Inimesed

Boba viiuli ja fotoga. Estraaditäht Vladimir Sapožninil on täna 100. sünniaastapäev (4)

Jaanus Kulli , 26. juuli 2006 00:00
MASKOTT: Ligi 20 aastat esines Vladimir Sapožnin nii Tallinna kui ka Viru varietees. «Ta oli peaaegu nagu meie variteede maskott,» naerab poeg Oleg. «Tal oli turjal juba 70 aastat, aga ikka käis ta varieteedes esinemas.»Foto: Teatri- ja Muusikamuuseum
«Isa oli 1941. aasta augustis taganevate venelaste poolt mobiliseeritud ning purjetas juba laevaga Eesti Rand Leningradi poole, kui see pommirahe alla jäi ning kapten laeva Prangli saare lähedal madalikule tüüris. Sakslased lasid eestlased tagasi koju, juute ja venelasi aga mitte,» meenutab Oleg Sapožnin isa Vladimiri sõjaristseid.

«Papal oli kaasas kohver koos viiuli, dokumentide ja fotodega. Arvas, et ega ta püssiga ikka sõdima hakka, kuna noorena oli ta tsirkuses kukkunud ja tal oli põlve sees üks liikuv luu, millega ta ka rivikõlbmatuks tunnistati,» räägib Vladimir Sapožnini poeg Oleg. «Keegi saatis viiuli koju ning mamma arvas juba, et nüüd on papa surnud. Sest oma viiulist ei loobunud ta kunagi. See oli temaga alati kaasas.»

Kui aga estraadikunstnik oma kohvri lahti tegi, sakslasi nende emakeeles kõnetas ning fotosid näitas, kus ta Berliini Talveaias esineb, ei olnud saksa ohvitseride imetlusel ja imestusel piire: «Te olete seal mänginud! Võite kohe koju minna.»

Sapožnin ehk Boba, nagu oli ta artistinimi, oli 30. aastatel korduvalt esinenud Berliini Talveaias, mis tollal oli maailma tippestraaditeater. Seal üles astunud artistile olid lahti peaaegu kõikide maailmateatrite uksed.

Kuigi Boba esivanemad olid Eestist (vanaisa oli Paide lähedalt pärit vanausuline, tal oli Tartus kõrts ning vanaema oli Juliana Türk), oli tal oma nime pärast ilmlõpmata palju sekeldusi.

Eesti esimene patrioot

1936. aastal eksternina konservatooriumi lõpetanud muusikule pakuti Estonia kontsertmeistri kohta, mis Oleg Sapožnini sõnul oli Eesti ajal kõige hinnatum viiuldaja koht. Kui sa polnud just solist. Samas oli see saksa ja vene nimede eestistamise aeg, ent Sapožnin keeldus oma nime eestistamast, leides, et ta on selle nimega siia ilma tulnud ja sellega ka jääb ning pidi kontsertmeistri kohast suu puhtaks pühkima.

Järgmine tõrge tekkis Bobal oma pärisnimega saksa okupatsiooni ajal, kui ta juhatas raadioorkestrit. Sakslased olevat öelnud: kuidas nii, me sõdime venelaste­ga ja Sapožnin on Landessender Revali orkestrijuht. «Tulnud siis papa koju, õnnetu, et selle nimega enam tööd ei saa – aga elada ju vaja –, kui mamma tegi ettepaneku: kes sind enne välismaal Vladimir Sapožniniks on nimetanud, alati on sind kutsutud Fl?dimir S?poschnin, et see ei kõla üldsegi venepäraselt. Nii ta selle nime välja pakkuski ja sellega oldi päri,» meenutab Oleg.

Kui aga 50ndate lõpus saadeti Nõukogude Liidust esimest korda Inglismaale esinema siinsed kunstimeistrid, näinud Moskva oma vaimusilmas selles grupis ka Sapožninit. Kuid kultuuriminister Aleksander Ansberg tagunud vastu rinda ja küsinud: miks Sapožnin, meil on siin oma eestlasi küllalt. Nii jäigi Bobal Suurbritanniasse sõitmata. Kui talle aga kahe kuu pärast pakuti reisi Etioopiasse, öelnud artist, et kui ma Inglismaale ei kõlvanud, siis las läheb nüüd Ansberg ise sinna esinema.

Oleg teab rääkida, et isal oli deviis, millest ta alati juhindus: «Papa ütles alati: «Eestis olen ma venelane, näitamaks, et ka venelased on normaalsed inimesed. Aga nii kui üle piiri saan, olen esimene Eesti patrioot ja kohe eestlane».»

Hingelt läbi ja lõhki viiuldaja

Tulevane Wunderkind sündis ise Ukrainas, Sumõs, sest tsirkuseartistide lapsed nägid ilmavalgust parasjagu just seal, kus tsirkus oma telgid oli üles löönud. «Papa sündis Ukrainas, üks tädi Türgis, teine tädi Riias ning kolmas tädi Moskvas,» loetleb Oleg Sapožnin. Boba kahest õest, kunstnikunimedega Nadja ja Valja saidki tänase juubilari aastatepikkused lavapartnerid, kellega sõideti läbi pool maailma. «Kuni 1934. aastani esines ta koos Nadjaga, kes siis aga abiellus ning edaspidi sai ta lavapartneriks Valja,» räägib Oleg.

Väike Volodja astus esimest korda lavale viieaastaselt ning viimane kord oli ta rahva ees kaks nädalat enne oma 90. sünnipäeva. Seega oli tema lavakarjäär kokku 85 aastat.

Kui talt noorest peast küsiti, et kas ta läheb ema-isa jälgedes ja hakkab ka ratsutajaks, kostnud poiss, et seal lõhub käed ja jalad ära ning ürgandest musikaalse lapsena hakkas ta esinema hoopis muusikaklounina. Esimeseks pilliks, mida ta süvenenumalt õppis, oli ksülofon. Bobast sai sedavõrd virtuoosne ksülofonist, et ta näiteks terve 1925. aasta esines Ameerika Ühendriikides.

Samas õppis ta kaks aastat Moskva konservatooriumis Mostrasi klassis viiulit. Hiljem saigi viiulist Boba põhiinstrument. Poeg Olegi sõnul oli isa kord rääkinud, et kui muid pille õppis ta justkui muuseas tualetis potil istudes, siis viiulit harjutas ta iga päev poolteist kuni kaks tundi. Ka gastrollidel, harjutades näiteks sõidu ajal rongi tamburis.

«Kui ta ka terve aasta astus üles estraadiartistina, siis oma juubeliaastaid tähistas ta ikka viiulisoolokontsertidega,» ütleb Oleg Sapožnin. «Nii et hingelt oli ta läbi ja lõhki viiuldaja.»

Oma show’sid alustaski ta tavaliselt virtuoosse viiulisoologa, nii et isegi David Oistrahh olevat talle kunagi Leningradis öelnud, et ka suured viiuldajad ei suuda sedavõrd virtuoosselt mängida, kuna nad ei saa ühele loole pühendada sedavõrd palju aega. «Kui ma asutasin Rahvuskultuurifondi juures isa nimelise fondi, siis oli see mõeldud just viiuldajate toetuseks,» ütleb Oleg. Esimesed stipendiumid sellest fondist jõuavadki noorte talentideni just mõne päeva pärast viiulimängude festivali lõppkontserdil Haapsalus 30. juulil.

Ei mänginud raha pärast

Lisaks viiulile ja ksülofonile demonstreeris Boba oma oskusi kontsertiinal, suupillil ja suuorelil. Hiljem lisandus erinevate lauljate imiteerimine. Nii jäljendas ta Louis Armstrongi, Yma Sumacit ja Leonid Utjossovit. Ka Artur Rinnet. Pealegi sedavõrd täpselt, et tihti küsiti, kas laval on Sapožnin või Rinne. Sest lisaks oli neil laval ka välist sarnasust. Oma esinemisnumbrid lõpetas Boba tavaliselt koos partnerist õega steppi tantsides.

«Isale oli tohutult tähtis, et ta saaks mängida, esineda, talle oli see nii hobi kui töö. Raha pärast ei ole ta kunagi esinenud, rahaga ei ole ta iial arvestanud,» teab poeg kindlalt.

«Ta oli veel laval paar nädalat enne 90. sünnipäeva. Tahtis teha oma juubelikontserti ja mina, loll, venitasin sellega. Mõtlesin, et praegu pole ta sedavõrd vormis, et las kosub veidi. Nii see viimane juubelikontsert ära jäigi,» ei suuda poeg Oleg Sapožnin tänagi ennast ära kiruda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee