Monica del Norte – Eesti maalikunstnik päikselises Hispaanias (6)

«Ma polnud aastaid maalimisega tegelnud ega plaaninud seda ka uuesti tegema hakata. Mu käed olid targemad, pakkisid kaasa need asjad, mis määrasid kaugel maal mu uue saatuse,» meenutab kunstnik Monica del Norte kuue aasta tagust aega, mil ta Eestist Hispaaniasse otsustas kolida.

«Hispaania mäed ja päike tõid minus välja selle, mis oli olnud kogu aeg olemas, aga mida ma ei osanud endast üles leida.»

Läbilöök mitmes riigis

Maalima asus Monica esmalt enda lõbuks, sisemise tungi sunnil. Võttis kollast ja maalis päevalilli indigosinisel taustal. Tema abikaasa sõbrad nägid külla tulles maali ja soovisid selle ära osta, et Floridas elavale tütrele kinkida.

«Ma sain selle maali eest 2000 krooni, ja seda aastal 2000!» ei varja Monica siiamaani vaimustust. Tegelikult oli ta saanud rohkemgi kui raha – impulsi ja julguse edasi maalida.

Ekspressiivsed, tugevate värvidega ja jõulisi emotsioone kandvad pildid leidsid hispaanlaste hulgas poolehoidjaid, kes nende silmis eksootiliselt põhjamaalt tulnud kunstniku tuliseid töid oma koduseinal näha tahtsid. Maalimisest sai Monica põhitegevus.

Saatus oli täisringi teinud, tegelikult oleks Monica võinud maalimist alustada märksa varem, kunsti tegev ja imetlev suguvõsa ning õppimine kunstikoolis olid hea algus. «Puhtast trotsist hakkasin maalimise asemel kuduma,» meenutab kunstnik oma esimesi valikuid. «Ehkki kunst elas minus kogu aeg, ma ei olnud mingi tavaline sokikuduja.»

Eksklusiivse käsitöö armastajad ehk mäletavad põnevaid keskaegsete motiividega ning ise taimedega värvitud lõngadest kootud mantleid ja kampsuneid, mida eksponeeriti ka Tallinna raekojas. Kunstniku nimi oli siis Deivi Org ning tema kohta on väidetud, et ta olla Eesti huvitavaim kunstkuduja.

Kudumid on selleks korraks minevik, Deivist on saanud Monica ning tema maalidest on tehtud kokku 57 näitust, neist 42 Eestis, viis Hispaanias. Maale on saanud imetleda ka lätlased, leedukad, soomlased, rootslased ja sakslased.

Kunstnikust sisekujundajaks

Monica kirglikud maalid müüsid end ise. Kui üks inimene maali ostis ning tema sõbrad seda seinal nägid, jõudis peatselt keegi neist Monica ateljeesse.

«Tee mulle palun midagi sellist,» on lause, millega mitu klienti on tellima tulnud.

«Olen teinud kõikidest oma maalidest fotod, need on mulle tähtsad ja neid tahan ma säilitada. Maale endid mitte – teen nad selleks, et nad lahkuksid minu juurest ja elaksid enda elu. Kui ma neid vabaks ei anna, ei saa ma ise areneda,» mõtiskleb Monica. «Igas uues pildis, igas variatsioonis on midagi uut, need on uued tunded, uus maailm.»

Ükskord tuli maali tellima hispaanlane, kes palus Monicalt peale maali veel midagi – et kunstnik kujundaks tema elutoa oma maalile sobivaks koduks.

Esimesest tellimusest sai alguse Monica sisekujundajakarjäär. Ilmnes, et tema loodud kodud müüsid end edasi pea sama edukalt nagu tema maalidki.

«Olen maalinud ka seinu ja lagesid. Viimase lae, tõsi küll, tegin siis, kui olin kaheksandat kuud rase ja see oli mulle füüsiliselt väga raske. Tõtt öelda oli mul seal lae all surmahirm. Ma tegin töö ära – ma teen alati töö ära ja ma teen seda hästi –, aga ma tundsin, et kui vähegi võimalik, ei taha ma enam kaua aega lae alla minna.»

Hüpnotiseeriv kunstiõpetaja

Monica del Norte kolmas kunstitee on õpetamine. Omaloodud süsteemi alusel, loomejulgust ja psühholoogiat kokku segades. Sama hoogsalt nagu värve lõuendil.

«Võiks peaaegu öelda, et ma hüpnotiseerin oma õpilasi,» mõtiskleb Monica.

«Ma aitan neil julgeda luua ja tavaliselt kaasneb sellega ka olemisjulguse kasv. Kõige sagedamini on mu klientideks olnud keskeas daamid, kelle elu on väliselt korras, kuid kes on selle korra saavutanud ennast alla surudes. Ma püüan aidata neil jälle iseennast üles leida.»

Monica maailma on paljus kujundanud Eckhart Tolle raamatud, mis õpetavad õnnelik olema siin ja praegu.

«Ei saa teha kunsti nii, et juba enne algust mõtled tulemusest. Kunst on mäng, inimsuhted on mäng. Mängides ollakse vaba ja loomulik ning head tulemused tulevad ilma, et nende pärast närvitsema peaks. Ma tahan oma tööga anda inimestele julgust siin ja praegu õnnelik olla. Kuna ma usun, et kunst muudab maailma paremaks, püüan hoida madalad ka oma tööde hinnad – minu soov on, et minu maali jaksaks osta ja sellest rõõmu tunda ka inimene, kes käib tavalisel palgatööl. Ja ma tahan, et inimesed võiksid tulla minu juurde õppima ja hakata ise looma ning tunda sellest rõõmu ja anda olemisjulgust ise teistele edasi.»

Muide, kõik Monica maalide raamid on tema enese tehtud. Sama eeldab ta ka oma õpilastelt – maali loomine algab puutööst ja lõuendi pingutamisest.

Malaga-Räpina kunstiprojekt

Ehkki Hispaania inspireerib Monicat ikka ja jälle, ei lähe meelest ka kodune Lõuna-Eesti. Räpina lähistele on kunstnik koos meisterkokast abikaasa Alaniga soetanud mõnusa talukoha, millest tulevikus peaks saama näituste ja kunstilaagrite paik.

«Usun, et suudan nii eestlastele häid kogemusi pakkuda kui ka välismaalt kunsti ja kaunist loodust armastavaid inimesi siia maalimist õppima kutsuda,» kinnitab ta lootusrikkalt.

Kaugused Monicat ei hirmuta. «Malaga ja Räpina ei ole teineteisest nii kaugel, et ma ei saaks ühest punktist teise sõita, kui mind seal vaja on,» kinnitab ta veendunult.