Inimesed
4. august 2006, 00:00

Taimetark: Harilik raudrohi (3)

Haljasaladel ja teeäärtel kasvajana on harilik raudrohi tuttav linnainimeselegi. Ometi peab meeles pidama, et ravimtaimede korjamisel tuleb linnadest ja autoteedest eemale hoida. Õnneks leiab raudrohtu vaevata ka kogumiseks sobivatest kohtadest – niitudelt, metsaservadelt, karjamaadelt, sööti jäänud põldudelt ja põlluäärtelt.

Raudrohi õitseb juunist oktoobrini. Kogumisel lõigatakse ära kuni 15 cm pikkune õitsev ladvaosa. Kõik õied peavad õisikus valged olema. Kui mõni õis on halliks tõmbunud, on korjamiseks õige aeg maha magatud. Oma ladinakeelse nime Achillea on ta saanud Vana-Kreekast Homerose «Iliase» kangelase Achilleuse järgi, kes ravis oma sõdurite haavu raudrohuga.

Raudrohu eestikeelne nimi tuleb vanarahva tarkusest, et see on «rohi rauaga löödud haava parandamiseks». Looduses seigeldes on puruks hõõrutud raudrohu lehed väikestest haavadest verejooksu peatamiseks käepärane vahend tänapäevalgi.

Seespidiselt kasutatakse raudrohtu seedetegevuse loiduse, isutuse ning kõhupuhituse korral. Ta aitab lõõgastada soole-, kuse-, sapiteedelihaseid, korrastab ainevahetust ja menstruatsiooni, alandab vererõhku, mõjub verdpuhastavalt ning -tugevdavalt. Raudrohust saab abi ka sisemiste verejooksude ja hemorroidide puhul. Harilik raudrohi kuulub gripi- ja bronhiidi­teede koostisesse. Tal on tugev allergia- ja põletikuvastane toime.

Välispidiselt tarvitatakse harilikku raudrohtu lisaks haavade parandamisele ja verejooksu peatamisele mitmesuguste nahahaiguste, põletuste, paisete ja ka ohtra juuste väljalangemise korral. Raudrohuvann mõjub rahustavalt, leevendab reumavalusid.