Pimedusse peitu pugev Pirita klooster lummas publikut jõhkra tango-ooperiga (1)

«Buenos Aireses ei võeta Piazzollat ajaloolistel põhjustel vastu,» on Puorto Ricost pärit meespeaosatäitja Bonilla-Torres teose autori kohta öelnud.

Kuidas mõistab Tallinna publik täna, laupäeva õhtul, 1968. aastal Argentiinas kirjutatud ooperit?

«Nüüd, kui tulnud on tund,» alustab Bonilla-Torres – hispaania-itaalia-prantsuse-seguses keeles, mida räägitakse Buenos Airese sadamais – rämedal häälel. «Must maavits kahiseb vaikuses, manan asfaldist välja su hääle.»

Õhtu jaheneb, pealtvaatajad jälgivad pingsalt subtiitreid lava kohal, iga sõna, viisijuppi ahmides. Kuigi Bonilla-Torresel on magistrikraadiga ooperilaulja, on täna tema tööks vaid rääkimine. See oligi tema soov, laulda ooperis rolli, kus ei laulda nootigi.

Noodid on enda kanda võtnud Angelika Klas-Fagerlund: «Mina olen Buenos Airese Maria, kas te ei näe, kes ma olen?» heliseb ta. «Maria Tango, slummide Maria, öö Maria, saatusliku kire Maria, Buenos Airese armastuse Maria!»

Ta on ülemeelikult erootiline, ometi nii kurb. «Ma laulan tangot, mida pole varem lauldud, ja näen und, mida pole varem nähtud, sest homme on täna ja eile tuleb hiljem!»

Kuna lubatud on tango-ooperit, ei saa lavastaja publikut petta – Maria, El Duende ja Buenos Airese elanikud jutustavad lugu tantsides.

Ilmselt oli Peeter Volkonski sooviks tuua lavale nii palju erinevaid motiive kui võimalik – igatahes ei puudu tants, laul, kõne, maskiball ega nukuteater (viimane, peab ütlema, oli noorema publiku jaoks nii tänuväärne, et aastaselgi lapsel ei tulnud mõttesse hilisel tunnil teha muud, kui tango-ooperit nautida).

Brigitta Festivali kunstiline juht Eri Klas on kolleegi tööga rahul: «Mis planeeritud oli, sai teoks tehtud!» kuulutab ta hetk pärast seda, kui tegelased on laval kummarduste jada lõpule viinud. «Täistabamus! On sündinud uus täht orkestri ja Miša (Mihhail Gerts, muusikaline juht – M.M.) näol.» Birgitta Festival jätkub.