«Surmaks valmistus Salme põhjalikult.» (19)

Salme Reegi dokumentaalfilmi «Ükskord elus oli nii…» režissöör Vilja Palm meenutab samuti, et näitlejanna valmistus äraminekuks juba pool aastat ette. 1995. aastal pidi Palm hakkama tegema uut telelavastust Salme Reegiga peaosas. «See oli üks komöödia ning Salmel oleks seal olnud päris suur roll. Algul pidime proovidega alustama varakevadel, kuid siis lükati need sügisesse edasi. Kuuldes sellistest plaanidest, ütles Salme mulle, et sel juhul teed sa seda ilma minuta. Mina veel vastu, et miks sa, Salme, sellist lollust räägid. Mille peale Salme vastas väga rahulikult: «Aga ma tean ju, et siis mind enam pole.»»

Reek ja Kull nagu Pat ja Patason

Vanalinnastuudio lavastuses «Salongis ja kongis» mängis Reek Inimest, Raudsepa komöödia traagilist tegelaskuju. Etenduse lõpus lendas Inimene aknast välja – ilmaruumi lõpmatusse. Lavastaja Gunnar Kilgas on meenutanud, et teised naisnäitlejad läksid näost kahvatuks, kui kuulsid, mis lavastajal plaanis on. Kõrges eas Salme Reek tegi aga triki ära, hüppas oma kaheksakümne aastaga pimedusse.

Endast rääkis Eesti Draamateatri legend nii vähe kui võimalik. Talle meeldis olla noortega. Elle Kulli sõnul leidis Reek pärast juba tüütuseni mängitud poisterolle uue hingamise just lavastuses «Noore daami külaskäik», kus eakas näitlejanna oli sama vitaalne nagu äsja teatrikooli lõpetanud Krjukov, Kibuspuu, Kull ja Paluver.

«Esimest korda silmast silma kohtusime teatris,» räägib Kull, kellest 1974 sai Draamateatri näitleja ja samas ka Salme Reegi garderoobikaaslane.

«Salme oli teatris kõige vanem ja kõige lühem, mina aga kõige noorem ja kõige pikem,» naerab Kull. «Olime kui Pat ja Patason. Ka kõikidel ringreisidel elasime ühes toas. Salmega oli väga tore koos olla, sest ta oli nagu noor tüdruk. Õhtul ikka viimane, kes pidupidamise lõpetas. Ja kuna ta oli suur korraarmastaja, siis kraamis ta ka kõik nõud veel ära. Ning hommikul ärgates oli Salmel juba turul käidud ning laud kaetud,» meenutab Kull.

«Salmele meeldisid noored. Ning vanusevahet ei olnud temaga kunagi tunda. Salme oli sama nooruslik kui Krjukov, Kibuspuu ja kes me kõik «Noore daami külaskäigus» kaasa tegime. Mängisime seda 250 korda. Olime kui eksiiltrupp, keda saadeti kui vaja välja raha teenima. Ja Salme oli meil kogu aeg kaasas.»

Salmele ei meeldinud vanad inimesed

Kulli sõnul ei meeldinud Salmele aga vanad inimesed. «Sellepärast trotsis ta ka ise vanadust. Või vähemalt ei tahtnud ta seda endale tunnistada. Vitaalsus oli ta tõeline trump ning kui tal olid ka mõned hädad, varjas ta neid kõigest hingest.»

Kull mäletab, kuidas ükskord tuli Reek teatrisse seisundis, kus ta sõna otseses mõttes oli juba kui teises ilmas. «Ta oli nii haige, et ei jaksanud enam isegi kätt tõsta. Aga see oli ka ainuke kord, kui Salme pärast etendus ära jäi. Ning seekord sai talle kiirabi kutsutud.»

Kullile meenub, kuidas Salme sattus neile ükskord külla parajasti just remondi ajal. «Tuli valges kleidis, suu tulipunane, nina puuderdatud ja lokid peas. Meil oli aga remondist kahhelkive, torujuppe ja kraane üle jäänud. Ning kui Salme siis minema asutas, ta lausa vaarus kahe suure koti vahel. Ise enne korrutades, et mul on just suvilas remont, et mul on just neid kahhelkive vaja. Nii ta pidevalt askeldaski,» muigab Kull.

Vilja Palm puutus Salme Reegiga lavastajana kokku ennekõike teleteatris, režissöörina valmis Palmi käe all portreefilm Reegist «Ükskord elus oli nii…».

Tema mäletamist mööda kestis võtteperiood väikeste vahedega pea aasta ning Reek jõudis juba harjuda, et võttegrupp iga tema liigustust päevast päeva jälgib.

«Filmisime ka seda, kuidas Salme käis krooni tuleku päeval oma raha vahetamas. Kuigi filmi see lõik kahjuks sisse ei läinud. Salme unustas veel oma passi maha. Jooksis siis koju tagasi ja ning esimesed asjad, mida ta ostis, olid päts leiba ja pudel vahuveini.»

Reegist filmi teha oli selles mõttes raske, et ta oli jätnud rahvale endast teatud kuvandi, ütleb Palm. «Et on selline soe ja sõbralik inimene, mis oli ka tõsi. Aga see oli vaid Salme üks pool, üks tahk. Panna teda rääkima asjadest, millest ta varem oli üldsuse ees vaikinud, oli ikka küllaltki raske.»

Kull lisab: «Salme usaldas mind ja rääkis teinekord ka selliseid asju, mida ta kõva häälega rääkima ei kippunud. Ning kui talle ükskord teatris liiga tehti, elas ta seda ikka väga läbi.»

Nii räägib näitleja Reek filmis, kuidas 1953. aastal, kui Draamateatrisse tulid Moskvas GITISe lõpetanud eesti stuudio näitlejad, teda näitleja kohalt lahti hakati kangutama ja kuidas ta siis palus, et ta teatrisse jäetaks. Et kas ta tohib inspitsiendiks hakata. «Kuigi ta oli sellest hästi solvunud, surus ta oma tunded alla ning hakkaski inspitsiendi tööd tegema,» ütleb Palm.

«Teine asi, mille ta filmis esimest korda avalikkuse ette tõi, oli lastetuse probleem. Kui siis film valmis sai ning Salme seda esimest korda vaatas, jäi ta selle koha peal täiesti tummaks ning alles pärast filmi ütles, et nüüd võib ta rahuliku südamega surra, kuna tal ei ole eesti rahva ees enam ühtegi saladust. Ja nii nagu ta seal filmis ütles, loobus ta lastest karjääri pärast, sest kartis oma koha teatris kaotada.»

Šampanjapudeli avas alati rõdul

Palm mäletab ka nende viimast kohtumist. «Nägin teda telemaja grimmitoas ja ta kutsus mind järgmisel päeval koju suppi sööma ning lubas, et teeb mulle ka ühe kuuma vanni. See oligi siis see viimane kord.»

Alati, kui Salmel olid külalised, kostus tema korteri rõdult vahuveinipudeli paugutamist. Ükskõik mis aastaaeg ka polnud, avas ta šampanjapudelid alati rõdul, et siis ei lähe midagi põrandale. Šampanja oli talle pigem pidulikkuse sümbol, mäletab Palm. «Tegelikult meeldis talle viinakokteil apelsinimahlaga. Mäletan ühte võttepäeva Toilas. Et järgmisel päeval pidi toimuma rahavahetus, olid kõik rahaga seotud kohad kinni. Ööbisime Vokas ja olime ennast ettenägelikult söögiga varustanud. See oli nii armas, kui Salme võttis siis kotist kaks termost. Ühes oli kuum supp ja teises külm viinakokteil.»

«Salme elu mõte, tema süda – see oli teater.»

«Naljakas, et minu esimene mälestus tädi Salmest pole pärit mitte kodust, vaid teatrist,» ütleb Juhan Paadam, Salme Reegi õepoeg. «Olin väga väike, kui käisime teatris «Saabastega kassi» vaatamas – Salme mängis seal kassi.»

Nii mäletabki Juhan Paadam sest esimesest korrast kaht märki: kass ja Draamateatri eesriie. Ise ka ei tea, miks. Klassikalist täditamist Salme Reek oma õepojale kindlalt ei teinud. «Polnud tegemist ju klassikalise pereliikmega – erialast johtuvalt,» muigab õepoeg Juhan. Näitleja elu kulges teatris ja teatri nimel ning sellele andis ta end jäägitult. «Arvan, et tegu oli inimesega, kelle kogu elu – nii era- kui tööelu – kattis töö,» sõnab Juhan Paadam. «Salme elu mõte, tema süda – see oli teater. Ta oli 1000 protsenti oma töö ohver, kuid seda heas mõttes. Elas oma töös ja teatris.»

Juhan Paadam iseloomustab oma tädi kui head ja piisavalt keerulist inimest. Keerulist? «Reegid ongi keerulised inimesed,» lisab Paadam. «Mul endalgi on neid Reekidest pärit jooni küll ja küll: keeruline iseloom, komme mitte alla anda ja mitte ülekohtuga leppida. Reekidel pole kombeks olnud asja käest visata ja pooleli jätta.» Samade loomujoontega olnud ka Salme Reegi isa.

«Olen kuulnud vanaisast, Salme ja ema isast, kes oli paberivabrikus tselluloositsehhi juhataja, kes suri 1941. aastal töölaua taga. Ta oli nii jõuline ja printsipiaalne tegelane, keda ka uus võim ei tihanud kohalt võtta ega pikale reisile saata.»

Selliste pärilike joonte puhul pole ilmselt ka ime, et Salme Reek tavatses lavale minna ka siis, kui palavik ülikõrgeks lõi. Neid hetki on Juhan Paadamile kirjeldanud kadunud Mikk Mikiver. «Salme tegi oma rolle ka 39kraadise palavikuga iga hinna eest,» vahendab Paadam Mikiveri sõnu. «Muidugi võiks öelda, et kui inimene on haige, siis olgu haige ja ärgu lavale mingu. Kui aga vaadata neid keerulisi aegu, mida see põlvkond üle elas, siis on kõik mõistetav. Kui oled kannatada saanud ja tõrjutud olnud, siis teed oma tööd ka siis, kui kraadiklaas lõhki lööb – seda kõike siis, kui miski on su elus sulle nii oluline kui su töö.»

Aigi Viira

Teatrikaaslane Tõnu Aav: «Südamesõbrad me Salmega ei olnud.»

Tulime oma esimesest lennust Draamateatrisse 1961. aasta augustis, ise täis õnne ja unustuste täitumisrõõmu. Juba paari päeva pärast heitis Salme mulle ette lärmakust ja lõõpivat maneeri, jutustas, kuidas nemad olid teatrisse tulnud, arglikult mööda seinaääri käinud ja üksteiselt küsinud, kus WC on. Võib-olla sellepärast meist ka erilisi südamesõpru ei saanud.

Salme oli heatahtlik siiski kõigi vastu. Käredaks ja süüdistavaks muutus ta väikses kambas klaasi taga, kui iseenda headus ära viskas. Ta koondas oma pisikesse kujusse kõik iseloomujooned, mida on harjutud läbi aegade näitlejatele omistama. Nõudis teistelt lava kõrval hiirvaikust, tuli siis ise lavalt erutatult ja õhetavana ja kukkus vadistama.

Ma ei oska öelda, kas teda nii väga armastati või kuidas see teatris üldse käib. Tõtt öelda käis ta natuke närvidele. Eluhuvi oli tal lõpuni tohutu. Uskumatult uudishimulik oli tema. Kui kaks inimest juttu ajasid, võis ta nina vahele pista, et millest te nüüd räägite või näita, mis sul seal kohvris oli. See oli võrdlemisi tüütu. Ja siiski oli ta respektaabel daam.

Ülemöödunud suvel manas Salme mulle silme ette Müncheni õllerestorani trompetimängija. Vana mees selline. Ülemeelik ja heas tujus. Seisis pika pingi peal püsti ja vigurdas jaapani plikadega. Tõmbas pea õlgade vahele, suu kõrvuni ja kihistas hääletut naeru. Täpselt Salme. Tema oskas ka ülekeevalt kuidagi pahareti kombel lõbus olla. Tore, kui elu sellistega kokku viib.

Lühendatud Tõnu Aava meenutustepeatükist Salme Reegist Tänapäeva kirjastuselt ilmuvale raamatule.