«Pidin trollis trahvi saama, sest ma sõitvat vale ID-kaardiga.» (70)

«Olin ju viimase saatepäeva hommikul alles punapea nagu rebane, vaid vahetult enne peeglistseeni leidsime juuksuriga selle õige tooni,» naerab Liia.

Naljakaid juhtumisi seoses uue välimusega on Liial olnud küll ja küll. «Hiljuti tahtsid kontrollid mind trollis trahvida. «Sõidate vale ID-kaardiga,» süüdistasid nad. Eks ma dokumendifotol nägin tõesti teistsugune välja. Õnneks lahenes kõik rahulikult.»

Saatesarja «Julge muutuda» žürii valis Liia aasta parima muutuja tiitli vääriliseks. Televaatajad andsid enim hääli teisele muutujale – Marjule.

«Olin potentsiaalne väljakukkuja.»

Märtsist juunini tehti Liiale mitu operatsiooni: säravvalged hambad, näo ringlõikus (üla- ja alalaugude korrektsioon), kaelakortsude vähendamine, peale selle jõusaalitreening ja kalorivaene dieet.

«Muutumismängus oli kõige raskem see aeg, kui olin potentsiaalne mängust väljakukkuja. Arstid kartsid, et kuna mu veri hüübib nii halvasti, siis näo ringlõikust ei saagi teha. Ootamisaeg oli väga raske,» tunnistab Liia. Sellist närvesöövat ootamist ei kogenud ta esimest korda. «Kaks aastat tagasi kaotasin tööõnnetuses osa parema käe sõrmi. Need õmmeldi küll tagasi, kuid neli kuud pidin ootama: kas keha ikka tunnistab külgeõmmeldud sõrmed omaks või tuleb need amputeerida.»

Sellise elukogemuse juures polnud Liial iluoperatsioonidest toibumine raske. «Doktor Sellend on suurepärane plastikakirurg, tegi mulle põhjalikult selgeks, kui kaua kestab paistetus, millal kaovad armid. Seetõttu teadsin kogu aeg, kui peeglist oma sidemeis nägu vaatasin: ahhaa, just sellisena doktor Sellend mulle taastumisaega kirjeldaski.»

Kortsudevastased täitesüstid, ehkki kirurg, doktor Sarap hoiatas, et need võivad valusad olla, said ootamatult kergelt tehtud: «Ah, need polnud hullemad kui mesilase nõelamine,» naerab Liia.

«See naksti! võttis mult hambad.»

Iseendale üllatuseks suutis naine ka suitsetamise päevapealt maha jätta. «Olin 30 aastat kirglik suitsetaja – pakk päevas. Alates 2. märtsist aga ei ole ma teinud mitte ühtegi suitsu. Minu jaoks on see ime! Aga muutumissaates peame ju olema võimelised ka ennast muutma,» ütleb Liia. «Sain aru, et suitsetamisest loobumine on ikka mõtlemises kinni. Eks ma ikka varem olin ka proovinud suitsust loobuda, aga ei suutnud.»

Suitsetamine ei tule enam kõne allagi. «Kindlasti austan arstide tööd, et see säiliks aastakümneid,» ütleb Liia.

Piltidelt kirjaga «enne» vaatab vastu eluraskustest muserdatud naine. «Ülemised silmalaud lausa piirasid vaatevälja – nii et õhtul telekat vaadates vajusid silmad raskuse all justkui iseenesest kinni,» kirjeldab Liia endist välimust.

Oma hammastele tegi ta nooruses tubli võrkpallitüdrukuna suvepalavusega võistlustel käies ise karuteene. «Tüdrukud muudkui palusid: tee, Liia pudelid lahti. Mul tuli see hammastega pudeliavamine millegipärast väga hästi välja. Ikka naksti! ja kork oli maas. Pärast teist last aga hakkasid hambad järsku lagunema ja pärast kolmandat last jäi vaid mõni üksik suhu. Nüüd mõtlen küll: see naksti! mult hambad võttis.»

«Elule ei tohi kunagi alla anda.»

Hoolimata eelmisel õhtul kella üheteistkümneni kestnud tööpäevast (praegu töötab Liia Selveris kassapidajana), on tema hääl järgmisel hommikul värske ja õnnelik.

«Algul oli kaasinimeste pideva tähelepanuga raske harjuda. Aga kõik inimesed, kes tänaval on juurde astunud, on vaid õnne ja edu soovinud. Kõige armsamad on mulle olnud mu töökoha naabruses paikneva kooli 10aastased koolipoisid, kes käisid iga päev poes muudkui uurimas, kuidas ma muutun. Ja üks 70aastane vanaproua, kes tänaval ligi astus, ütles: «Olite väga tubli! Just nii peabki tegema!» Proua rääkis, et temalgi on mitu iluoperatsiooni olnud ja ta kavatseb end veel veidi kohendada. Vaatasin teda – jumala eest, ta ei näinud päevagi vanem välja kui 50aastane!» jutustab Liia. «Tahaksin kõiki naisi julgustada ka lõikusele minema. Elule ja saatusele ei tohi kunagi alla vanduda. Homne päev on alati parem.»

Varasemas elus polnud Liiast pidudel käijat. «Nüüd tahan hakata rohkem väljas liikuma. Pean ju inimestele näitama, kui head tööd Eesti ilukirurgid teevad,» naerab Liia. «Unistan juba Stockholmi meresõidust, mille võitsin. Lugesin internetist, kui ilus on Stockholmi sissesõit – tuhanded skäärid.»

Liia on 12 viimast aastat olnud üksikema. Abikaasaga tal ei vedanud – ja kedagi teist kõrvale pole tahtnud. «Minul oli võõrasisa, oma lastele ma sellist saatust ei soovinud.»

Loodame, et naisele, kes nii suure soojusega räägib oma kolmest pojast («Vanim õpib kõrgkoolis, keskmine on automehaanik, tal on lausa kuldsed käed, noorem läks Soome ehitajaks»), elu veel rohkelt romantilisi hetki kingib.