Inimesed

Metallica solist – endine koletis (2)

Välisajakirjanduse põhjal Triin Tael , 12. juuni 2006, 00:00
LAVALOLEK ON NAGU NARKOOTIKUM: Varem võttis James Hetfield napsi ja narkotsi, nüüd saab kaifi esinemisest. «Tundes, et võid teiste eluhoiakut muuta, neid naeratama panna, on midagi joovastavat. See on nii lahe! Vanasti polnud üldse nii.»Foto: All Over Press/Getty Images
Kui James Hetfield poleks 2001. aastal võõrutusravile läinud, eksisteeriks Metallica vaid salvestistel. Alcoholicaks hüütud bänd oli sisepingetest lõhki kärgatamas. «Ütlesin, et ma ei taha enam olla koletis, keda kõik kardavad. Olin käitunud täpselt nagu mu isa.»

Laulja ja kitarristi Hetfieldi minek alkoholi- ja narkovõõrutusse katkestas määramata ajaks Metallica kauaoodatud plaadi salvestuse. Teised bändimehed ei teadnud, kas liider enam tagasi tulebki. Enne seda oli lahkunud bassimees Jason Newsted, nimetades põhjuseks bändi tekitatud füüsilisi kahjustusi. Raske roki lipulaev oli lagunemas. Metallicale murrangulise aja jäädvustas dokfilm «Metallica – omamoodi koletis», mida neljapäeva õhtul näitas ka ETV.

Filmis lajatab ägeda loomuga Hetfield pärast bändikaaslastega tülitsemist ukse kinni. Tagasi vaadates ütleb ta, et mitu halba asja langes kokku. Naine viskas ta kodust välja, bänd käis närvidele, inspiratsiooni polnud. Ta tundis, et kogu maailm hakkab kokku varisema. «Seletasin pärast kuttidele, et ma lihtsalt pean mõneks ajaks ära minema. Teadsin, et vajan abi,» räägib ta 2004. aasta novembri raadiointervjuus. Hetfield väidab, et tollal oli tema suurim hirm muutuda võõrutuskliiniku staariks. «Olin varemgi üritanud alkoholist ja destruktiivsest käitumisest vabaneda, aga polnud ilmselt valmis. Mulle tundus, et ma ei saa sealt mingit abi.»

Rokkar pani end kliinikusse valenime all kirja, kuid tunnistas esimesel koosviibimisel kaaskannatajatele: «Teate, mina olen James ja mul on vale nimega silt. Olen siin, et abi saada, ja ma kardan seda ja seda ja seda. Murdusin ja puhkesin nutma ja rääkisin inimestele oma hirmudest – ja nemad asusid mind toetama. Ütlesid, et ära muretse, sa oled ju inimene, me kõik oleme ju ainult inimesed. Just siis mõistsin, et olen õiges kohas.» Kliinikust väljus ta hoopis kergema südamega, olles võtnud nõuks päästa nii pere- kui ka bändielu.

«Bänd oli aastate kaupa vait.»

Psühholoogilise nõustaja, kelle pilgu all Metallica mehed 20 aastaga kogunenud pingeid maandama hakkasid, kutsus kohale mänedžment. «Meile öeldi, et peame rääkima hakkama,» meenutab Hetfield. «Kommunikatsiooni puudumine oli meie suurim probleem. Avastasime, et näiteks Guns ‘n Roses räägib alati suud puhtaks. Meie seda ei suutnud. Panime suud kinni ja olime aastate kaupa vait. See oli enesehävitus.»

Nõustaja käitus vahemehena, kes pani Metallica mehed rääkima. «Aastate jooksul oli kuhjunud tonnide kaupa rasket-rasket vimma, mis oli meie loomingulisuse hävitanud ning sõpruse niisamuti.» Jamesil polnud aimugi, et bändimehed peavad teda despoodiks, kes nende ideid alla surub. «Ilmselt tuli see ebakindlusest. Et kui mina pole loomejuht, siis mis kasu minust üldse on?» Psühholoog avas paiseid, mida mehed ise avada ei suutnud. «Ta võttis jutuks suure ego. Mina vaatasin Larsi [Metallica asutajaliige, trummar Lars Ulrich] otsa, Lars minu otsa. Mõistsime, et peame iseendale otsa vaatama. Peeglisse vaatama.» James ütles semudele, et ta ei taha olla koletis, keda kõik kardavad. Ta mõistis, et käitus täpselt nagu tema isa. «Isa oskas üheainsa pilguga sind vaikima panna.»

Sassis pere võsuke

Teismelise poisina rokkima hakates tahtis Hetfield vabadust «koolist, tööst, tolle aja tüüpilisest muusikast». Ent kõige rohkem vajas ta põgenemisvõimalust oma perest, mis tema sõnul oli omadega täitsa sassis. Hetfieldi vanemad pooldasid Christian science’it, mis alavääristas teisi uske ning sulges ukse maailma ees. James tundis end võõrana nii oma peres kui ka välisilmas.

Isa jättis pere maha, kui James oli 13. «Läks ära ja võttis kogu raha kaasa, nii et ema muretses end haigeks ja lõpuks suri.» Keskeakriisi välja elanud isa naasis küll umbes aasta pärast lahkumist, kuid poiss ei võtnud teda enam omaks. Kui ema haigestus vähki, ei lootnud ta saientoloogina tavameditsiinist abi ning suri, kui

James oli 16. «Läksin vanema venna juurde elama. Ema jättis küll väikese päranduse, aga ma ei suutnud seda puutuda. Nii otsisingi tööd.» Pikajuukselist kutti nõustus värbama ainult vabrik. Hetfield meenutab, kuidas keskealine brigadir innustas teda: tee kõvasti tööd, siis saab sinustki kunagi brigadir. «Ja mina mõtlesin: oh issand, ilma pealgi mitte, ma pean muusikat tegema! Käisin lõunatunnil oma furgoonis laule kirjutamas.»

Hetfield tunnistab, et omal ajal oli tal vihahoogude taltsutamisega tõsiseid probleeme. «Käitusin nagu teismeline.» Täiskasvanuks aitas rokkaril saada tema tulevane naine Francesca. «Mul oli tema ees nii piinlik. Aga laamendamises oli midagi tõeliselt mõnusat, vabastavat.» Nüüd oskab Hetfield negatiivseid tundeid ka muul moel tuulutada. Ent noorpõlves ei leidnud ta muud lahendust kui viha allasurumine, mis lõppes plahvatusega. «Võtsin napsi ja siis hakkasin märatsema või andsin kellelegi pasunasse. See oli lapsest peale minu ellujäämistaktika. Kartsin oma tunnetest rääkida, kartsin, et keegi ei mõista neid. »

Proovib vanemate vigu vältida

Nüüd mõistab Hetfield, et ka Metallica muusika oli talle oivaline võimalus viha välja pursata. «Bänd pidi laialimineku äärele jõudma, mõistmaks paljusid asju, nende seas ka oma eneseväljendusannet. Kainena võtsin sõnad uuesti ette ja mõtlesin: tohoh, karm värk, huvitav, et see mõnele fännile üldse meeldis!» naerab Hetfield. Ta toob näitena laulu «Dyers Eve» oma usklikest vanematest, kes ei lubanud tal näha teistsuguseid uskusid, teistsuguseid inimesi. «Laul räägib sellest, et nüüd olete te surnud, aga mina olen üksinda maailmas. Olen hirmul ja süüdistan teid. Toona süüdistasin neid ikka kõvasti. Päris karm laul. Nüüd mõistan, et vanemad kasvatasid meid nii, nagu oskasid – nagu nende endi vanemad olid ette näidanud. Tuleb nende vead üles leida ning ise neid mitte korrata.»

«Lõime seina sisse auke.»

Erinevalt paljudest toonastest hevibändidest ei kandnud Metallica turviseid, nahast kubemekaitseid ega muud efektset metal-kraami. «Ainult teksaste all!» ironiseerib James Hetfield, lisades, et nemad mängivad endistviisi rõivastes, mis on tõesti mugavad. Teksastes ja T-särgis. «Käevõruga, millest naelad välja turritavad, võib terve lauba minema pühkida! Tahtsime olla meie ise.» Küll aga esines bändi algusaegadel ehtsat rock’n’roll-mürgeldamist. Miks? Hetfield mõtleb järele. «Olime vihased, vajasime tähelepanu. Olime kuulnud 1970ndate bändide dekadentsist – orgiatest, telekaloopimistest. Telekaid me ei loopinud, aga hüppasime aknast välja, kargasime basseini, nii et kondid purud, panime kell neli öösel hotelli tuletõrjealarmid käima ja pidime kõigi inimeste numbritoad kinni plekkima, lõime seina sisse auke. Lasime auru välja. Aga pikapeale kujunes sellest lõks. Pidime kõik laamendamised kinni maksma. Raha ei jäänudki enam üle!»

Mida Metallica korraldajatelt nõuab?

Arvatakse, et rokkarid pruugivad vaid vägijooke. Maailma kuulsaima rokkbändi puhul ei pea see paika.

Oma ruumidesse lava taha soovib bänd peale vee, energia- ja karastusjookide kindlasti ka rasvavaba piima, õunamahla, head kohalikku õlut A.Le Coqi, rohkelt puu- ja juurvilja, juustu- ja lihavalikut, valget ja punast veini, maiustusi, ja eraldi oli välja toodud, et kindlasti peavad olema maasikad, vaarikad ja mustikad, külmutatud oad ja toores liha.

SLÕL

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee