Inimesed

Omakirjastus okupatsiooni ajal (1)

Jaanus Kulli , 29. juuli 2006, 00:00
SAMIZDAT: Okupatsioonimuuseumis omakirjastuse väljapanekut ehib kohverkirjutusmasin Erika.Foto: Teet Malsroos
1980ndatel liikusid rahva hulgas põrandaalused raamatud. Maisipaberile ei tea läbi mitme kopeeri paljundatud materjali hulgas oli kõike alates horoskoopidest ja nõiajuttudest ning lõpetades usuliste ja poliitiliste üleskutsetega.

«Kui okupatsioonivõim 1980. aastate alguses võttis ette viimase massilisema repressioonilaine, oli põrandaaluse raamatu tootmine selle kõige erinevamates vormides juba sedavõrd massiline, selle levik aga niivõrd tavaline, et tollaste läbiotsimiste tulemusel ära võetud mitmesuguste paljundatud materjalide puhul ei olnud KGBl enam mingit lootust kindlaks teha, kes, kus ja mida on paljundanud,» ütleb põrandaaluse raamatu ajalugu uurinud poliitik Jüri Adams, kes muuseas oli okupatsiooniaja ühe olulisema poliitilise põrandaalune ajakirja «Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis» algataja.

Terve elu ka enda kuklal okupatsioonivõimude terast silma tundnud Adamsi sõnul võiks masinakirjalise põrandaaluse raamatu alguse Eestis dateerida 1950. aastate keskpaigaga, sest just pärast Stalini surma alanud nn. sulaajal leevenesid kirjutusmasinate evimise reeglid ja kasutamise kontroll.

Põranda all levis nelja liiki kirjandust

Samizdati ehk põraandaluse raamatu liigitab Adams nelja rühma.

«Selle nähtuse ehk üks massilisemaid aspekte oli religioosne kirjandus. Seda tootsid praktiliselt kõik kirikud ja Eestis on sadu masinakirjalistest raamatutest koosnevaid teoloogilise sisuga raamatukogusid,» teab Isamaaliidu liige ja eksriigikogulane.

Tema sõnul oli teine väga levinud valdkond esoteeriline kirjandus, kuhu Adams liigitab nii ufoalased kui ka nõidumiste ning imedega seonduvad kirjutised. Samuti horoskoobid. «Ma ei usu, et masinal paljundatud esoteerilist kirjandust enam kuskil väga oluliselt säilinud on, aga näiteks Jüri Lina tüüpi ringkonnad tootsid seda ikka koletul kombel,» ütleb Adams.

Eraldi nimetab ta ennesõjaaegse haruldaseks muutunud kirjanduse paljundamist ja okupatsiooni ajal väga haruldase väliseesti kirjanduse ning ka vene poliitilise kirjanduse paljundamist.

Mõistlik mees pead silmusesse ei pistnud

«Neljas valdkond oleks siis poliitiline,» ütleb Adams. «Poliitilises valdkonnas ilmselt kõige suurem poliitiline samizdati kogu ja kõige suurem poliitiline tegevus on olnud seotud inimestega, kes 1975. aastal võeti kinni ja mõisteti vangi nn. Eesti demokraatide protsessil. Neid inimesi on minu teada praegu elus vähemalt kaks. Üks on Mati Kiirend, teine Kalju Mätik, kelle juurest julgeolek 1974. aastal võttis ära praktiliselt autokoormate kaupa kirjandust.»

Adamsi sõnul oli kõige tähtsam poliitiline väljaanne, mis Eestis nõukogude ajal põranda all ilmus, ajakiri «Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis». Samuti nimetab ta MRP-AEG infobülletääni, mis ilmus nõukogude aja lõpus.

Adams oli okupatsioonivõimudel kogu aeg pinnuks silmas. «Sellest ajast peale, kui ma hakkasin kaela kandma, ja kuni nõukogude aja lõpuni oli mul pidevalt sekeldusi. Aga need olid suurusjärgus, mis ei viinud millegi märkimisväärseni. Välja arvatud see, et mind ja minusuguseid löödi õigel ajal ülikoolist välja ja et me ei saanud kooli lõpetada,» ütleb Adams. «KGB tegeles rohkem nendega, kelle vastu oli rohkem tunnistusi, ja tunnistusi oli rohkem nende vastu, kes olid edevamad. Nagu näiteks Mart Niklus, kes on edevusehunnik ja oli üks produktiivsemaid nõukogudeaegse põrandaaluse kaebekirjanduse autoreid Eestis.»

Adams ütleb et tema jaoks oli samizdatiga tegelemine kui vaba eneseteostuse üks loomulikke ja õigeid osi. «Ükski mõistlik mees pead silmusse ei pistnud, samas tehti mõistlikkuse piires ära kõik, mida oli vaja teha, ning vahele ei jäädud.»

Ajaloolase Lauri Vahtre esimesed kokkupuuted omakirjastusega jäävad ülikooliaega, 1979. või 1980. aastasse, kui ta tõlkis Orwelli raamatu «1984». «Lisaks koostasime väikese sõpruskonnaga teoreetilistest artiklitest koosneva väikese almanahhi «Esimene vasikas». Dissidentideni ta igatahes jõudis ja väikest kahinat tekitas,» mäletab Vahtre.

Dekabristi naise saatus

Ka tema ütleb, et otseseid kokkupuuteid tal julgeolekuorganitega pole olnud. «Ja kui isegi eelnimetatud omakirjastuslikud väljaanded jõudsid julgeolekuni, siis arvatavasti ei peetud neid nii olulisteks, et asja tõsiselt uurida.»

Ajaloolane Mart Laar kinnitab, et tema koostas ja paljundas samizdati kaudu ajaloolisi uurimusi ja poliitilisi esseesid. «Mingil määral võib samizdati osaks pidada ka Noor-Tartu laualehte «Urbspaterna», milles otseselt nõukogudevastaseid lugusid siiski ei ilmunud,» ütleb Laar.

Olenevalt materjali iseloomust kasutati tema sõnul paljundamiseks kas registreeritud või registreerimata kirjutusmasinaid. «Viimasel juhul ei tohtinud selle peal aga enam ühtegi legaalset trükist teha. Trükiti tavaliselt imeõhukesele maisipaberile, mida sai 6–7 lehte masinasse toppida. Esimesed eksemplarid oli mõttekas hävitada, nagu ka kopeerpaberid, kuna nende kaudu oli võimalus hakata jälgi ajama.»

Ka Laar kinnitab, et samizdatiga tegeldes istus hirm alati kuklas «Hirm oli loomulikult. Seetõttu tuli asi hoida väga-väga kitsas ringis, varjata seda tegelikult ka paljude sõprade eest. Lolli tuli kõvasti mängida, näiteks tuttavatelt omaenda teost vastu võttes ja seda «suure huviga» lugedes. Sõbrad, kes asja teadsid, olid vähesed järeleproovitud sõbrad, eeskätt omaaegse Noor-Tartu seltskonnast. Pruut ehk tulevane naine teadis loomulikult ka. Tema ütles, et eks kunagi oota tedagi dekabristi naise saatus – saab mehele Siberisse pakke järele saata.»

Laar enda sõnul siiski vahele ei jäänud, kuna konspiratsioonimudel töötas hästi. «Jätsin nimelt kirjutades mulje, nagu see oleks kirjutatud kellegi vanema mehe poolt.»

Samizdat

San mizdat (vene keeles ????????, omakirjastus) oli Nõukogude Liidus jm. levinud sõltumatu kirjanduse väljaandmine. Nõukogude Liidus, nii nagu teisteski sotsialistlikes riikides, oli trükisõna allutatud tsensuurile ning kirjandust tohtisid välja anda vaid riiklikud, kommunistliku partei kontrolli all olevad kirjastused.

Sõltumatu kirjandus sai levida vaid käsikirjaliselt paljundatuna, käest kätte liikudes. Sellist moodust hakati 1960. aastatel nimetama «samizdat» ehk «omakirjastus».

Allikas: Vikipeedia

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee