SLÕL 27. juuli 2006 00:00
«Võta setka kätte ja kõnni, ükski miilits ei pea kinni!» õpetasid vene mutuškad elutervelt pisut aremaid eestlasi 1980. aastate alguses. Jutt käis Sillamäest ehk siis pigem sellest, kuidas oma käikudel sesse kinnisesse linna mitte miilitsajaoskonda sattuda.

Põhjus, et ümberkaudsel rahval, kas siis Vokast, Ahtmest või Kohtla-Järvelt, Sillamäele pidevalt asja oli, peitus kaubandusvõrgus. Ehk siis selles, et toda kinnist linna varustati kordi paremini kui teisi asustatud punkte. Olgu siis küsimuseks suhkur, liha või koolivihikud. Viimased olid vene omad, maksid kolm kopikat (kopikas kallim kui eestlaste toodetud vasted), aga paber oli sile ja libe.

Ning vene memmedel oli õigus: kui ikka, toidukott käes, Sillamäel ringi loovisid, ei tulnud tülitama ükski miilitsamees. Oleks vahele jäänud, siis tulnuks ilmselt trahvi maksta.

Et imeilusa stalinliku arhitektuuriga Sillamäe eestimaalastele ja kaugemalt huvireisile tulijaile lukku pandi, oli kinni sõjatööstuses. Linna kodusaidil valgustatakse asja nii: «Pärast sõdu oli Sillamäe, ilma liialdusteta, osaline kõige kõrgema taseme poliitikas ning teaduse ja tehnika olulisemates arengutes. Jutt on aatomitest – sõjast ja rahust. 1946. aastal hakati nõukogude aatompommi kiiremaks loomiseks siia Stalini ja Beria heakskiidul ehitama tehast, mis lõpetas uraanitootmise alles perestroika aja lõpul ja Eesti taasiseseisvumisel 1990. aastatel. Kuid just selle kümne sõjajärgse aasta jooksul sai Sillamäest linn, millele linna staatus omistati 1957. aastal, üks nõukogude kuulsatest salajastest ja suletud aatomilinnadest.»

Nõnda ei juhtunudki nõuka-ajal linna netileheküljel pajatatud korduslugu 20. sajandi algusest, kui kohalik rahvas rääkis kellestki sisse sõitnud vanakesest ehk mingist Peterburi professorist, kes uurib koeri.

Tollele professorile endale oli Sillamäggi – nii nimetati Sillamäed sada aastat tagasi – nii armas, et isegi Itaaliat külastades võrdles ta selle lõunamaa ilu oma südamele armsa Sillamäega.

Itaaliasse ei sattunud professor juhuslikult. Füsioloogide kongress pidas austavaks näha enda hulgas esimest venelasest Nobeli preemia laureaati (1904. aasta) Ivan Pavlovit. Sedasama energilist ja täpset vanakest, kes enne I maailmasõda käis regulaarselt Sillamäel puhkamas.

Salajastel kaubareisidel – kartulikott igaks petteks käe otsas, sai aga nõuka-ajal käia küll ning seda tehti üliaktiivselt. Teadupärast on tühi kõht suhteliselt hoogsalt käivitav jõud.

Faktid suletud paiga kohta

Esimesed teated Sillamäest kui kohast, kus asetses Thor Bruggeni kõrts, pärinevad 1502. aastast.

Praeguse Sillamäe territooriumil oli kolm mõisakohta: Päite (Peuthof) kirikumõis, Sillamäe (Silla­mäg­gi) poolmõis ja Türsamäe (Türsel) rüütlimõis.

Esimese maailmasõjani oli Sillamäe tuntud ja hinnatud kuurortasula.

1928. aastal rajati Sillamäele põlevkivi töötlemise tehas ja elektrijaam, hiljem ka sadam.

Pärast II maailmasõda algas Sillamäe ajaloos uus etapp: pikka aega ei olnud Sillamäed märgitud maakaartidele, linna aadressis kasutati koodnimetust ja linna sisse sai ainult erilubade alusel. Kõige selle põhjuseks oli linna loodud täiesti salajane sõjatööstus.

Linna staatuse sai Sillamäe 1957. aastal.

ALLIKAS: SILLAMÄE KODULEHEKÜLG