Neiokõsõ, teeme meie Poiskõsõ,» meenutab Margus. Alul ütles ta ära, kuid kamp tundus sümpaatne ja nii läks lahti.

Pärast pidu, kui Poiskõsõ lavadebüüdist imbus info meediasse, polnud ühtäkki enam võimalustki, et võrukeelne kollektiiv ühe etteastega piirduks. Selle noppis üles Kuldne Trio, mis läks samal suvel tuurile ning kutsus vanemuislased kaasa – pooletunnise esinemisplokiga.

Viis laulvat tüüpeestlast laval

«Kõik asjad, mis jäävad, on välja kasvanud pooljuhuslikust asjast,» lausub Margus. «Jube fun on teha. Oleme esinenud Tartu vanglas ja riigikogus ja muudel lugematutel üritustel. Kui aasta esimesest üleastumisest sai täis, oli esinemisi kokku 40.»

Nüüdseks on lugusid nii palju, et kannatab tunniajase kavaga rahva ette minna. «Praegu on plaan lugusid juurde teha, sest meil on väike plaadiidee,» räägib Margus. «Inimesed tulevad ja küsivad kogu aeg plaati ega usu, et meil seda pole, sest kõigil teistel ju on. Tegelikult on meil lindiski vaid üks lugu – see esimene popurrii.»

Oma veidralt tõusuteed kulgeva populaarsuse üle on Poiskõsõ liikmed ise siiralt hämmingus. «Viis idiooti ju laval,» naerab Margus. Lisada tuleb veel aga pikantsevõitu koreograafia, väägvere-pasunakoorilikud tuustparukad, hatused riided ja mõõgad. «Et oleks ikka tüüpvärk, mehed valges, takuparukad peas, mõistusega ei hiilga.»

Mis Poiskõsõ kodukeeleks saanud võru keelesse puutub, siis, nii naljakas kui see ka pole, on enamik Poiskõsõ seltskonnast sellest oma sünni­päralt üsna kugel:

Margus ja Riho Kütsar on Kesk-Eesti, Tanel Jonas ja Margus Tammemägi Tartu poisid. Seevastu on aga näitleja Jaanovitsil õnnestunud võrukeelset teatrit teha rohkem kui palju.

Pärast esimest, lavaka aegu tehtud «Põuda ja vihma» tulid «Susi», «Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga», «Pühak» ning siis setukeelne «Taarka». Lisaks veel Kaika suveülikoolis esitatud katkendid. «Ses mõttes on asjaga palju kokku puututud,» ütleb ta. «Ta on ikka teine keel. Kui eesti keeles mängid ja mõni sõna meelest ära läheb, siis tuled ikka endaga välja. Kui aga võru keeles juhe kokku jookseb, siis võib etendus seisma jääda. Ma ütlen – see on võõrkeeles mängimine, mis peaks minema eraldi punktitasu alla ja olema poole kallim.»

Poiskõsõ kui nähtuse kohta on Margusel igal juhul žanrimääratlus sõnastatud: hea tuju punt. «Kui seda pidevalt ja palju teha, siis ei pruugi see säilida,» usub ta. Õnneks pole näitlejainimestel kaugelt nii palju vaba aega, et Poiskõsõ iga päev lavale veeretada. Nõnda on mänge täpselt parajalt – ei palju ega vähe.

Esimene magnetofon ja kirglik plaadi­keerutus

«Et vend oli minust seitse aastat vanem, sain kõik tema vanad asjad endale – ka maki,» mäletab Margus. «Oli lintmakk. Vist Smena.» Pärandusega käisid kaasas ka venna lindid – Led Zeppeliniga eesotsas. «Ei ütle, et ma väga aktiivne muusikakuulaja olin, ja diskosid ma ka ei teinud,» itsitab ta. «Aga keska ajal sai ikka spetsiaalselt Tallinnas plaate vahetamas käidud. Alles enam neid pole, olen need ära jaganud.»

Eelistuste rivis püsis endiselt esikohal Led Zeppelin, selle kandadel marssis Smokie. «Minu lemmik on eluaeg Smokie olnud. Muusikaeelistus läks ühel hetkel kergema poole – poproki peale.» lisab ta. «Tegelikult olen muusika kuulamises siiamaani kõigesööja. Välja arvatud päris tümps ja klubimuusika. Ju ei ole ma enam selle ajastu mees.»

Mis aga diskodesse puutub, siis keerutab Margus kord kuus plaate nüüd ja kaunis innukalt teatrikohvikus Shakespeare. «Ma teen kõike tunduvalt hiljem, olen aeglase arenguga,» muigab ta. Smokiet laseb ta tantsuõhtuil siiani, kui nad kolleeg Indrek Taalmaaga rahvast oma pilli järgi tantsima sunnivad. «Kaheksakümnendaid laseme põhiliselt – sellist nostalgilist muusikat.»

Kord aga tuli Jaanovitsi-Taalmaa diskoteo aegu kohvikusse noor ooperilaulja, kel öelda sisendusrikas lause: «Poisid, te olete mõlemad tipp-topp näitlejad, aga mis kuradi pärast te seda teete? Palju teile siin makstakse?» Polnud tipp-topp-poistel muud vastu kohmata kui: «Seda ei tehta ju raha pärast. See on lihtsalt fun.»